Ka ökotsiid on sõjakuritegu

22. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse aruteluõhtu „Sõjad ja keskkonnakahju“, kus räägiti muu hulgas, miks tuleb sõjakahju dokumenteerida, mis viisil taastada keskkonda pärast sõda ja mille tõttu on keskkonnakaitse oluline ka rahu ajal.

Kaitseväe Akadeemia taktika lektor Marko Pungar kõneles keskkonnakaitsest rahu ajal, rõhutades polügoonide tähtsust. „Seal peavad toimuma kaevamised, lõhkamised ja kogu muu harjutustegevus,“ lausus ta. Kaitsevägi on hoolega läbi mõelnud, kuidas kujundada polügoonide alal maastikku nõnda, et seda saaks keskkonnakaitse aspektist kõige tulemuslikumalt hooldada. Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm lisas: „Kui jätta kõrvale polügoonil toimuv põhihäiring, on kaitseväe hallatavad alad päris vastupidavad.“

Dokumenteerimise tähtsus

Sõjategevuse ajal tekkinud kahju tuleks dokumenteerida võimalikult kiiresti, et teada saada selle algne ulatus. Tartu Ülikooli mullaökoloogia töörühma liige Jaak Pärtel selgitas, et mullas tekkiva kahju mõju võib olla väga pikaajaline. „Demineerimine paiskab pealmise huumuskihi täiesti laiali ja see mõjutab põllumulla viljakust. Et teada saada, kui palju saasteaineid mulda satub, on vaja võtta mullaproovid. Ukrainas on rindejoonel palju põllumaad ja kui seal hakatakse uuesti põldu pidama, ei teagi me täpselt, mis mõju on sellel kasvatatavale viljale. Me ei tea, kui palju raskemetalle ladestub ja mida nad pärast inimkehas teevad,“ rääkis Pärtel.

Aveliina Helm rõhutas, et Eestil võiks olla valmis plaan, kuidas dokumenteerida sõjaaegset keskkonnakahju algusest peale. „Mõistagi on raske tuvastada kahju kohtades, kuhu pääseb ainult vaenlane või kus olukord on väga keeruline. Näiteks olid Ida-Ukrainas enne sõda püstitatud suured keskkonnaseirejaamad, millega kaotati kontakt üsna ruttu, mistõttu on infovoog katkenud,“ selgitas Helm. Tartu Ülikooli õhusaaste modelleerimise kaasprofessor Marko Kaasik lisas, et kuna õhuheide on mõõdetav sadu kilomeetreid allatuult, on Ukrainast pärineva saaste kõrge tase fikseeritud ka Eestis.

Teadaolevalt on Ukrainas toimuv sõda esimene, kus dokumenteeritakse nii suures ulatuses ökotsiidi ehk keskkonna tahtlikku kahjustamist. Marko Kaasik sõnas, et rahvusvaheline sõjaõigus põhineb teatud kokkulepetel. „Näiteks tuleks täislastis naftatankerite ründamine kuulutada keskkonnakahju tõttu sõjakuriteoks, kui leidub ka muid alternatiive,“ lausus ta. Samuti on Ukrainal eraldi platvorm, mille kaudu saab keskkonnakahju dokumenteerida, et hiljem oleks võimalik neid andmeid kasutada ka Rahvusvahelises Kriminaalkohtus.

Hajutatud energiatootmine

Sõjalist julgeolekut arvestades on väga tark arendada taastuvenergia tootmist, sest suuri soojuselektrijaamu on palju lihtsam hävitada kui hajutatud tuule- ja päikeseparke. Marko Kaasik tõi näiteks, et Narva elektrijaamad saab piiri ääres hävitada tundidega ilma Eesti territooriumile tulemata. Ka Ukraina on tõdenud, et just hajutatud energiatootmisvõimekus hoidis ja hoiab rasketel aegadel neid piirkondi elus.

Arutelus nenditi, et suur osa soojusenergiajaamadest Ukrainas on hävitatud, kuid neid ei ole mõtet enam endisel moel taastada. Mõistlik on panustada hajutatud ja taastuvatesse energiaallikatesse, mis on sõjalise julgeoleku mõttes kindlamad. „Kui varem oli Ukraina energiatööstus koondunud suuresti Donbassi piirkonda ja söeelektrijaamadesse, siis sõda annab kohati kohustuse, kuid ka võimaluse minna edasi innovatsiooniga energiaallikate vallas, mis on erinevalt söest taastuvad,“ ütles Jaak Pärtel.

Esinejad tõdesid, et mida paremini suudame keskkonda rahu ajal hoida ja mida paremas seisus on ökosüsteemid, seda vastupidavamad on need ka häiringutele sõja ajal. „Keskkonna võimalikult häiringukindlaks tegemine on ka strateegia, olgu see siis looduskeskkonna ja mulla vastupidavuse või energiasüsteemi hajutatuse suurendamine. Kõik see toetab keskkonda, kliimat ja meie vastupidavust,“ lausus Aveliina Helm.

Kestliku arengu keskuse arutelul osalesid Tartu Ülikooli õhusaaste modelleerimise kaasprofessor Marko Kaasik, Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm, Kaitseväe Akadeemia taktika lektor Marko Pungar ja mullaökoloogia töörühma liige Jaak Pärtel. Arutelu juhitis ERR-i ajakirjanik Kristo Elias. Aruteluõhtu kanti üle UTTV-s.