Magistriõpingud kui samm iseseisvama ja vastutusrikkama töö poole

Kristjan Kadakas lõpetas Tartu Ülikooli füsioteraapia bakalaureuseõppe ja õpib nüüd sama eriala magistriõppes teisel kursusel. Otsus magistrantuuri minna ei olnud talle iseenesestmõistetav, vaid kujunes välja erialase töö käigus. Huvi füsioteraapia vastu sai alguse Kristjani pikaajalisest jalgpalliharrastusest – ta lootis tulevikus töötada mõne jalgpallimeeskonna juures füsioterapeudina. Huvid aga muutusid ja praegu on ta ametis Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses.

Motivatsioon viib eduni

Bakalaureuseõpingud lõppesid Kristjanil ootamatult edukalt – ta lõpetas cum laude. See tuli rahuliku ja järjepideva töö tulemusena, sest pandeemiaaegne õppeaasta võimaldas Kristjanil õpingutesse põhjalikult süveneda. „Ma ei olnud lõpuni kindel, et nii edukalt lõpetan – õppisin omasoodu ja et tulemused olid head, tuli ka cum laude,“ ütleb ta.

Kui Kristjan õpingute kõrvalt erialast tööd hakkas tegema, sai ta kiiresti aru, et taastusravis on vaja süvendatud teadmisi ja oskust keerulisemaid olukordi analüüsida ning ta peab kindlasti edasi õppima. Nii kujunes otsus magistriõppesse astuda üsna loomulikult ja Kristjan on sellega väga rahul.

„Praegu ei oskaks ma ettegi kujutada teist valdkonda, kus tahaksin rohkem tegutseda. Füsioterapeudi töö pakub iga päev midagi uut – see on selle ameti võlu,“ ütleb Kristjan.

Talle meeldib tema eriala juures enim võimalus teisi aidata. Pigem vaikse ja tagasihoidliku inimesena on ta füsioterapeudina õppinud avatult suhtlema ning peab seda töö loomulikuks osaks.

Igapäevatööst kasvas välja uurimisteema

Image

Kristjan uurib oma magistritöös krooniliste kesknärvisüsteemikahjustustega patsientide taastusravivajadusi Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse näitel. Töö keskmes on seljaajukahjustusega või insuldi saanud inimesed, kelle vigastusest on möödunud vähemalt poolteist aastat. Intervjuudes püüab ta mõista, miks tulevad patsiendid Haapsallu ravile ka aastaid pärast kahjustust, millised on nende kodused taastumisvõimalused ja mida nad kõige rohkem vajavad.

Teema jõudis Kristjanini juhendajate ja töökaaslaste kaudu, sest valdkond vajas põhjalikumat käsitlemist. Uurimistöö esialgsed tulemused osutavad, et patsiendid külastavad Haapsalu rehabilitatsioonikeskust regulaarselt, sageli kord aastas, kuid kodus neil järjepidev taastusravi puudub. Kristjan loodab, et tema uurimus mõjutab ka näiteks koduse taastusravi ja abiteenuste paremat korraldamist riiklikul tasandil.

Kõnekas on asjaolu, et magistritööks vajaliku taotluse rahuldas eetikakomitee ühegi küsimuseta, mis on üsna haruldane. „Võib-olla läkski hästi sellepärast, et mul on kaks head juhendajat – nad on varem kõige sarnasega kokku puutunud. Abi sain ka kaasüliõpilastelt: kuna nad esitasid oma taotlused minust veidi varem, oskasid nad anda häid nõuandeid, mida võiksin lisada,“ ütleb magistrant.