Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas doktorikraadi saanud Kristjan Pulk avastas magistriõpingute ajal, et teadustöö ja ülikoolikeskkond sobib talle. Praegu töötab ta Tartu Ülikoolis juhtimise lektorina ja uurib inimeste finantskäitumist. Ta ütleb, et doktorantuuris on kõige olulisem suur huvi oma teema vastu ja valmisolek sellele pühenduda.
Inimeste käitumise ja rahanduse seoseid uuriv Kristjan Pulk on saanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktorikraadi. Kui bakalaureuseõpingute ajal ei tajunud ta veel päris täpselt, miks ta õpib, siis magistrantuuris leidis ta oma kutsumuse ja õige suuna. Tema toonane juhendaja Maaja Vadi innustas teda Kopenhaagenisse magistritööd kirjutama minema. „Olin sellele algul väga vastu, aga läksin lõpuks ja sellest kujunes elumuutev kogemus. Hakkasin seal mõtlema, et ülikoolitöö võibki olla minu jaoks,“ ütleb Kristjan.
Doktorantuuri astumine oli tema jaoks loomulik järgmine samm, kuigi esimesel katsel ta sisse ei saanud. Sarnases olukorras olijatele soovitab ta seda mitte südamesse võtta. „Siin on alati oma osa ka juhusel. Kõike ei saa ise kontrollida – vahel on kandidaate rohkem, vahel vähem ja palju sõltub ka sellest, kuidas plaanitav uurimisteema laiemate eesmärkidega sobitub. Tuleb olla järjekindel ja uuesti proovida.“ Hiljem õnnestuski tal doktoriõppesse sisse saada ja töö valmis nominaalajaga.
Kristjani arvates tuli talle kasuks see, et ta sai töötada juba olemasolevate rahastatud projektidega ega pidanud alustama täiesti nullist. „Mul on väga vedanud, et olen võinud uurida täpselt seda, mis mind huvitab,“ sõnab ta. Samas leiab ta, et teadustegevuses on ka ebaõnnestumine töö loomulik osa. Artikleid lükatakse sageli tagasi, projektid ei saa rahastust ja konverentsidele ei pääse. „Tagasilükkamine ei ole teaduses erand, vaid pigem normaalsus. Suur roll on juhusel – sa ei saa kontrollida, kes su artiklit hindab või kas su teema on parasjagu moes,“ ütleb ta.
Teadustöö sünnib päriselu probleemidest
Kristjan käsitleb oma doktoritöös finantskäitumist ja rahatarkust. „Mind huvitab, kuidas saaks anda inimestele paremat informatsiooni, et nad natuke rohkem oma finantskäitumist läbi mõtleks. Kuigi Eesti paistab rahvusvahelises võrdluses silma suure rahatarkusega, jäävad käitumuslikud näitajad siiski alla Euroopa keskmise,“ räägib ta.
Kristjan näitas oma doktoritöös, et finantskäitumist mõjutavad teadmistest enam hoopis hoiakud. Töö tulemuste põhjal leiab osa inimesi, et laen teeb elu mugavamaks, sest selle abil saab lubada endale kohe uue televiisori või auto, ning kuumakse ei tundu neile probleemina. Teised suhtuvad aga laenamisse väga ettevaatlikult.
„Meie soovitame artiklites ja aruannetes muu hulgas näiteks järelemõtlemispausi tegemist. See tähendaks, et pärast laenulepingu kättesaamist oleks inimesel kuni paar päeva aega mõelda ja alles pärast seda saaks ta alla kirjutada. Nii tekiks laenajal võimalus tingimused rahulikult läbi lugeda ja eemalduda hetkeks emotsionaalsest või impulsiivsest otsustusolukorrast,“ kirjeldab Kristjan.
Teine oluline soovitus puudutab teabe esitamise viisi. Kristjan toob näite Soomest ja mitmest teisest riigist, kus nõutakse, et oluline laenuinfo oleks inimesele selgelt välja toodud. „On näha, et laenuturu probleeme nähakse, mistõttu selliseid uuringuid ka tellitakse. Küsimus on selles, milliseid lahendusi soovitakse Eestis rohkem eeskujuks võtta. Meie ülesanne on hinnata, mis tõenäoliselt juhtuks, kui teatud muudatusi teha. Otsus selle kohta, milliseid tingimusi lõpuks rakendada, jääb aga poliitikakujundajatele,“ selgitab Kristjan.
Akadeemiline töö pakub vabadust ja vaheldust
Praegu töötab Kristjan Tartu Ülikoolis juhtimise lektorina. Tema töö hõlmab lisaks õpetamisele finants- ja investeerimiskäitumise, pensionide ja laenude uurimist, aga ka rahvusvahelist koostööd ja granditaotluste kirjutamist. Kristjani meelest on tema töö mitmekesine, vaheldusrikas ja põnev. Samas ei jookse töö ja eraelu vahel selget piiri. „Mõtlen tööasjadest vahel ka öösiti, kirjutada võin ju ükskõik millal. Akadeemilisel tööl ei ole tegelikult off-nuppu. See on täiesti läbipõimunud muu eluga. Näiteks vahel mõnes teises riigis olles jalutan ringi ja märkan midagi huvitavat, mida panna loenguslaididele. Mõnes mõttes see justkui on töö tegemine, aga teisest küljest on see minu jaoks lihtsalt huvitav osa elust,“ märgib Kristjan.
Ta ütleb, et doktorantuurikogemus sõltub palju valdkonnast, töö iseloomust ja inimestest, kellega koostööd tehakse. „Mul oli suur vabadus ise valida, kus ma mida teen ja milliste teemadega tegelen. Ka praegu saan oma tööd üsna palju ise kujundada. Minu jaoks on just autonoomia mu töö parimaid külgi. Mulle meeldivad ka väga mu kolleegid ja see, et meil majandusteaduskonnas on nii vaba suhtumine,“ räägib ta.
Teadustööd tehes on ta saanud tuge juhendajatelt ja artiklite kaasautoritelt teistest valdkondadest. Juhendajad on olnud talle toeks nii karjäärivalikute tegemisel kui ka vaimselt.
Doktorantuur eeldab huvi ja enesejuhtimist
„Arvan, et paljud inimesed saaksid doktorantuuris hakkama. Oluline on valmisolek tegeleda neli aastat ühe teemaga. Seetõttu ei tasu seda otsust teha kergekäeliselt. Doktorantuur ei eelda erakordset geniaalsust, vaid valmisolekut pühenduda ja ise oma tegevust juhtida,“ arvab ta.
Kristjani sõnul tuleb teaduses mõelda pidevalt mitu sammu ette. Ei saa jääda ootama, millal üks töö publitseeritakse, vaid tuleb kohe järgmiste teemadega edasi liikuda. Praegugi on tal retsenseerimisele saadetud viis käsikirja.
Kristjani jaoks on oluline teha teadust just Eestis. „Ma elan siin ja mulle on tähtis see töö, millest on Eestile kasu. Ma näen, kuidas meie töö tulemused võivad parandada inimeste elu ja toetada poliitikakujundamist,“ räägib ta. Samal ajal teeb ta koostööd kolleegidega teistest ülikoolidest. Näiteks viibib ta intervjuu andmise ajal lähetuses Itaalias, lisaks suhtleb tihedalt kolleegidega Maastrichtist ja õpetas hiljuti Prahas, kuhu plaanib järgmisel aastal uuesti minna, et jätkata finantskelmuste teemalise tööga.
Loe doktorantuuri sisseastumise kohta Tartu Ülikooli kodulehelt.