Korvpalliplatsilt arstiks õppima

Georg Oliver Metsaorg õpib Tartu Ülikooli arstiteaduskonna esimesel kursusel. Lisaks osaleb ta teadusprogrammis „Talendid Tartusse!“, kus ta kuulub Parkinsoni tõve ja teiste neurodegeneratiivsete haigustega tegelevasse uurimisrühma.

Uudishimulik tegutseja

Tallinnast pärit Georg on lõpetanud Kadrioru Saksa Gümnaasiumi. Enda sõnul oli ta aktiivne ja teadmishimuline õpilane. „Vastasin pidevalt õpetajate küsimustele ja küsisin ka ise palju – vahel isegi nii palju, et võisin mõjuda ebaviisakana. Loodan, et õpetajad andestavad selle mulle,“ ütleb ta muiates.

Image

Georg Oliver kasvas üles haridust väärtustavas peres. Juba väiksena loeti talle ette populaarteaduslikke ajakirju, nagu Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu. Nii tekkis temas üsna varakult huvi maailma toimimise vastu. „Mäletan, et kolmandas klassis joonistasin vihikusse keemiliste elementide perioodilisustabeli, see tundus väga põnev. Tahtsin saada keemikuks, bioloogiks ja isegi kosmonaudiks – huvid muutusid kiiresti, nagu paljudel väikestel lastel,“ meenutab ta.

Valikute ristteel

Kooliajal osales Georg erinevatel olümpiaadidel. „Käisin näiteks geograafia- ja bioloogiaolümpiaadidel. Gümnaasiumis õnnestus mul ajaloo-olümpiaadil koguni kolmas koht saavutada,“ räägib ta. See pani teda tõsiselt kaaluma võimalust minna ülikooli ajalugu õppima.

Otsustamine ei tulnud üldse lihtsalt – peale ajaloo oli kaalumisel mitu valikut, teiste seas Tartu Ülikooli arstiteadus ja võimalus minna välismaale inseneeriat õppima. „Sobiva õppekava leidmine tundus nagu orienteerumine aktsiaturul: tuli jälgida, kuhu tasub panustada ja mis kõige atraktiivsem tundub,“ kirjeldab Georg. Asja ei teinud kergemaks seegi, et noormees sai sisse igale poole, kuhu kandideeris.

Lõpuks langes valik arstiteaduse kasuks. Georgil oli otsuse tegemisel toeks vanem õde, kes õpib samuti arstiks. „Olin temalt kuulnud, et arstiõpingutes põimuvad väga erinevad valdkonnad. Mulle näis see hästi sobivat,“ selgitab noormees.

Tallinnast pärit poiss soovis õppima tulla just Tartusse, et iseseisvuda. Tudengilinn paelus teda oma seltside, korporatsioonide ja rahvusvahelise üliõpilaskonnaga – nüüd kuulub ta ka ise Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi.

Georg Oliveri köidab arstiteaduse juures selle komplekssus. „Huvitav on see, et tuleb väga erinevad teadmised omavahel kokku panna ja neid siis analüüsida. Aga on mulle alati meeldinud olukorrad, kus tuleb end tõsiselt proovile panna,“ ütleb ta.

Spordist teadusesse

Varem tegeles Georg kõrgel tasemel korvpalliga ja lootis selles vallas kaugele jõuda, kuid vigastus sundis teda eluplaane ümber tegema. „Spordist on mulle jäänud harjumus pingutada ja soov olla parim. Nüüd, kus ma enam nii aktiivselt ei treeni, on see sisemine pühendumus ja võitlusvaim kandunud üle õppimisse,“ räägib ta. Arstiks pürgimine nõuab tema sõnul head taset ja püsivust: „Arstina ei saa endale vigu lubada – tulebki väga palju teada.“

Image

Programmist „Talendid Tartusse!“ kuulis Georg Oliver pärast gümnaasiumi lõppu. Kooli lõpetamist tõendavate paberite hulgas oli teade, et ta on automaatselt vastu võetud paljudele Tartu Ülikooli erialadele ja lisaks kutsuti teda tutvuma programmiga „Talendid Tartusse!“. See pakkus poisile huvi, eriti kui selgus, et programmis on Parkinsoni tõve uuriv töörühm. „Üks mu pereliikmetest põeb Parkinsoni, soovisingi töörühmas osaleda just selle isikliku seose pärast,“ sõnab ta.

Põnev töö hiirtega

Uurimisrühmas töötab Georg inglise keeles ja on saanud muu hulgas arendada oma keeleoskust. Esimese asjana tuli noormehel endale selgeks teha aga hiire anatoomia. Selle tundmine on tema töös ülioluline, kuna kõik katsed tehakse hiirte peal. Hiljem sai iga uurimisrühma liige oma ülesande. Georg pidi õppima kasutama pilditöötlustarkvara, et uurida hiire seljaaju lõikeid, valge- ja hallaine piirkondi, kus ta vaatleb neuronite abirakke ja nende põletikulisi markereid. Rühma teised liikmed loevad näiteks hiirte samme ja uurivad nende käitumist. Töö on erialadevaheline, ühendades anatoomia, histoloogia, farmakoloogia ja biokeemia. Rühma peaeesmärk on uurida, kuidas Parkinsoni tõve ravimite kõrvaltoimeid leevendada.

Projektis osalemine õpetab vastutust

Uurimisrühmas tegutsedes arenevad Georgi meelest ka ajaplaneerimis- ja koostööoskus. Juhendajatega on vaja leida ühine keel ja üliõpilased on üksteisele väga suureks toeks. „Saame ideid jagada, niisama suhelda ja tekivad uued sõbrad,“ tõdeb ta.

Image

Programmis „Talendid Tartusse!“ osalemine toetab ka Georgi ülikooliõpinguid. „Mul on lihtsam ka muudest asjadest aru saada. Kui hakkan ise teadust tegema – ja ma väga loodan, et nii juhtub –, on mul uurimisrühmast saadud kogemustest kindlasti palju abi. Hea on see, et programmis osalejad saavad semestris kolm ainepunkti,“ räägib noormees.

Georg on saanud ka valusaid õppetunde. „Väsimus võib aju väga palju mõjutada, seepärast tuleb olla kogu aeg hoolas. Arvutis töötades võiks pidevalt oma muudatusi salvestada. Mul läks kord suur hulk tehtud tööd kaduma. Ka siis, kui ollakse väsinud, peab tegema tööd korrektselt. Siin ei saa eksida,“ tõdeb ta.

Georg imetleb teadlasi ja oma juhendajaid, kes panevad teaduse tegemisse tohutult aega ja energiat. „See töö on raske, kuid samas võimaldab see panustada ühiskonda ja muuta oma töö tähenduslikuks.“

Siht silme ees

Kõige raskemad on Georgi jaoks algused. „Pilditöötlustarkvara tundmaõppimine oli esialgu väga keeruline. Uurisin palju kodus juurde, et hakkama saada. Ent ma ei lase tagasilöökidel end heidutada, vaid püüan leida lahendusi. Lihtsalt alla andes oleks mul oleks halb tunne. Oluline on ikkagi asjadest aru saada, isegi kui see võtab aega,“ nendib ta.

Tulevikku vaadates usub Georg, et õpib kuus aastat arstiteadust, seejärel aga suundub residentuuri, et eriarstiks saada. Tema soov on omandada kirurgikutse. „Tahaksin inimesi aidata füüsiliselt, oma kätega,“ ütleb noormees.