Pille Rebane: mikrokraadiprogramm õpetas infovirvarris paremini orienteeruma

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse kommunikatsiooninõunik Pille Rebane lõpetas sel õppeaastal Tartu Ülikooli infovastupidavuse mikrokraadiprogrammi. Programm on mõeldud spetsialistidele ja juhtidele, kes peavad mõistma valeinfost tulenevaid ohtusid ning olema valmis välja töötama ja rakendama meetmeid infohäirete vastu. Igapäevatöö ühe osana jälgib Pille valeinfo ja propaganda levikut ning korraldab õpetajatele koolitusi meediapädevuse teemadel. Õpingud andsid talle nii uusi teadmisi kui ka enesekindlust üha keerulisemas infokeskkonnas paremini toime tulla.

Tagasi kooli!

Mõtte osaleda infovastupidavuse mikrokraadiprogrammis sai Pille klassiõelt Ulla Herkelilt, kes oli läbinud programmi esimese lennu. „Algul kartsin, et äkki ma töö kõrvalt hästi ei jõua, aga otsustasin siiski proovida. Programm tundus põnev – teemad olid mulle igapäevatööst tuttavad, kuid tundus, et on ka palju uut, mida tahtsin juurde õppida.“

Pille lõpetas kõrgkooli enam kui kakskümmend aastat tagasi, mistõttu ei kujutanud ta hästi ette, kui palju on õppekorraldus vahepeal muutunud ja kuidas õppetöö praegu käib. Üllatusena tuli näiteks see, et programmi lõpus ei pidanud sooritama traditsioonilisi eksameid.

Kommunikatsiooniteooriatest küberhügieenini

Pille kinnitab, et tal oli väga huvitav ja ta õppis palju uut. Programm koosnes kolmest moodulist. Esimene keskendus infovastupidavusele – see valdkond oli Pillele juba tuttav, kuid kinnistas hästi juba olemasolevaid teadmisi ja kogemusi.

Suuremat avastamisrõõmu pakkusid kommunikatsiooni ja küberhügieeni moodul. „Kommunikatsiooni ma varem õppinud ei olnud, nii et kommunikatsiooniteooriate ja teaduslike meetodite vallas sain palju teadmisi. Näiteks oli huvitav teema kommunikatsioon eri auditooriumidega: kuidas neid mõtestada ja leida neist igale sobiv lähenemisviis. Oma töös suhtlen väga erinevate sihtrühmadega, mistõttu oli igati kasulik uusi võtteid juurde õppida,“ ütleb ta. Pillet on alati huvitanud ka küberhügieen, kuigi varem polnud ta sellega põhjalikult tegelenud. Seda teemat on tema igapäevatöös vähem, mistõttu oli tal väga põnev ka selles vallas teadmisi täiendada. Kuigi Pille peab end keskmisest küberteadlikumaks, hakkas ta tänu loengus käsitletud küberohtudele rohkem tähelepanu pöörama iseenda ja oma organisatsiooni küberhügieenile. Loengutest sai kasulikke nõuandeid ohumärkide tuvastamiseks ja nutiseadmete paremaks kaitsmiseks.

Programm innustas Pillet veelgi süvitsi minema. Ta uuris omal käel juurde, hakkas kuulama mitmesuguseid taskuhäälinguid ja tundis, et tahaks nende teemadega veel edasi tegeleda – võib-olla võtta kunagi isegi mõne lisakursuse. Programmis käsitletud teemad olid mitmekülgsed ja hästi kokku pandud. „Kui rääkisin oma kursusekaaslastega, oli huvitav näha, kui erinevalt me teemadesse suhtusime – kellele meeldis rohkem üks moodul, kellele teine. Kõigil olid natuke erinevad eelistused.“

Õppekorraldus pakkus vaheldust

Esimene moodul läbiti Zoomis. See oli mugav, sest ei pidanud kuhugi sõitma ja õppimist oli lihtne tööga ühildada. Samas tõdeb Pille, et veebis õppides jäi puudu sotsiaalsest poolest. „Ma ei näinud kedagi – enamik osalejatest oli kaamerad välja lülitanud ja ka siis, kui meid jagati väiksematesse rühmadesse, tuli tihti suhelda musta ekraaniga.“

Jaanuarist jätkus õppetöö aga juba kohapeal. „See meeldis mulle rohkem, kuigi Tallinna inimesena pidin hommikul kella kuuese rongiga Tartusse sõitma – see nõudis mugavustsoonist väljatulemist.“ Kuna kohtumised toimusid vaid kaks korda kuus, harjus Pille aga selle rütmiga kiiresti ja see ei tundunud liiga koormav.

Pille kursusel õppis inimesi väga erinevatelt elualadelt. „Oli tore, kui lõpuks kohtusime – saime rühmatunde kätte. Osaga sõitsime Tallinnast koos rongis, tegime WhatsAppi grupi, kus arutasime kodutööde ja ka muude teemade üle. Mul on hea meel, et sain oma tutvusringkonda laiendada,“ tõdeb Pille.