4. septembril kell 10.15 kaitseb Oscar Zárate Martínez botaanika ja mükoloogia erialal doktoritööd „Soil microbial communities in changing landscapes: spatiotemporal patterns in arbuscular mycorrhizal fungi“ („Mulla mikroobikooslused muutuvates maastikes: arbuskulaarmükoriisaseente mustrid ajas ja ruumis“).
Juhendajad:
professor Meelis Pärtel, Tartu Ülikool
professor Maarja Öpik, Tartu Ülikool
Oponent:
kaasprofessor Karina Engelbrecht Clemmensen, Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikool (Rootsi)
Kokkuvõte:
Mullas peitub rikkalik ja sageli märkamatu elustik, kuigi mõned maastikud toetavad märksa mitmekesisemaid mikroobikooslusi kui teised. Mullaseened ja bakterid aitavad taimedel kasvada, lagundavad orgaanilist ainet ja hoiavad ökosüsteemid toimivana. Ometi pööratakse neile mikroobikooslustele vähe tähelepanu siis, kui inimesed maastikke muudavad. Oma doktoritöös uurisin, kuidas mulla mikroobide elurikkust kujundavad mitte ainult tänapäevased tingimused, vaid ka ümbritseva maastiku ajalugu.
Keskendusin arbuskulaarmükoriisaseentele – seenerühmale, kes elab tihedas sümbioosis taimede juurtega ja aitab taimedel mullast toitaineid omastada. Uurisin neid seeni põllumajandusmaastikes, Tartu linna rohealadel ja Eesti metsades. Võrdlesin nende elurikkuse mustreid ka teiste mullaseente ja linnamuldade bakteritega.
Tulemused näitasid, et tänapäeva mulla mikroobikoosluste kujunemises on endiselt näha mineviku maastike mõju. Põllumajandusmuldades oli arbuskulaarmükoriisaseente liigirikkus suurem neis proovikohtades, mille läheduses leidus juba enam kui sada aastat tagasi rohkem looduslikke elupaiku nagu metsad ja niidud. Tartu rohealadel oli seente mitmekesisus suurem neis paikades, mis olid minevikus rohumaadele lähemal. Metsades eelistasid mõned mikroobirühmad metsarikkamaid maastikke, teised olid aga mitmekesisemad seal, kus ümbruskonnas oli metsi vähem.
Doktoritöö näitas ka seda, et erinevad mikroobirühmad ei ole maastikumuutustele tundlikud ühtemoodi. Osa mustreid oli seotud mineviku maastikega, teised sõltusid rohkem tänapäevasest maakasutusest, mulla toitainetest või hooldusviisidest. Näiteks oli linnamuldade bakterite mitmekesisus suurem seal, kus kasvas rohkem taimeliike ja läheduses leidus rohkem metsatukke.
Minu töö näitab, et mulla elurikkuse hoidmisel tuleb arvestada nii mineviku kui ka tänapäeva maastikega. Rohumaade, metsade ja teiste poollooduslike elupaikade kaitsmine ning taastamine aitab säilitada mulla elurikkust, mis aitab ökosüsteemidel toimida.
