Energiatootmise tervisemõjust rääkides vajame tervikvaadet
Eesti energiadebatt keerleb paljuski elektriarvel oleva hinna ümber. Paraku ei kajastu selles tervisemõju, mis energiatootmisega kaasas käib. Kuna kõik see, mida täpselt ei teata, annab ruumi lõpututeks spekulatsioonideks, kirjutasid Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu spetsialist Triin Veber ja keskkonnatervishoiu professor Hans Orru Novaatoris sellest, mis ühe või teise Eestis kaalutava või kasutatava energiatootmisviisi tervisemõju kohta praegu teada on.
Võrdlev analüüs aitab ehk suunata pilgu korraks üksikute energiatootmisviiside ümber keerlevast infomürast kaugemale, hinnata eri võimalusi kõrvuti ja seejärel otsustada, kui põhjendatud on mure ühe või teise tehnoloogia tervisemõju ulatuse pärast.
Kevadel valmis Tartu Ülikoolis ülevaatlik teaduskirjanduse analüüs Eestis kasutatavate ja kaalumisel olevate energiatootmis- ja salvestamisviiside tervisemõju hindamiseks. Vaatluse all olid põlevkivi-, gaasi- ja tuumaeelektrijaamad, biomassi põletamisel toimuv energiatootmine (ahiküte ja biomassi põletusjaamad), tuule- ja päikesepargid ning salvestustehnoloogiad ja akud.
Olgu kohe öeldud, et süstemaatilise teaduskirjanduse ülevaade on uurimisviis, mille eesmärk on koguda, hinnata ja analüüsida kõiki kindlal ajavahemikul avaldatud asjakohaseid teadusuuringuid mingi uurimisküsimuse kohta. Sealjuures kasutatakse läbipaistvat ja korratavat metoodikat, et viia tehtud järelduste kallutatuse risk miinimumini.
Analüüsi tarbeks koondasime eelnevalt paika pandud kriteeriumide alusel kõik teemakohased uuringud ja käsitlesime nende tulemusi. Töötasime läbi tuhandeid teaduskirjeid, hinnates nende vastavust eelnevalt kindlaks määratud kaasamiskriteeriumidele. Täistekstina analüüsisime üle 300 uuringu ja lõplikud järeldused põhinevad ligikaudu sajal uuringul. Tuuleparkide puhul kaasasime viimase 15 aasta jooksul avaldatud uuringud, teiste energiatehnoloogiate puhul viimase 10 aasta teadusuuringud.
Õhusaastega kaasneb suurim tervisemõju
Analüüsist selgub, et suurim tervisemõju kaasneb õhusaastet tekitavate energiatootmisviisidega. Kui 1990ndail oli õhusaaste peenosakeste peamine allikas põlevkivi kasutav energiasektor, siis alates 2012. aastast on selleks kodused küttekolded. 2020. aastal põhjustasid need hinnanguliselt 571 varajast surma aastas, vähendades Eesti elanike keskmist oodatavat eluiga ligi viie kuu võrra. Olukorra muudab iseäranis kehvaks see, kui mõnes koduses ahjus põletatakse ka muud olmeprügi, näiteks pakendeid, tekstiilijäätmeid, PVC-materjale jms, millest eralduvad keskkonda ained, mis on püsivad ja juba väikeses koguses ohtlikud (nt dioksiinid).
Biomassi põletavad kombijaamad (mis kasutavad näiteks hakkpuitu) muudavad olukorra märksa paremaks. Seal kasutatavad filtrid ja kõrged korstnad võimaldavad õhuheidet elupiirkondadest eemale juhtida, mistõttu ei suurenda see lähipiirkonna elanike haigusriski märkimisväärselt. Kõrgemal temperatuuril toimuval põlemisel tekib ka suhteliselt vähem saasteaineid.
Põlevkivitööstuse tervisemõju koondub Ida-Virumaale
Põlevkivitööstuse osa õhusaaste kogumõjus tervisele on uuringute andmeil küll väiksem kui liiklusel või kodusel ahjukütmisel, kuid see koondub valdavalt Ida-Virumaale. Nii on leitud seoseid põlevkivitööstusest pärineva õhusaaste ning enneaegsete ja väikese sünnikaaluga vastsündinute arvu vahel. Lastel on sagedamini diagnoositud hingamisteede haigusi (sh astma) ja mõõdetud hingamisteede põletikunäitajate tõusu. Samuti esineb piirkonnas täiskasvanutel tavapärasest rohkem hingamisteede kaebusi ning südame-veresoonkonnahaigusi.
2020. aasta andmetel moodustasid põlevkivitööstuse õhusaastest tulenevad enneaegsed surmad piirkonnas 1,3% kogusuremusest. Analüüs näitab, et kuigi põlevkivist elektritootmine ja sellega kaasnev tervisemõju väheneb, võib hoogustuva õlitootmisega suurenev peenosakeste hulk õhus aastal 2030 tuua piirkonnas kaasa 14 enneaegset surma.
Gaasijaamad eeldavad distantsi elamupiirkondadega
Nii põlevkivi- kui ka söeelektrijaamadele nähakse sageli head alternatiivi gaasijaamades, kus energia saamiseks põletatakse maa- või biogaasi. See energiaallikas tekitab 1 MWh elektrienergia tootmisel vähem saasteaineid kui teised eelnimetatud viisid. Siiski ei saa mööda tõsiasjast, et gaasi põletamisel tekib ikkagi teataval määral lämmastikoksiide, eriti peenosakesi, vääveldioksiidi, osooni, lenduvaid orgaanilisi ühendeid ja kasvuhoonegaase. Tervisemõju vähendamiseks tuleks needki jaamad ehitada võimaluse korral inimeste elukohtadest kaugemale ning kasutada seejuures kõrgemaid korstnaid ja vajalikke õhupuhastusseadmeid. Sel moel saab vähendada jaama naabrusesse jäävate inimeste riski jääda südame-veresoonkonnahaigustesse ja hingamisteede haigustesse.
Tuumajaama tavapärase töö kiirguskogus jääb allapoole looduslikku kiirgustaset
Tuumajaama võimaliku tervisemõju hindamisel jäid analüüsist välja uuringud, kus käsitleti radioaktiivsete jäätmete käitlemist, õnnetusi või transporti. Vaatluse all oli kõigi seni kasutuses olevate tuumajaamade tavapärase töö käigus lähipiirkondade elanikele avalduv võimalik tervisemõju.
Analüüsist selgus, et tuumajaamade igapäevase käitamisega seotud kiirgusdoos jääb enamasti mitu korda väiksemaks kui Euroopas mõõdetud looduslik kiirgusdoos. Siiski näitab hiljutine analüüs, et tuumajaamadest kuni 30 km raadiuses on elanikkonnas täheldatud kilpnäärmevähi (17%) ja leukeemia (9%) esinemise riski suurenemist. Teiste vähivormide puhul pole seos tuumajaamade läheduses elamisega nii selge. Mõnes vaadeldud uuringutest täheldati ka tuumajaamast kuni 5 km kaugusel elavate alla viieaastaste laste statistiliselt olulist leukeemiasse haigestumise riski. Uuringud ei kinnitanud seost tuumajaamade tavapärase töö ning sünnidefektide, geneetiliste muutuste või reproduktiivhäirete vahel. Olgu öeldud, et uuringud käsitlesid tavapäraste tuumajaamade mõju, sest kasutuses ei ole ühtegi väikest moodultuumajaama, kus rakendataks Eestisse planeeritavat tehnoloogiat.
Tuuleparkide tervisemõju võib sõltuda tugeval määral ümbritsevast inforuumist
Taastuvenergia, sh tuuleenergia paistab teiste energiatootmisviiside võrdluses silma pigem väiksema otsese tervisemõjuga. Päikesepaneelid on tavakasutuses heitevabad ja päikeseparkide elektromagnetväli jääb ohutu taseme juurde. Nendega seotud riskid tekivad pigem erandolukordades, näiteks paneelide purunemisel või jäätmete valel käitlemisel, kui keskkonda võivad sattuda raskmetallid.
Tuuleparkide tervisemõju analüüsi põhjal avaldab inimese tervisele olulist mõju ka see, mida avalikus inforuumis levivate juttude põhjal kardetakse. Seepärast on tuuleparkide rajamisel väga tähtis, et kohalikud kogukonnad tunneksid end juba planeerimisprotsessis kaasatuna, protsess oleks läbipaistev ja usaldusväärne info kõigile kättesaadav, et vähendada valeinfost põhjustatud lisastressi.
Meie koostatud ülevaateuuringus olid vaatluse all põhjuslikud seosed tuulikute tekitatud kuuldava müra, infraheli, visuaalse häiringu, vibratsiooni ja elektromagnetväljade ning tervisemõju vahel. Analüüsitud uuringutest üheski ei leitud tuulikute infraheli kahjulikku mõju tervisele. Pigem oli vastupidiseid tulemusi, mille kohaselt avaldab infraheli positiivset mõju nii enesetundele, vererõhule kui ka unele (nende seoste tuvastamist pidasid autorid aga pigem juhuseks). Kuus eksperimenti toetas notseeboefekti hüpoteesi, mis tähendab, et inimeste häiritus ja enda kohta teada antud sümptomid polnud põhjustatud niivõrd tuulikute mürast või infrahelist, kuivõrd avalikus inforuumis kajastuvatest negatiivsetest ootustest.
Küll aga tekitab osas inimestes häiritust ja unehäireid tuulikute põhjustatud kuuldav müra ja nähtav häiring, näiteks tuled või tuulikulabadega seotud varjutus. Iseäranis häirivana täheldati seda, kui tuulikute heli muutub teatud ilmastikuolude korral pulseerivaks. Seepärast on mürast põhjustatud häirituse vähendamiseks alust kehtestada kuuldava müra piirnormid elamu lähedal õues (praeguste uuringute alusel kuni 40 dB) ja siseruumides päevasel (kuni 30 dB) ja öisel ajal (25 dB).
Samas puuduvad praegu veenvad tõendid, et tuulikute põhjustatud kuuldav müra võiks suurendada depressiooni-, infarkti- ja insuldiriski. Selle kohta on küll üksikuid viiteid, kuid sellekohaseid uuringuid on vähe ja tulemused on vasturääkivad. Tuulikute vibratsioon ja elektromagnetväljad pole andmete põhjal tuuleparkides piisavalt suured, et lähipiirkonna elanikke mõjutada.
Et täpsemalt tuulikutega seotud võimalikke terviseprobleeme lähemalt uurida, on Tartu Ülikoolis käimas registripõhine kohortuuring. Selle käigus mõõdame ja modelleerime Eesti tuuleparkide kuuldavat heli, madalsageduslikku heli ja infraheli ning analüüsime, kas need seostuvad tuuleparkide lähedal elavate inimeste tervisenäitajatega meditsiinilistes registrites. Uuringusse on kaasatud kõik tuuleparkide lähedal elavad inimesed, kuid rohkem keskendume vanemaealistele, kes võivad olla vanuse tõttu haavatavamad. Uuringu tulemusena selgub ka, kas võimsamad ja kõrgemad tuulikud kujutavad endast suuremat terviseriski kui väiksemad. Tulemused selguvad 2028. aasta alguses.
Salvestustehnoloogiate riske vähendab nende oskuslik kasutamine ja ohutusteadlikkus
Üha hoogsama taastuvenergia tootmisega käib kaasas akuparkide ja koduste akujaamade kasutus. Kuigi kõige laiemalt kasutuses olevad liitiumioonakud on enamasti ohutud, kaasnevad nendega riskid, mille ennetamiseks on väga oluline suurendada kasutajate teadlikkust ja luua hoiatussüsteemid. Eeskätt vajavad tähelepanu aku ülekuumenemise ja tulekahjudega seotud riskid. Samuti on hädavajalik tagada kasutusest väljalangevate vanade akude ohutu käitlemissüsteem.
Eestis on jutuks ka pumphüdrosalvesti rajamine Paldiskisse. Selle kavandatav koguvõimsus on ligi 500 MW ja salvestusmaht oleks ühes 12-tunnises tsüklis 6000 MWh. Salvesti suurim võimalik tervisemõju on seotud jaama rajamisega, mille käigus on plaan paigutada umbes 600 m sügavusele kümme maa-alust veereservuaari. Sellega kaasneb nii vibratsioon kui ka ehitusmüra. Jaama käitamisel ei peaks maa all asuvate pumpade heli elanikke häirima.
Kommunikatsiooni roll on sama oluline kui tehnoloogia valik
Kui püüda eelkäsitletust kokku panna valemit võimalikult väikese tervisemõjuga energiatootmisviisi leidmiseks, on põhiteguriteks minimaalse õhusaaste heitega tehnoloogia valik, piisavalt kauge distants elupiirkondadest, selge kommunikatsioon ja elanike varajane kaasamine planeerimisprotsessi. Seejuures tasub meeles pidada, et viimane tegur on vahest sama oluline kui energiatootmistehnoloogia valik, sest usaldamatusest sündivad pinged võivad võimenduda konkreetse rajatise lähinaabruses asuvast elanikkonnast palju laiemas ulatuses.
Loe veel sarnaseid uudiseid
