8. juunil kell 13.15 kaitseb Maris Kruuse geoinformaatika erialal doktoritööd „Factors influencing the occurrence and reporting of wildlife-vehicle collisions and the performance of wildlife crossing structures as primary mitigation measures“ („Metsloomadega juhtuvate liiklusõnnetuste toimumist ja nendest teatamist mõjutavad tegurid ning ulukipääsude kui peamiste leevendusmeetmete toimivus“).
Juhendajad:
professor Tõnu Oja, Tartu Ülikool
Oponent:
vanemteadur Jyrki Pusenius, Soome Loodusvarade Instituut
Kokkuvõte
Analüüsin oma väitekirjas metsloomadele otsasõitude ajalist dünaamikat Eestis nii kuude, nädalapäevade kui ka ööpäeva lõikes ja näitan, mil määral sõltub ulukiõnnetuste arv liiklussagedusest. Kasutasime 2020. aasta kevadel Covid-19 „antropausi“ tingimusi, näitamaks 11 riigi, sh Eesti andmetel, mil määral vähendas piiratud inimliikumine metsloomade hukkumist liikluses ja kui palju olenes see konkreetses riigis või piirkonnas kehtestatud piirangute rangusest. Samuti hindasime üle-euroopalises uuringus ulukiõnnetustega seotud institutsioonilise vastutuse jaotumist ja tegureid, mis võivad mõjutada õnnetustest teatamist ning kogutavate andmete täpsust. Analüüsisime erinevate sidusrühmade õiguslikke ja rahalisi kohustusi ning leidsime, et aruandluse täpsust võivad takistada nende kohustuste jaotus, samuti autojuhtide kokkupõrkejärgne šokiseisund ning suutmatus määrata loomaliiki ja õnnetuse toimumise täpset asukohta. Seetõttu ei hõlma ametlik statistika juhtumite tegelikku ulatust. Senine kogemus näitab, et kohalike jahimeeste roll nii ulukiõnnetuste tagajärgede lahendamises kui ka hilisemas aruandluses on asendamatu. Uurisin ka loomaläbipääsude omaksvõttu suurulukite poolt, kasutades juhtumiuuringuna Eesti esimese, 2013. aastal valminud Kolu ökodukti esma- ja jätkuseiret. Seire tulemused näitasid selget omaksvõtukõverat, mille jooksul suurulukite ületuste osakaal kolmekordistus, tõenäoliselt suuresti tänu sellele, et ökodukt sulandus aastate jooksul ümbritseva keskkonnaga kokku ja ka ettevaatlikumad suurulukid taastasid ulatuslikest tee-ehitustöödest häiritud sisseharjunud käigurajad. Kokkuvõtteks rõhutan käesolevas töös, et teedevõrgu arendamisel peab ökoloogilise terviklikkuse säilitamine saama transpordipoliitika väga oluliseks osaks. Teede ja liikluse negatiivsete mõjude leevendamine nõuab mitmetahulist lähenemist, kus on vajalikud nii usaldusväärsed andmed, sidusrühmade tõhus koostöö kui ka leevendusmeetmete pidev seire, et parandada liiklusohutust ja kaitsta elurikkust.
