Kai Kunimägi: magistriõpingud andsid enesekindluse ja selgema pildi valdkonnast

Koolitaja taustaga Kai Kunimägi juhib praegu vanglateenistuse kriminaalhoolduse arenduse osakonda. Varem töötas ta koolis HEV-koordinaatorina ja vedas eest MTÜ-d Vanem Vend Vanem Õde Pärnu. Nende kogemuste kaudu jõudis ta arusaamani, et teeb sisuliselt sotsiaaltööd, kuid tal napib erialaseid teadmisi. Nii läbibki ta nüüd juba kolmandat aastat Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis magistriõppekava „Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon“.

Magistrikraad on väärtuslik

Kai otsustas pärast kaht bakalaureusekraadi magistrantuuri minna, sest soovis jõuda asjade tuumani ja mõista, miks midagi tehakse. Tema kursusel on õppijaid, kes töötavad sotsiaal- ja tervishoiusüsteemides juhtivatel ametikohtadel. Õppima on tuldud nii kvalifikatsiooni tõendamiseks kui ka sisuliste teadmiste saamiseks, süsteemist arusaamiseks ja tugeva erialase võrgustiku loomiseks. „Magistriõpingute suur boonus ongi see, et nii palju eri taustaga inimesi räägivad oma erialast särasilmselt, lahkavad probleeme süvitsi, leiavad lahendusi ja kavandavad teenuseid. Nii õpibki ühtlasi teiste kogemusest ja tekib suure pildi nägemise võime,“ toob Kai välja.

Magistrikraad on tema jaoks olnud alati oluline siht ja ülikooliõpingute loomulik tulemus, Tartu Ülikooli diplom on aga eriti prestiižne ning justkui kvaliteedimärk.

Õpingud avardavad silmaringi

„Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon tähendab minu jaoks seda, et me näeme inimest ja samal ajal jääme ka ise inimeseks. See on pidev õppimine ja arenemine muutuste keskel,“ arutleb Kai.

Ta tunneb, et magistriõpingud on andnud tema teadmistele vajaliku raami ja terviklikuma ülevaate nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkondade toimimisest. „Töötades näen paratamatult vaid üht külge, kuid õppimine on andnud võimaluse näha kogu süsteemi. Olen hakanud paremini mõistma, kust mingid asjad tulevad – kuidas näiteks seadusi saab muuta, miks need on kujunenud selliseks, nagu nad on, ning miks neid üldse vaja on,“ selgitab Kai.

Väga kasulikud on olnud õppeained, kus on tulnud pärisolukordadele inimkeskseid lahendusi otsida. „Näiteks aines „Teenuste disain“ kavandasime igaüks oma valdkonna teenuse: kuidas jõuab kipsis jalaga inimene punktist A punkti B või kuidas kulgeb haiglas teekond inimese jaoks, kes ei näe, ei kuule või on ärev. Mina kujundasin kliendi tagasiside mudeli kriminaalhoolduses. See on praktiline asi, mis on päriselt minu tööga seotud,“ kirjeldab Kai.

Ka töö kõrvalt saab hästi õppida

Image

Pingelise täiskohaga juhitöö kõrvalt õppimine ei ole lihtne, aga kolmele aastale jaotatud õppekava annab vajaliku paindlikkuse. Ainepunkte on semestris märgatavalt vähem kui täiskoormusega õppides ja lõputööle saab keskenduda terve aasta jooksul.

Enda suhtes kriitiline Kai ei tee ühtegi asja lihtsalt ärategemise pärast, vaid ootab endalt alati kõrget ja head tulemust. „Just kolmeaastane magistriõppekava on andnud mulle võimaluse hästi õppida. Muidu oleksin ilmselt pidanud võtma vaheaasta,“ arvab ta.

Oma lõputöö kirjutab ta juhtimiskultuurist ja psühholoogilisest turvalisusest kriminaalhoolduse näitel. Ta ütleb, et ametnikelt ei saa nõuda inimkeskset lähenemist teenusekasutajatele ega kujundada teenust nende pilgu läbi, kui sama põhimõte ei alga juba juhtimistasandilt. „Spiraal hakkab pihta ülevalt: inimesed, kes tegelevad iga päev teenusesaajatega, peavad kogema suurt psühholoogilist turvalisust. Esmalt peavad nad ise tundma, et neid koheldakse töökeskkonnas inimestena, alles siis saavad nad teistega inimlikult suhelda ja inimkeskset teenust pakkuda,“ usub Kai.

Magistrantuur teeb enesekindlamaks

Õpingud on suuresti mõjutanud Kai enesekindlust ja professionaalset identiteeti. Ta on nüüd teadlikum ja tunneb ennast oma valdkonnas ja rollis kindlamalt. Ta julgeb ja oskab argumenteeritult kaasa rääkida ja oma arvamust avaldada, sest tema teadmised on laiemad ja tal on valdkonnast parem ülevaade. Samuti on magistriõpingud mõjutanud Kai karjääri, sest nendeta ei oleks ta oma praegusele ametipositsioonile julgenud kandideerida.

Inimesekeskset sotsiaalset innovatsiooni soovitab ta õppima tulla neil, kes tunnevad südames soovi sotsiaalvaldkonnas midagi tõeliselt muuta ja ühiskonna jaoks uut väärtust luua.