16. juunil kell 14.00 kaitseb Doris Kristina Raave haridusteaduse erialal doktoritööd „Socio-ecological enactment process (SEEP) model for understanding digital technology integration“ („Sotsiaal-ökoloogiline rakendusprotsessi mudel (SÖRM)“).
Juhendajad:
professor Margus Pedaste, Tartu Ülikool
kaasprofessor Katrin Saks, Tartu Ülikool
Oponent:
professor Helen Crompton, Old Dominioni Ülikool (Ameerika Ühendriigid)
Kokkuvõte:
Seni on nii teaduses kui ka praktikas küsitud peamiselt: „Mida on vaja, et koolis digitehnoloogiat kasutada?“. Vastuseks on pakutud kiiremat internetti, uusi tahvelarvuteid või õpetajate digikoolitusi. Kuigi need tingimused on oluline alus, pole need piisavad, et tagada digitehnoloogia tähenduslikku kasutamist. Tähelepanuta on jäänud küsimused „kuidas“ ja „miks“.
Siinne doktoritöö väidab, et digitehnoloogia väärtus ei peitu seadmes endas, vaid selles, kuidas õpetaja seda konkreetses klassiruumi olukorras kasutab. Klassiruum on ettearvamatu ja dünaamiline keskkond, kus ei toimi etteantud retseptid, vaid professionaalne otsustusvõime. See on Aristotelese kirjeldatud praktiline tarkus ehk oskus valida õige meetod või vahend õigel ajal.
Töös välja töötatud raamistik SÖRM (sotsiaal-ökoloogiline rakendusprotsessi mudel) näitab, et õpetamisprotsess on pidev dünaamiline otsustusprotsess eesmärkide, osapoolte vajaduste ning ümbritsevate võimaluste ja keskkonna vahel. Siinne doktoritöö, mis põhines pea 170 koolitunni vaatlusel ja 80 õpetaja intervjuul, kinnitas, et digitehnoloogia kasutamine ei ole jäik stiil, vaid pidev ja ajas arenev tegevus.
Doktoritöö peamine sõnum on, et digitehnoloogia rakendamine on aktiivne tegevus, mitte vaid soodustavate tingimuste passiivne tagajärg. Digitehnoloogia hariduslik väärtus realiseerub alles õpetaja praktilise tarkuse ja tegevusvõimekuse kaudu, mis kujuneb tema isikliku valmisoleku, klassiruumi hetkevajaduste ja toetava koolikeskkonna koosmõjus.
SÖRM aitab mõista, kuidas ja miks pedagoogilised praktikad tegelikkuses kujunevad, ning suunab meid looma õpetajale toetavat keskkonda, tagades talle näiteks piisavalt aega koostööks, refleksiooniks ja pidevaks arenguks toetavas õpikogukonnas. Selline lähenemine on aluseks tõhusamaks hariduspoliitikaks, kus õpetajat usaldatakse ja toetatakse kui eksperti, sest vaid tema professionaalne otsustusvõime suudab muuta digitehnoloogia õppetöös tähenduslikuks.
