Mentorlus on nagu hea väike amps kogukonnatunnet

Tartu Ülikooli vilistlane Laura Breede osales möödunud aastal mentorina Tartu Ülikooli mentorlusprogrammis. Ta on õppinud klassikalist filoloogiat ja strateegilist juhtimist ning töötab Tartu Ülikooli genoomika instituudis projektijuhina. Mentorlusprogramm on tema meelest kasulik kõigile, kes tahavad suhelda, uusi sidemeid sõlmida ja tuge saada.

Mentorlus toetab isiklikku arengut

Kui Laura ise ülikoolis õppis, ei olnud mentorlusprogrammi veel olemas. Tagantjärele mõeldes oleks ta sellist tuge väga vajanud. „Oleks olnud hea rääkida kellegagi sellest, kuidas teha karjäärivalikuid ja tööle kandideerida, samuti oleksin vajanud lihtsalt natuke julgustust. Kuulun ka Eesti Ettevõtlike Noorte Koja JCI Toomemäe sektsiooni, kus vanemad liikmed mentoritena nooremaid toetavad. Olles saanud sealt väga palju, tahan nüüd lihtsalt midagi tagasi anda,“ räägib ta.

Laura juhendataval olid lõpusirgel bakalaureuseõpingud psühholoogias ja plaan jätkata magistriõppes. Samal ajal soovis ta leida töökohta, et saada praktilist kogemust. „Minu juhendatav oli hakkaja ja ettevõtlik, teadlik ning sihikindel – hästi tore noor inimene. Ta julges katsetada ja tegi alati kõik kokkulepitu ära. Seejärel rääkisime koos, mis töötas, mis mitte, ja kuhu ta selle tulemusel jõudis. Näiteks arutasime, kuidas leida magistritöö teema ning kuidas valida endale sobiv juhendaja,“ kirjeldab Laura.

Vastastikune õppimine

Iga sessiooni lõpus küsis Laura juhendatavalt, mida too vestlusest endaga kaasa võtab. „Isegi kui mulle tundus, et me lihtsalt rääkisime, üllatasid tema vastused mind alati. Ta sai igast kohtumisest midagi ja tegelikult mina samamoodi. Mentorlus ei ole ühepoolne andmine, vaid mõlemapoolne õppimine. Sain temalt inspiratsiooni ja motivatsiooni. Tema sära, lootusrikkus ja teeme-ära-suhtumine olid nakatavad. Kuna olen ise samasugune, ei olnud meie vestlused mitte ainult sügavad, vaid ka vastastikku sütitavad.“

Kui juhendatav soovis programmist enesekindlust juurde saada, siis Laura meelest oli tal seda tegelikult küllalt. „Tal oli vaja pigem toetavat õlale patsutamist, mida ta ka sai. Programmi lõpus tõi üliõpilane välja, et hea oli oma mõtteid kellegagi põrgatada ja peegeldada. Juba ainult oma mõtte kõva häälega välja ütlemisest on kasu, sest nii hakkab see sulle endale kohe teistmoodi kõlama,“ arutleb Laura.

Laura rõhutab, et mentorina ta ei ütle, mida teine tegema peaks, vaid pigem aitab vältida samade ämbrite kolistamist ja jalgratta leiutamist. „Näiteks rääkisime karjäärivalikutest. Soovitasin üliõpilasel käia töötukassa karjäärinõustamisel ning teha isiksuseteste, mida olin ise varem proovinud. Ta käiski nõustamisel ära, sai sealt häid mõtteid ja edasise suuna.“

Võimalus suhelda ja sidemeid sõlmida

Laura usub, et Tartu Ülikooli mentorlusprogramm on erakordselt nutikas viis inimesi kokku tuua ning tänuväärt ettevõtmine just oma mitmekihilisuse tõttu. „See pakub uude keskkonda tulnud üliõpilasele vajalikku tuge, vilistlasele aga võimaluse ülikoolile midagi tagasi anda. Kui miljoneid annetada pole, on see üks jõukohane ja väärikas viis head teha, ilma et peaks end üle koormama,“ arvab ta. Koostöö liidab nii juhendatavaid kui ka mentoreid: programmi käigus kohtutakse teiste osalejatega, kel on sama eesmärk.

Laura meelest on mentorlus nagu üks hea väike amps kogukonnatunnet ning väärtuslik vaba aja veetmise viis, mis annab töösuhete kvaliteedile päriselt palju juurde. „Näiteks kui mulle tuleb uus noor kolleeg, keda on vaja aidata töösse sisse elada, saan seminarides õpitud vestluse pidamise viise ja tööriistu otse üle kanda. Kogenuma ja värskema kolleegi vahelises suhtes on neist teadmistest väga palju kasu,“ räägib ta.

Julgelt kandideerima!

Mentoriks sobib Laura meelest igaüks, kes on õpingutes või tööelus juhendatavast mõne sammu võrra eespool. Ka need, kes soovivad tulla mentorilt õppima, ei peaks kõhklema ega hirmu tundma, sest halvim, mis saab juhtuda, on see, et esimesel korral programmi ei mahu. Parimal juhul saab osaleja sealt aga elukestvad suhted, väärtuslikud nõuanded ja teadmised kogu edasiseks eluks.

Laurale olid programmi alguses toeks ülikooli korraldatud koolitused, kust mentorid ja üliõpilased said nippe, mille abil vestlusi pidada ja tegevust kavandada. „Hästi lahe oli jälgida, kuidas seminaride jooksul grupidünaamika muutus. Iga korraga muutusid inimesed järjest avatumaks ja julgemaks. Eriti jäi meelde viimane kohtumine, mil tegime grupitöid ja arutlesime. Lõpuks tahtsid kõik nii palju rääkida, et polnud enam vaja isegi mikrofoni ringi käia lasta. Kuigi alguses olid paljud pigem reserveeritud, nagu eestlastele omane, siis ajapikku saadi omavahel tuttavamaks ja tekkis mõnus vaba õhkkond. Mulle väga meeldis seda muutust näha ja selles ise osaleda,“ meenutab Laura.

Laura kandideerib Tartu Ülikooli mentorlusprogrammi ka sel aastal. Kui sinagi soovid olla kellelegi mentoriks või saada tuge oma eesmärkide seadmisel ja karjäärivalikutes, oled oodatud kandideerima. Loe mentorlusprogrammi kohta lähemalt Tartu Ülikooli veebilehelt.