Laura Kuusemets: doktorantuur on enesearengu kiirendi

Miks valida doktorantuur?

Magistriõpingute ajal töötas Laura keemikuna, kuid tundis, et tahab veel nii palju õppida, areneda ja avastada. Siis tekkiski mõte doktorantuuri minna. „Õnneks sattusin juba bakalaureuseõpingute ajal väga ägedasse uurimisrühma. Inimesed mu ümber on entusiastlikud ja kirglikud. Nende head omadused hakkavad endalegi külge,“ räägib ta.

Laura usub, et doktorantuuris arenevad koostööoskused, saadakse juhtimiskogemus, õpitakse probleeme lahendama, esinema ja rääkima keerulistest asjadest nii, et ka teemakauge inimene aru saaks. „Teisalt omandad akadeemilised oskused, õpid andmeid koguma, neid analüüsima ja nende põhjal järeldusi tegema. Neli aastat doktorantuuris annab ellu kaasa tööriistakasti, kust siis mingites olukordades vajalikke vahendeid valida,“ kirjeldab Laura.

Image

Ekspeditsioonid Peruus ja Kongos

Doktorantuur on pakkunud Laurale võimalusi, millest ta varem isegi unistada ei osanud. Kuna ta uurib soometsasid nii troopikas kui ka parasvöötmes, tuleb vahel ise proove kogumas käia. „Olen osalenud ekspeditsioonidel Peruus Amazonase soometsas ning kogunud andmeid Kongos. Olen saanud töötada koos rahvusvaheliste uurimisgruppidega nii Euroopast kui ka mujalt. Ekspeditsioonidel satud täiesti teise maailma – teadust tehakse teistsuguses looduses, kliimas ja kultuurikontekstis. See ei ole silmaringi avardav kogemus mitte ainult teadlasena, vaid ka inimesena,“ jutustab Laura.

Image

Doktorant meenutab, kuidas ta Peruus kanuuga mööda käänulist jõge sõudis, jagades paati kaaslasega, kellega puudus ühine keel. „Mina ei rääkinud hispaania ega tema inglise keelt, aga vaatamata sellele jõudsime sihtpunkti,“ räägib ta muiates.

Sarnane lugu oli Kongos. „Kui tõlki parasjagu polnud, aitasid kehakeel ja kohalikus lingala keeles õpitud sõnad. Keel, mis tundus alguses takistusena, muutus hoopis võimaluseks – viisiks, kuidas ennast teisiti väljendada.“

Uurimata maailm

Laura keskendub keskkonnamikrobioloogia töörühmas kaasprofessor Mikk Espenbergi ja professor Ülo Manderi juhendamisel sellele, millist rolli mängivad soometsad kliimamuutuste ja kasvuhoonegaaside kontekstis. „Troopikavöötme sood on olulised kasvuhoonegaaside tekkekohad, kuid on senini väga vähe uuritud. Just seetõttu ongi teema põnev ja teadustöö mõttes väga tähtis,“ märgib ta.

„Kuigi sood katavad vaid umbes 3% maismaast, talletub neis ligi kolmandik kogu planeedi süsinikust ja kuni veerand kogu lämmastikust. Kui neid kuivendatakse, vabaneb atmosfääri suurel hulgal kasvuhoonegaase,“ kirjeldab nooremteadur.

Image

Teadustee, mis tasub end ära

Laura meelest on ühiskonnale kasulik, kui doktorikraadiga inimesi leidub ka väljaspool ülikooli. „Mõtlemis- ja analüüsivõime tuleb kasuks igal pool – teaduses, ettevõtluses, riigijuhtimises,“ usub ta. Lisaks enesearengule pakub doktorantuur ka majanduslikku kindlust: ametikoht, sotsiaalsed garantiid ja arvestatav palk, mis on võrreldav Eesti keskmisega.

Doktorantuuri jooksul on Laura arusaam teadustöö tegemisest oluliselt muutunud – ta mõistab nüüd paremini töö tegelikku ulatust alates projektitaotluste koostamisest kuni meeskonnatöö ja koordineerimiseni. „Kõrvalt vaadates ei näe kogu seda köögipoolt, mis on tegelikult väga huvitav,“ märgib ta. Laura hindab teadlaste pühendumust ja kirge, kuid teab, et läbipõlemise vältimiseks tuleb endale ise piirid seada. Just doktorantuuris on temast saanud teadlikum ajaplaneerija.

Kuidas sündis Doktorantide Selts

Eelmise aasta augustis asutas Laura koos kolleegidega Doktorantide Seltsi. „Oli harukordne juhus, et Tartu Ülikooli geograafia osakonnas alustas korraga lausa kuus Eesti doktoranti. Meil tekkis tugev kogukonnatunne – hakkasime omavahel rohkem suhtlema ja kokkusaamisi korraldama. Sealt tekkis mõte kutsuda ka teiste erialade doktorante meie kohtumistele,“ jutustab Laura.

Image

„Samal ajal toimus tudengiorganisatsiooni Ole Rohkem häkaton „Loo rohkem“, mis andis üliõpilastele võimaluse taaselustada või luua oma tudengiorganisatsioon. Kandideerisime sinna eesmärgiga luua Doktorantide Selts. Alguses võtsime seda kui enesearenguprogrammi – tahtsime õppida meeskonnajuhtimist ja projektikirjutamist.“ Üsna kiiresti sai Laural ja tema kolleegidel selgeks, et nende ettevõtmine on midagi märksa suuremat. Eestis puudus organisatsioon, mis ühendaks just doktorante – see taipamine sai nende edasise tegutsemise tõukejõuks.

Doktorantide Selts pakub doktorantidele kuuluvustunnet ja vastastikust tuge. Kuigi organisatsioon on alles noor, tehakse tööd selleks, et doktorantide hääl oleks kuulda – nii akadeemilistes kui ka ühiskondlikes aruteludes.

Teekond iseendani

Arusaam, et doktorantuuris õpivad ainult kõige helgemad pead, ei pea Laura meelest paika. Tema sõnul on palju tähtsamad hoopis järjepidevus ja tahe töötada. „Kui üks õpilane teeb kõik esimese korraga ideaalselt, teine küsib viis või kümme korda, aga jõuab lõpuks sama tulemuseni – kas see teine on siis kehvem? Ei ole – tal lihtsalt võttis rohkem aega. Lõpptulemus on ju sama,“ selgitab Laura.

Tema arvates tasub doktorantuuri minekut kaaluda kõigil, kellel on tõsine soov edasi õppida ja end pidevalt arendada. „Doktorantuuris saad neli aastat pühenduda teadusele ja kasvamisele mitte ainult tööalaselt, vaid ka inimesena,“ tõdeb ta.

Tulevikus kaalub ta teadlaskarjääri jätkamist, näiteks järeldoktorantuuris. Samas ei välista ta töötamist väljaspool ülikooli.