Linnaojade taastamine turgutab loodusrikkust ja inimest

Paljud asumid tekkisid jõgede ja ojade äärde, mille voolusängi muudeti asula kasvades ning suunati kohati koguni linnatänavate alla voolama, et teha ruumi tänavatele, parkimisplatsidele ja muudele ehitistele. Seetõttu oleme aga kaotanud väärtusi, mida nad pakuvad. Linna-vooluveekogude taaselustamisest tõuseks kasu nii linnaloodusele kui ka inimesele.

Kujutage ette, et kõnnite kodust oma lemmikpargi suunas. Eemalt paistab päikese käes sillerdav oja, mis on palistatud rohelise kaldataimestikuga. Te jalutate mööda vonklevat teerada lookleva oja kõrval ja peatute üle oja kaarduval valgel purdel, lastes pilgul jälgida kristallselge vee voolus graatsiliselt siuglevaid pikki penikeeli ja rohekalt kumavat vesisammalt. Päikesepaistel tantsisklevad sillerdava veepinna kohal tumesinised vesineitsikud, mööda vuristab saagiotsinguil tondihobu, kirjutab Tartu Ülikooli vooluveekogude ökoloogia nooremteadur Jürgen Karvak Novaatoris.

Teist sörgib mööda rahulolev tervisesportlane ja te ise heidate end pikali niidetud murulapile ojaveerel, kus sõbrad teid juba piknikutekil lesides ootavad. Silmanurgast märkate lepamaimude parve, milles kalad püüavad mulksutades ojja kukkunud putukaid, ja aeg-ajalt vuhiseb mööda erksinine jäälind, kes haarab vestluse vahel tähelepanu.

Just selline võiks olla paljudes kohtades hea linnaruumi planeerimisel üks täie tervise juures olev linnaoja. Minu teadustöö aitab koguda infot kehvas seisus linnaojade kohta ning leida lahendusi, mis aitaks Tartus Jaamamõisa oja puhul seda urbanLIFEcircles projekti raames looduslähedasemaks muuta.

Linna sinialad

Linnas leiduvaid vesiseid alasid nimetatakse sinialadeks ja veeta taimkattega alasid rohealadeks. Koos moodustavad veekogud, lodud ja nende kaldaalad sini-rohealasid. Ühe taolise koosluse moodustavad oma kaldaga ojad, millel on linnaloodusele ja ka inimesele kaks olulist rolli.

Esiteks toetavad veekogude-äärsed alad mitmekesist elustikku. Seejuures vajavad paljud veeputukad nii vett kui ka maad. Nad veedavad enamiku elust vees ja peale "koorumist" lendavad maismaale sigima. Sellised putukad on näiteks puruvanad ehk ehmestiivalised ning kiilid. Nad on omakorda toiduks teiste hulgas kaladele, lindudele ja nahkhiirtele. Seega sõltub ka linnas kuuldava linnulaulu rohkus kaudselt sellest, kuidas käib käsi meie linnavete putukatel.

Teiseks kujutavad sini-rohealad head rändekoridori linna suuremate killustunud rohealade vahel. Vabalt voolavates paisudeta ja liiga pikkade veetorudeta ojas saavad rännata kalad, veeputukad ja kaldaid mööda linnud, kiilid ja imetajad.

Pole vähem tähtis, et linnaojade äärsed on mõnusad puhkekohad inimestele. Kellele meist ei meeldiks jalutada mööda kurvilist rada lookleva vuliseva oja kaldal? Väiksed linnaojad pakuvad ka lastele vajalikku ning arendavat lähikokkupuudet loodusega. Ühtlasi muutuvad need aina tähtsamaks sagenevate kuumalainetega kohanemisel. Vesised lopsaka taimestikuga sini-rohealad pakuvad oma jahedama mikrokliimaga inimestele leevendust.

Head eeldused

Veedame suure osa oma elust linnades. Rahvaloenduse järgi elas 2021. aastal Eesti 1,33 miljonist elanikust linnalistes piirkondades 61 protsenti. Nõnda puudub paljudel meist igapäevane kokkupuude metsiku mitmekesise loodusega. See on aga meie heaoluks vajalik ja õpetab meid hindama ümbritsevat looduslikkust, mis oma rohkete seostega tagab meile sobiva elukeskkonna. Linnaojad ja nende kaldaalad pakuvad selleks head võimalust.

Eesti umbes 1200-st jõest ja ojast voolavad läbi asula ligi 230, mistõttu on peaaegu viiendik neist mingil määral mõjutatud linnastumise protsessidest. Kõigist Eesti asulatest voolab jõgi või oja läbi kahest kolmandikust. Seega on Eestis linnaojadel head väljavaated tagada parem linnalooduse käekäik ja pakkuda mõnusaid puhkealasid inimestele.

Diagnoos: linnaoja sündroom

Mageveekogude elustik on üks maailma haavatumaid. Seejuures on eriti keeruline seis asulates voolavate jõgede ja ojadega. Erialaselt kasutatakse mõistet "linnaoja sündroom", mis väljendab mitmete erinevate survetegurite negatiivset koosmõju veekogule ja sealsele elustikule.

Vooluveekogu saab oma vee suuremalt maa-alalt ja sageli peetakse linnaoja sündroomi üheks oluliseks põhjuseks vee kogumise maa-ala suurt kõvakatte ehk asfaldi osakaalu. Viimase tõttu jõuab linnatänavatelt vette rohkem saasteaineid ja sadude ajal tõuseb veetase ning kiireneb veevool ojas liialt kiiresti. Elusloodusele on tihti sellised kiired muutused hukatuslikud. Lisaks on linnaojad ühetaolisemad. Neis puuduvad mitmed olulised looduslikud elemendid: muu hulgas looklevus, mitmekesine kaldataimestik ja vettekukkunud puutüved.

Mina uurin erinevaid elustikurühmasid mikroorganismidest kalade ja kaldaputukateni eelkõige Tartu Jaamamõisa oja näitel. See on umbes kolm kilomeetrit pikk, algab Tartu külje alt ning voolab mõnisada meetrit linnas nähtavalt ja seejärel viimase kilomeetri linnatänavate all Annelinnas.

Paraku mõjutavad seda mitmed survetegurid, teiste hulgas veetorudes voolamine, veekogumise ala suur asfaltkatte osakaal ja sirgeks kaevamine. Vaatamata Jaamamõisa oja tugevale muutmisele leidub seal aga juba praegu mitmeidki põnevaid eluvorme, näiteks lõpusehmeslasi, keraskarpe, luukaritsaid, konnasid ja tähnikvesilikke. Selle suutlikkus on aga palju suurem.

Kitsamalt plaanin oma töö raames kõigepealt vaadata, kuidas erinevad survetegurid mõjutavad linnaoja biofilmi koosluseid.

Biofilm asub veekogus erinevate pindade, näiteks kivide ja puutüvede peal ning selle moodustab suuresti vetikatest ja bakteritest koosnev elustik. Biofilmi elanikud tarbivad veest toitaineid, panustades sellega oja isepuhastumisevõimesse. Ühtlasi on nad oluline toiduallikas vee-selgrootutele ja nende kaudu suurematele loomadele. Lisaks Jaamamõisa ojale plaanin uuringusse kaasata Riia ja Aarhusi vooluveekogud.

Paremad arusaamad linnaojade toimimisest väärtusliku ökosüsteemi ja sini-rohekoridoridena aitavad neid hooletusse jäetud elupaiku kõrgemini väärtustada. Nii on lootust, et tulevikus ei peideta linnaojasid enam torudesse. Nende ühetaoliseks muutmise asemel kaitstakse ja tõstetakse esile kui linnalooduse väärtuslikke pärle. Ka minu teadustöö üks eesmärk on Jaamamõisa oja täies pikkuses taastamine looduslikuma ja linnakodaniku jaoks väärtusliku alana.

Linnalooduse tulevik

Asulad loodi ajalooliselt sageli jõgede ja ojade äärde, sest need alad pakkusid eluks vajalikke hüvesid. Tänapäevaks oleme aga linna-vooluveekogusid mitmel moel piiranud ja muutnud, mistõttu oleme kaotanud nii mõnedki nende pakutavad väärtused.

Nüüdseks teame viise, kuidas linna sini-rohealade toimimist soodustada, nii et linnaloodus ja ühiskond saaks sellest kasu. Märkame neid linnalooduse väärtuslikke pärle ja kõneleme nende eest!

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril.

Jürgen Karvak alsutas septembris doktorantuuri vooluveekogude ökoloogia nooremteadurina, mille raames plaanib uurida, kuidas jõgede ja ojade muutmine mõjutab nende elustikku ning ökoloogilisi seoseid. Ta töötab ka Eestimaa Looduse Fondis ja keskkonnaametis vooluveekogude eksperdina. Jürgen on üle 10 aasta tundnud huvi jõgede ja ojade ökoloogiliste ning inimtegevuste seoste vastu ning soovib neid süsteeme süvitsi mõista, jagada teadmisi edasi ja parendada vooluvete, maailmas väga haavatud ökosüsteemide käekäiku.

11. novembril 2022 toimus Tartu Ülikoolis „Teadus 3 minutiga" eelkonkurss, kus Jürgen Karvak saavutas teise koha loenguga „Linna-vooluveekogude tähtsus".