Katrin Kask: tõlkemagistrikraad on mulle avanud rohkem uksi, kui oleksin osanud oodata

Tartu Ülikooli vilistlane Katrin Kask tahtis aastaid tagasi lapsega kodus olemise kõrvalt ka väikese koormusega töötada. Ta proovis tõlkimist ja avastas, et see on just tema ala. Mõni aasta hiljem astus ta Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse magistriõppesse ja leidis seal oma kutsumuse.

Praktilisest magistriõppest vandetõlgitööni

Katrin Kask lõpetas Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse magistrantuuri 2011. aastal. Alates 2017. aastast töötab ta vandetõlgina. „Vandetõlk on inimene, kes tõlgib dokumente, millest suur osa on juriidilise tausta või sisuga. See on võimalus kasutada ära oma õigusharidust, mis koos kirjaliku tõlke teadmistega on täpselt mulle sobiv kombinatsioon,“ tõdeb ta.

Magistriõpingute juures peab Katrin kõige väärtuslikumaks just praktilist poolt: seminarides tõlgiti ja arutati koos elulisi tekste. „Meil oli ääretult tore kursus, inimesi oli erinevatelt elualadelt: näiteks arst-biokeemik, veel üks õigusteadlane, psühholoog, ajaloolane, filoloogid. Seminarides valitsev sünergia ja kollektiivne teadvus olid fantastilised,“ kirjeldab Katrin. Õppimine koos eri elualadelt pärit inimestega tõi seminaridesse mitmekülgseid teadmisi ja vaatenurki ning laiendas silmaringi. Avar maailmapilt on Katrini meelest tõlkija töös hädavajalik, sest hea tõlge eeldab valdkonna tundmist.

Katrin astus magistriõppesse kahe väikese lapse kõrvalt. See oli talle mõnes mõttes tõeline intellektuaalne puhkus ja samal ajal ka enda proovilepanek. „Kuna olin mõnda aega tõlketööd teinud, siis oli mul juba mõningane ettekujutus, missuguseid teoreetilisi nurki pean lihvima ja milles end täiendama. Usun, et oma esimesed ämbrid on parem läbi kolistada seminarides, mitte tööl,“ muigab ta.

Tõlkimine kui loov ja vastutusrikas töö

Image

Katrin usub, et tehisaru ei suuda veel niipea inimest tõlkimisel asendada. „Masintõlge töötab hästi näiteks väga standardsete tekstidega, kuid katsugu keegi Ameerika Ühendriikides koostatud testamenti masintõlke abil eesti keelde tõlkida. See pole võimalik, sest vajalikke termineid sageli lihtsalt ei ole – need tuleb ise luua. Terminiprobleemide kõrval tekitavad tehisarule raskusi ka sõnaseosed, näiteks asesõnadega läheb masinal sageli midagi untsu,“ selgitab ta.

Katrini sõnul tuleb vandetõlgina arvestada sellega, et algteksti ei tohi muuta. Kui dokumendis on midagi valesti kirjutatud, peab analüüsima, kas see on juhtunud kogemata ning kas see mõjutab kuidagi teksti sisu või tekitab õiguslikke tagajärgi. Samuti tuleb mõelda, kas vea parandamine muudaks dokumendi tähendust.

Inimestel on Katrini meelest tõlketööst mitu väärarusaama. Näiteks arvatakse sageli, et see, kes oskab keelt, saab ka tõlkimisega hakkama. See ei pea aga alati paika. „Algajate tõlkijate puhul on levinud, et sõnad tõlgitakse lihtsalt otse ära ja eeldatakse, et tekst on siis arusaadav. Tegelikult juhtub tihti, et selline tõlge tuleb mõttest arusaamiseks algkeelde tagasi tõlkida, ja alles siis selgub, mida tekstis päriselt öelda taheti.“

Tõlkeõpetuse magistrantuur on Katrinile andnud arusaama, et kui rühmas on 20 inimest, sünnib ühest ja samast tekstist 20 erinevat tõlget, ning see ongi täiesti loomulik. Ta ütleb, et ka väga lühikesi lauseid saab tõlkida mitmel viisil. Tõlkimise võlu peitub aga just tõlkimisprotsessis endas. „Tean inimesi, kes ei kannata tõlkimist üldse, aga minul tekib selle käigus flow-seisund. Kui mul on aega süveneda, siis pakub mulle erilist rahuldust, kui saan mingi lause eesti keeles väljendatud nii, et sel on eestikeelne lõhn ja maitse. Kui iga lause kõlab eestlasele sama loomulikult ja mõjub samamoodi nagu näiteks inglise keeles inglasele, siis tekib mul tunne, et olen midagi ära teinud. Saavutusvajadus saab täidetud,“ kirjeldab Katrin.

Magistriõpingud kui professionaalse enesekindluse allikas

Katrin ütleb, et kui tahta töötada välismaiste tõlkebüroode või institutsioonide juures, annab tõlkemagistrikraad palju juurde. „Selge on see, et paber üksi ei tõlgi. End tuleb pidevalt täiendada ja kontrollida. Samas on tõlkemagistrikraad avanud mulle uksi, mis ilma selleta oleksid võib-olla suletuks jäänud,“ ütleb Katrin. Siiski rõhutab ta, et magistrikraadi saamine ei tähenda veel täielikku valmisolekut, vaid pigem head hüppelauda edasiseks arenguks.

Oma magistriõpingute eest on ta siiralt tänulik. Õpingud mõjutasid nii Katrini enesekindlust kui ka professionaalset identiteeti. „Kuigi petturisündroom tundub mingil määral paratamatu ja vahel tekib tunne, et kas ma olen ikka piisavalt hea või et kindlasti on teisi paremaid, andsid õpingud mulle palju kindlust juurde. Ühelt poolt oli mul lõpuks ka ametlik kinnitus – paber, mis tõendas, et ma oskan tõlkida. Teisalt mängisid suurt rolli seminarides saadud kogemused: võimalus end teistega võrrelda ja näha, mida õppejõud ning kaasõppijad heaks peavad. Kuna ennast on väga raske objektiivselt hinnata, kogunes mulle teiste toel iga seminariga enesekindlust juurde. Päris tööelus antakse tagasisidet paraku harva.“

Veel on Katrinile väärtuslik õpingute käigus tekkinud võrgustik – inimesed, kelle poole ka pärast lõpetamist küsimuste küsimiseks või mõtete vahetamiseks pöörduda. Tulevastel õppijatel soovitab ta võimalikult palju seminarides kohal käia ja õppetööd järjepidevalt kaasa teha. „Kõige rohkem arenebki aju siis, kui õppimine on pidev protsess, mitte viimasel hetkel pingutamine,“ ütleb ta.