Eesti inimarengu aruande autorid: haridusest üksi ei piisa kestliku käitumise kujundamiseks

Kas haridus muudab käitumist
Autor: Pixabay, Dmitry_Bukhantsov

Eestis on haridust peetud keskkonnaprobleemide üheks peamiseks lahenduseks, kuid kestliku käitumise muutmiseks teadmistest üksi ei piisa. Teadmiste kõrval on määrav see, milliseid valikuid inimeste igapäevakeskkond toetab, leiti Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse arutelul „Kas haridus muudab käitumist?“.

Image
Kestliku arengu keskuse arutelu
Autor: Maiken Austin

Viimases Eesti inimarengu aruandes on esile tõstetud selget vastuolu Eesti inimeste keskkonnahoiakutes. Loodust ja elurikkust peetakse küll tähtsaks, kuid Balti- ja Põhjamaade võrdluses on Eesti kestliku käitumise poolest viimane. Arutelus osalejate sõnul ei ole peamine takistus teadmatus ega hoolimatus, vaid harjumused, ajapuudus, ühiskondlikud normid ja elukeskkonna võimalused.

Haridus annab teadmised, kuid muutuste tegemine takerdub ühiskonna suhtumisse

Aruandest ilmnes, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda parem on tema arusaam loodusest, tugevam on side keskkonnaga ja paremad on oskused oma käitumist teadlikult suunata. Eriti selgelt paistab see silma õppivate noorte seas. Arutelu juht, politoloog Tõnis Leht viitas Salga ja Rohetiigri roheteemalisele uuringule, mis näitas, et nooremad osalejad peavad kliimamuutusi suuremaks probleemiks ning ootavad, et neist rohkem räägitaks ja nendega tõsisemalt tegeletaks.

Ometi ei vii kursisolek iseenesest tegudeni. Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogi Grete Arro sõnul mõtlevad paljud teadlased selle üle, kuidas viia süsteemmõtlemist inimesteni. Kliimamuutuste mitte uskumine on üks näide süsteemmõtlemise puudumisest. Koolis käsitletakse kestlikkust eri õppeainetes sageli eraldi, mistõttu ei teki selget tervikpilti, kuidas on keskkond, kliima, majandus ja igapäevavalikud omavahel seotud. Tihti ei jää ka ainetundides piisavalt aega aruteludeks, mistõttu ei mõtestata seoseid lahti ja õpilastel ei kujune isiklikku arusaama ega oskust neid teadmisi päriselus rakendada.

Paljud teadlased küsivad, kuidas viia süsteemmõtlemist inimesteni. Kliimamuutuste mitte uskumine on üks näide süsteemmõtlemise puudumisest. Koolis käsitletakse kestlikkust eri õppeainetes sageli eraldi, mistõttu ei teki selget tervikpilti, kuidas on keskkond, kliima, majandus ja igapäevavalikud omavahel seotud.

Grete Arro
Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog

Teine nõrk külg on vahetu looduskogemuse puudumine. Rakvere Riigigümnaasiumi direktori ja ökoloogi Liisa Puusepa sõnul on alushariduses loodusega kokkupuudet rohkem. Lasteaialastel on palju õuemänguaega ja koos õpetajaga tehakse nii istutamise kui ka seemnete külvamise töid. Koolis muutub õpe ainepõhisemaks ja elav side keskkonnaga hajub. Looduse kohta õpitakse üha teoreetilisemalt ja vahetu kogemuseta, kuigi just isiklik kokkupuude aitaks kujundada nii loodusest arusaamist kui ka hoolivust selle suhtes. Keskkonnaharidusel on seejuures täita oluline roll.

Haridusest üksi ei piisa, kui igapäevaelu käib vastupidi

Kestlikkuse teemasid õpetatakse peamiselt lastele ja noortele, kuid selle elluviimist määravad suuresti need, kes haridussüsteemis enam aktiivselt ei tegutse. Arutelus osalejate sõnul puudub süsteem, mis suunaks poliitikuid, ametnikke, ettevõtjaid ja teisi otsustajaid kestlikkuse teemadel järjepidevalt teadmisi täiendama. Ometi kujundavad just nende otsused taristut, linnaruumi ja töökorraldust, milles inimesed oma valikuid teevad.

Tallinna Tehnikaülikooli kestliku arengu nooremprofessor Bianka Plüschke-Altof rõhutas, et kestlik käitumine sõltub suuresti sellest, kas ühiskond loob selleks toetava keskkonna. Kui koolis õpetatakse keskkonnahoidu, kuid täiskasvanute otsused ja harjumused liiguvad vastupidises suunas, nõrgeneb ka hariduse mõju.

Tartu Ülikooli linnakeskkonna kaasprofessor Age Poom põhjendas seda laste koolitee näitega: 43% Eesti õpilastest liigub kooli autoga, sest elukohad, koolid ja töökohad paiknevad üksteisest üha kaugemal ning ühistransport ei kata perede tegelikke liikumisvajadusi. Nii muutub auto vaikimisi valikuks ka siis, kui perede eelistus oleks teistsugune. Lapsepõlves kujunenud liikumisharjumused kanduvad aga edasi täiskasvanuikka.

Eesti inimarengu aruandes tuleb esile veel üks vastuolu. Haritumad ja jõukamad inimesed võivad olla keskkonnale koormavamad kui teised, sest suurem sissetulek võimaldab rohkem reisida, elada suuremal pinnal ja enam tarbida. Seda süvendab ka ajavaesus: kui igapäevaelu on kiire ja koormav, tehakse sageli valikuid, mis on mugavamad, kuid mitte tingimata keskkonnasäästlikumad.

Kestlikkus peab jõudma koolitunnist igapäevaellu

Arutelus osalejate sõnul ei ole lahendus ainult inimeste harimises, vaid ka selles, kuidas muuta kestlikud valikud lihtsaks, nähtavaks ja tavapäraseks. Plüschke-Altof rõhutas, et keskkonnahoidlik käitumine peaks muutuma vaikimisi valikuks, mitte eraldi pingutuseks. Poom kirjeldas koolitee näitel, et muutus ei pea algama suurest elustiilipöördest, vaid piisab näiteks sellest, kui koolipere arutab ühiselt läbi, kuidas kas või ühel päeval nädalas vähendada autoga kooliviimist ja katsetada teisi liikumisviise.

Haridusasutused saavad olla eestvedajad siis, kui kestlikkus ei jää ainult ainetundi, vaid muutub osaks kooli toimimisest. Puusepa sõnul peab kooli igapäevaelu toetama seda, mida klassiruumis õpetatakse: alates liikumisviisidest ja toidust kuni jäätmekäitluse, ruumikasutuse ja töökorralduseni. Nii ei õpi noored kestlikkust ainult sõnade kaudu, vaid kogevad seda igapäevaelu normaalse osana.

Haridusasutused saavad olla eestvedajad siis, kui kestlikkus ei jää ainult ainetundi, vaid muutub osaks kooli toimimisest. Kooli igapäevaelu peab toetama seda, mida klassiruumis õpetatakse: alates liikumisviisidest ja toidust kuni jäätmekäitluse, ruumikasutuse ja töökorralduseni.

Liisa Puusepp
Rakvere Riigigümnaasiumi direktor

Sama loogika peab jõudma ka otsustamise ja juhtimise tasandile. Plüschke-Altof selgitas mikrokraadiprogrammi kogemuse näitel, et isegi kestlikkuse teemast huvitatud inimesed võivad alles õppimise käigus mõista, kui tihedalt on keskkond, majandus ja argielu seotud ning kui keeruline on neid süsteeme muuta. See näitab, et kestlikkus vajab pidevat mõtestamist ka pärast kooli ja ülikooli – eriti seal, kus tehakse inimeste igapäevaelu mõjutavaid otsuseid.

Arutelu on järelvaadatav: