Esmakursuslane Andri Türkson: soovin meile kõigile julgust teha suuri asju

Akadeemilise aasta avaaktusel kõneles esmakursuslate nimel loodus- ja täppisteaduste valdkonna arvutitehnika eriala esimese aasta üliõpilane Andri Türkson.

Austatud rektor, lugupeetud haridus- ja teadusminister, linnapea, hea ülikoolipere ja kõik siinviibijad!

Algamas on järjekordne õppeaasta – paljude jaoks meist siin esimene uues koolis.

Justkui eile olin ma kõikide oma sõpradega gümnaasiumi ees endale tuttavas kohas endale tuttavate inimestega. Täna aga seisan siin teie kõigi ees, kellest ma tunnen ainult mõnda üksikut.

Arvan, et nii mõnigi teie seast tunneb ennast samamoodi, kallid esmakursuslased. Kuid sellegipoolest ei tarvitse muret tunda, sest selle paari aasta jooksul, mis me koos veedame, saab meist kõigist üks ühtne ülikoolipere. Olen selles kindel.

Räägitakse, et ülikooli suurim väärtus ei ole teadmised, mida siin saab, vaid inimesed, kellega kohtume. Vaadake enda ümber hoolega ringi ja pange tähele, sest nendest inimestest saavad teie tulevased kolleegid, äripartnerid, elukaaslased ja sõbrad. Just seda viimast tahaks ma rõhutada, sest tänapäevases tulemustele keskendunud ühiskonnas jäävad äripartnerluse kõrval tihti märkamata muud väärtused, mida see suhtlusvõrgustik pakub. Ülikoolist leiame sõbrad, kes jäävad meiega elu lõpuni, kes toetavad meid igas eluetapis ja aitavad hakkama saada aegadel, mil tundub, et kõik veereb kontrollimatult allamäge. Ja see sõprus on minu arvates hoopiski tähtsam kui mõni potentsiaalse äripartneri kontakt.

Lisaks uutele tutvustele on ülikooliaeg täis uusi teadmisi, võimalusi ja ideid. Ma tahan, et me kõik võtaksime sellest ajast siin kõike, mida võtta annab, seega jagan teiega kolme põhimõtet, mille järgi mina elan.

Esiteks ära karda esimest. Ei tasu karta millegi esimest korda, sest ilma selleta ei oleks teist, kolmandat ega ühtegi järgmist. Uskuge või mitte, aga ma ei ole varem jaganud kõnepulti haridus- ja teadusministri ega Tartu linnapeaga. See on minu esimene. Aga kui ma seda pakkumist vastu ei oleks võtnud, siis ma kahtlen, et kunagi enam sarnast võimalust oleks avanenud. Pealegi, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Tuul viib kaante vahelt kõne minema ja ma unustan, mida rääkida? Ma mõtlesin, et see oleks nüüd väga naljakas, kui see päriselt juhtuks, nii et ma printisin igaks juhuks kaks koopiat kõnest... Igatahes tasub need esimeste kordade võimalused vastu võtta, sest sa ei tea kunagi, mis uksed need tulevikus avada võivad.

Teiseks ära karda ka ise olla esimene, sest alati on vaja esimeest (või esinaist), kes tee sillutaks, et teised saaksid järgneda. Jah, tegelikult on olemas kõik põhjused, miks seda karta: tundmatul rajal on oht sisse vajuda ja kümnendat korda ebaõnnestudes tekib kahtlus, kas see, mida teed, on üldse õige. Thomas Edison on tabavalt öelnud: „Ma ei ole läbi kukkunud. Ma olen leidnud lihtsalt 10 000 viisi, mis ei toimi.“ Sellise mõtteviisiga on paratamatu, et lõpuks jõuad õige lahenduseni ja sind saadab edu.

Kolmandaks – meie siin olemegi need, kes muudavad maailma. Nagu ütles Steve Jobs: „Inimesed, kes on piisavalt hullud, et arvata, et suudavad maailma muuta, ongi need, kes seda teevad.“ Kui sul on hullumeelne mõte, siis haara sõber kaasa ja anna minna. Ülikool on koht, kus katsetada ja eksida, luua ja õppida. Lihtsalt vaadake Solaride'i – see algas siinsamas kahest tudengist ja nüüd on nad umbes 60-liikmelise meeskonnaga maailmas teisel kohal enda iseehitatud päikeseautoga.

Seega soovin meile kõigile sedasama julgust teha suuri asju. Ilusat algavat kooliaastat – võtkem sellest maksimum!

Aitäh!