Kai Part ja Kristi Kuningas: ülikool saab seksuaalse ahistamise ennetamises olla eeskujuks kogu ühiskonnale

Akadeemilises keskkonnas võib ahistamine olla varjatum

Kujutlus seksuaalsest ahistamisest püsib ühiskonnas visalt üsna lihtsustatud kujul. Tavaliselt peetakse selle all silmas füüsilist rünnakut, mille puhul on justkui selge, kust jookseb lubatu ja mittelubatu piir. Akadeemilises keskkonnas võib ahistamine avalduda sageli hoopis varjatumal, nii sõnalisel kui mittesõnalisel moel.

Näiteks võib õppejõud vestluses üliõpilasega teha tema välimuse kohta märkuse, mis nihutab vestlusteema üliõpilase oskustelt ja teadmistelt tema kehale. Ülikooli töötajas võivad aga ärevust tekitada kolleegi hilisõhtused sõnumid, mis on pealtnäha saadetud tööasjus, kuid mille toon või milles leiduvad vihjed on isiklikud või seksuaalsed.

Ahistamise hulka akadeemilises keskkonnas saab lugeda ka töökaaslase, õppejõu või kaasõppija soovimatu intiimse tähelepanu, isiklikud sõnumid või e-kirjad ning kutsed kohtingule, ehkki teine pool on andnud märku, et ei ole huvitatud ja on korduvalt keeldunud. Peidetum vorm ahistamisest saab olla ka üldistav või stereotüüpne märkus meeste või naiste kohta, mida sageli ei peetagi ahistamiseks, vaid ekslikult tõele vastavaks.

Niisamuti saab ahistamisena käsitleda kahemõttelisi ja seksuaalse alatooniga nalju kellegi eraelu, soo, riietuse või välimuse kohta, millele ei julgeta vasturünnaku kartuses reageerida.

Ka digikeskkond, mis peaks olema akadeemilise töö loomulik osa, on muutunud kohaks, kus meemid, emotikonid või märkused võivad kanda soovimatut seksuaalset alatooni, mida saatja ise võib pidada süütuks või vaimukaks.

Akadeemiline ebakindlus, hierarhiad ja võim loovad ahistamiseks soodsa pinnase

Ülikooli keskkonda iseloomustavad sageli ebavõrdsed võimusuhted. Üliõpilased, doktorandid ja noorteadlased sõltuvad juhendajatest, õppejõududest ja projektijuhtidest.

Kui üks võimusuhte pool teab, et teisel on kontroll hindamise, stipendiumide või lepingute üle, võib see tekitada surve, mis muudab ka näiliselt süütu flirdi või nalja puhul „ei“ ütlemise, olukorrast eemaldumise ja sekkumise keeruliseks nii kannatanule kui ka pealtvaatajale. Nii võidakse olla ahistava olukorra jätkumisega nõus, kuna kardetakse, et keeldumine toob neile endile halvad tagajärjed.

Kirjeldatud juhtumid ei tundu kõrvaltvaatajale ehk alati piisavalt tõsised, ent võivad avaldada tugevat mõju inimesele, kes satub sellise surve sihtmärgiks. Kui professionaalne käitumine asendub isikliku soovimatu seksuaalse lähenemisega, õõnestab see usaldust ja turvatunnet ning paneb soovimatut tähelepanu pälvinud inimese küsima, kas teda hinnatakse tema mõtete ja oskuste või millegi muu tõttu.

Sooline vägivald jätab pikaajalise ja sügava jälje

Seksuaalse ahistamise tagajärjed ei pruugi piirduda üksnes ebamugavusega. Nii UniSAFE’i kui ka mitmetest teistest uuringutest on selgunud, et sooline vägivald, mille üks vormidest on ka seksuaalne ahistamine, mõjutab otseselt psühholoogilist heaolu, keskendumisvõimet ja töö- või õpimotivatsiooni.

Ahistamiskogemus võib viia depressiooni, ärevuse, akadeemiliste pauside, õpingute poolelijätmise või isegi ülikoolist lahkumiseni. Sageli peetakse lahkumist inimese isiklikuks valikuks, kuid selle taga võib olla hoopis ebaturvaline keskkond, mis ei toeta ega kaitse.

UniSAFEi uuringu järgi jõuab vaid 13% juhtumitest ülikoolisisese ametliku menetluseni. Enamik ohvreid ja pealtvaatajaid vaikib – mitte seetõttu, et midagi pole juhtunud, vaid seetõttu, et ei olda kindlad, kuidas juhtunut mõtestada, kas üleüldse abi otsida või millised tagajärjed võivad järgneda.

Vähene teatamine ei tulene üldjuhul aga teadmatusest üksikisiku tasandil, vaid peegeldab ülikooli töö- ja õpikultuuri, võimusuhete tajumist ning kehtivaid poliitikaid. Seksuaalne ahistamine jääb tähelepanuta, kui see on organisatsiooni igapäevaelu tasandil normaliseeritud, seda nähakse liiga kitsalt (näiteks käsitletakse seksuaalset ahistamist ainult füüsilisena) või kogeb juhtumist teataja lihtsalt vaigistamist.

Turvalisus ja võrdsus ei saa olla üksnes loosungid

Tihti kardetakse ekslikult, et ülikoolis toimuvale seksuaalsele ahistamisele tähelepanu juhtimine ja sellega tegelemine võib tuua ülikoolile mainekahju. Vastupidi, seksuaalse ahistamise põhjalik ja süsteemne käsitlemine on vähim, mida küps ja usaldusväärne ülikool teha saab.

Ülikool on maailma mõtestaja ja sotsiaalsete normide looja. Kui ülikool teadvustab, ennetab ja mõistab ühemõtteliselt hukka igasuguse seksuaalse ahistamise akadeemilises keskkonnas, aitab ta kaasa turvalisema ühiskonna kujundamisele. Turvalisus ja võrdsus ei saa olla üksnes loosungid, vaid päris väärtused.

Tartu Ülikool on viimastel aastatel astunud mitmeid samme, mis peegeldavad ülikooli taotlust liikuda turvalise keskkonna poole. Samas tunnistab ülikool ka ausalt, et süsteem ei ole veel kaugeltki terviklik ja vajab arendamist eriti pöördumiste käsitlemise ühtlustamisel ja juhtide toetamisel.

Teadmised seksuaalsest ahistamisest aitavad seda ennetada ja vähendada

Just seetõttu alustas Tartu Ülikool esimese ülikoolina Eestis küsitlusuuringut, mille eesmärk on koguda kõikidelt ülikooli töötajatelt ja üliõpilastelt ehk ligikaudu 20 000 inimeselt nende teadmiste, hoiakute ja kogemuste kohta seoses seksuaalse ahistamise, töökiusu ja diskrimineerimisega.

Seni pole neid andmeid kogutud. Me ei tea, kui palju seksuaalse ahistamise, töökiusu või diskrimineerimise juhtumeid ülikoolis on, kes kuuluvad riskirühma ja mis takistab inimestel abi otsimast või juhtumitest teatamast. Ilma nende teadmisteta on aga võimatu luua toimivaid ennetussüsteeme. Uuringust saadud andmed võiksid aidata vähendada seksuaalset ahistamist, aga ka mõista paremini, milline on selliste kogemuste mõju inimeste tervisele, õppimisele ja karjäärile.

Ülikool on ennekõike teaduse tegemise, hariduse omandamise, vaba arutelu ja akadeemiliste suhete loomise koht. Ülikool peab looma õpi- ja töökeskkonna, kus saab keskenduda akadeemilistele eesmärkidele ning tegeleda süvitsi teemadega, mis selle liikmeid intellektuaalselt sütitavad. Seda saab teha vaid päriselt turvalises keskkonnas.

Loe lähemalt uuringu kohta: sisu.ut.ee/ahistamiseuuring

Artikkel ilmus 20. aprillil ka Delfis.