Elmo Tempel töötab Tartu observatooriumis ja on Tartu Ülikooli astronoomiaprofessor. Ta omandas doktorikraadi füüsikas siinsamas Tartus ja täiendas end järeldoktorantuuris Tallinnas ja Saksamaal. Eelmisel aastal otsustas Elmo end proovile panna Tartu Ülikooli mentorlusprogrammis. Tema juhendatavaks oli astrofüüsika bakalaureuseõppe tudeng Grete Sakteos, kellega Elmo oli varem koostööd teinud programmis „Talendid Tartusse!“, samuti on Elmo tema lõputöö juhendaja. Gretele tutvustaski mentorlusprogrammi just tema.
Mentorite ja juhendatavate paarid moodustatakse kandideerimisvormide põhjal, milles osalejad kirjeldavad oma soove, huvisid ja tausta. Nii leitakse omavahel võimalikult sobivad paarilised. „Pidin kirja panema oma ootused mentorile, teemad, millega soovin tegeleda, ja lühikese enesetutvustuse. Minu eesmärk oli muidugi just Elmo juhendatavaks saada, seega olin ootuste lahtris teadlikult tavapärasest nõudlikum, et mõni teine astrofüüsik mind kogemata endale ei napsaks. Plaan läks läbi,“ meenutab Grete.
Kuna mõlemad eelistasid silmast silma suhtlemist, seadsid nad eesmärgiks füüsiliselt kohtuda. Kohe alguses lepiti kokku, et kõigi mentorlusprogrammiga seotud vestluste jaoks on oma aeg, mis on muust juhendamisest eraldi.
Nii Grete kui ka Elmo meelest osutus väga kasulikuks panna iga kohtumise lõpus paika järgmine kokkusaamine – nii ei tekkinud kordagi olukorda, kus kumbki oleks pidanud teist taga otsima. Iga kokkusaamise ettevalmistav osa oli Grete ülesanne. Ta tegi märkmeid ja võttis aega nende analüüsimiseks. Elmo pidi olema valmis reageerima. Temagi mõtles enne iga kohtumist uute teemade peale.
„Programmi alguses on ka koolitused, kust saab mõtteid, kuidas juhendatavaga suhelda ja mentorlussuhet üles ehitada. Need annavad üldist teoreetilist tausta ja isegi praktilisi näpunäiteid. Iga mentorlussuhe on erinev – see, mis toimib ühe üliõpilase või juhendatava puhul, ei pruugi toimida teisega,“ leiab Elmo.
Grete peamine küsimus oli see, kas talle sobiks pikema aja jooksul teadusega tegelemine. „Sellel küsimusel oli palju tahke ja ma ei osanud kusagilt alustada. Elmo aitas leida õiged teemapunktid, mille põhjal sain teha märkmeid. Mentori ülesanne pole midagi ette öelda – kõik tugineb juhendatava enda mõtetele,“ räägib Grete.
Elmo sõnul arutati, kuidas toime tulla eri tähtaegadega ja millised on edasiõppimisvõimalused pärast bakalaureuseõpinguid – näiteks kas jääda Eestisse või minna välismaale ning millised on mõlema variandi plussid ja miinused. Koos räägiti ka prioriteetide seadmisest, sest teinekord tundus Elmole kõrvaltvaatajana, et olulised asjad ei saa piisavalt tähelepanu ja palju aega kulub väheolulisele. „Püüdsin jagada oma mõtteid, kuidas asju tähtsuse järjekorda panna nii, et see toetaks ka paremat toimetulekut tähtaegadega,“ selgitab Elmo.
Gretel oli Elmost väga palju abil. Ta sai praktilist nõu, kuidas nii praegu kui ka karjääri jooksul edasi toimida, kuidas valida töökeskkonda ja juhtida töörühma. Vahel rääkis Elmo ka enda kogemuslugusid. Grete mõistis, milles tema küsimus tegelikult seisnes, ja oskas sellele lõpuks ka ise vastata. „Programmi tasubki kandideerida just siis, kui vajad inimest, kes sind suunaks. Mentorita oleks mul samade järeldusteni jõudmiseks võinud ka aastaid kuluda,“ usub ta.
Grete arvab, et kui soovida mentorlusest tegelikult kasu saada, peab kindlasti oskama oma mentoriga suhelda ning tuleb proovida mõista, millist mõtet ta tahab väljendada. „Pidin õppima oma jäikadest mõttemustritest lahti laskma ja nägema maailma teise pilguga,“ ütleb Grete.
Grete sai programmis osaledes kindlustunde, et ta on valinud õige eriala. See suurendas tema sisemist motivatsiooni ja aitas eesmärke selgemaks mõelda. Ta õppis, et aeg ja energia on piiratud ressursid ning prioriteetide seadmine on hädavajalik.
„Bakalaureuseõppe teise aasta ja mentorlusprogrammi alguses polnud ma kindel, mis erialal magistris jätkata. Nüüdseks olen arvamusel, et tahan astrofüüsika juurde jääda ja kavatsen pikemalt edasi õppida,“ tõdeb Grete.
Elmo tuli programmi sooviga arendada oma juhendamisoskusi. Kuna tema enda üliõpilasaeg jääb juba paarikümne aasta taha, oli oluline näha tudengite maailma uuest vaatenurgast ja mõista paremini nende praeguseid muresid. Elmo usub, et oskab nüüd üliõpilastele sisukamalt nõu anda. „Mentorlus on minu meelest üks juhendamise vorme – see ei piirdu ainult teadusliku tööga, vaid pakub ka laiemat akadeemilist tuge ja kogemuste jagamist väljaspool kitsast eriala. Just sellist juhendamist sain programmis praktiseerida,“ selgitab ta. Elmo jäi kogemusega väga rahule ja on valmis ka tulevikus uuesti osalema.
Gretele on meelde jäänud üks hetk programmi lõpust. See võtab tema meelest kõik ilusti kokku. „Programmi lõpuürituse eel sain teada, et peaksin seal paari sõnaga oma muljeid jagama. Kui hakkasin tagasi mõtlema, ei mäletanud ma, miks võis mu esialgne küsimus mulle kunagi nii suurt muret valmistada. Olin oma mõtetega nii kaugele edasi liikunud, et esialgu ületamatuna näivast takistusest polnud enam eriti midagi alles jäänud. See oli hea tunne,“ kirjeldab ta.
Grete soovitab mentorlusprogrammis osalemist neile, kes on alles oma karjääri või õpingutega alustamas või parasjagu karjääripööret tegemas. Samuti võib programmist olla kasu neile, kes tunnevad, et vajavad oma eesmärkide püstitamisel või saavutamisel kellegi tuge. „See on ideaalne võimalus viia kokku inimesed, kellel on vaja kellegi nõu ja aega, ja need, kellel on seda väärtuslikku ressurssi pakkuda. Miks mitte ennast aidata ja seda ära kasutada?“
Elmo lisab, et mentorlus on väärtuslik eelkõige kõhklejatele – olgu küsimus akadeemilise maailma sobivuses või erialavaliku õigsuses. „Kaotada ei ole midagi, võita saab aga uusi kogemusi. Vähemalt mina võtsin seda kui õppimise või uute teadmiste ja oskuste omandamise protsessi ning kogu see teekond on olnud igati positiivne ja kasulik,“ ütleb ta.