President Kersti Kaljulaid arengukonverentsil: „Ühesuunaline, kahesuunaline või ringliiklus? Teadmussiirdest 21. sajandil“

Kersti Kaljulaid, Eesti Vabariigi president aastatel 2016–2021

Arvamuslugu põhineb Tartu Ülikooli arengukonverentsil „Maailma, Eesti ja meie ülikool“ peetud ettekandel. Lugu ilmus 2. novembril 2025 Postimehes.

2000. aastal oli USA föderaaleelarve ca 78 korda suurem kui tolle aja suurima börsiettevõtte Microsofti käive samal aastal. Lisaks oli eelarve ülejäägiga, s.t. valitsussektoril oli jõudu soovi korral teha veelgi rohkem, olgu siis teadus-, sotsiaal- või hariduspoliitikat.

2024. aastaks oli USA eelarveline võimekus palju nukram: riigieelarve on vaatamata väga sügavale defitsiidile (6%) ikkagi ainult 16 korda suurem kui suurima ettevõtte, Apple’i käive.

Saksamaa keskvalitsuse eelarve ja Deutsche Telecomi käibe vastav suhtarv on alla 4 korra, Prantsusmaal võrdluses TotalEnergies’ga veidi üle 2 korra.

Ma ei tea, kas peaks nukrutsema, et riik on õhuke, aga teaduse rahastamise kontekstis on see ilmselgelt probleem. Veerand sajandiga on järsult kahanenud riikide finantsvõimekus võrreldes ettevõtetega ja see mõjutab riigi rahastatud teadusasutusi ning riigi suutlikkust rahastada teadusmahukaid tehnoloogiatellimusi.

Ettevõtted loovad nüüd ise üldise iseloomuga tehnoloogiaid (ingl general purpose technologies) nagu suured keelemudelid. Riigi toeta ja tellimuseta sünnivad muidugi ka spetsiifilised tehnoloogiad, näiteks pikemad vahelduvvoolukaablid või kvantarvutuskindlad algoritmid. Riigi rolliks on jäänud reguleerida ja ka tunnustada.

Riigi tellimuseta tehnoloogilisi läbimurdeid ei toimu – või kas ikka?

Kui riigid olid veel suure finantsmuskliga, olid asjad teisiti. Näiteks inteneti ja tuumarelva areng oli riigi kontrolli all ja rahastatud. Sellest ajast on meil lihasmälus arusaam, et ilma riigi tellimuseta või vähemalt tema teadmiseta suured tehnoloogilised läbimurded aset ei leia.

Suuremad laia kasutusega läbimurdetehnoloogiad enne tehisintellekti olid näiteks internet ja veel enne elekter. Volta, Faraday, Galvani töötasid kõik ülikoolides või riigi toetatud kehades. Avalik ja kuninglik rahastus ja akadeemiline patronaaž tegid need uurimistööd võimalikuks. Fundamentaalteadus ilma kommertsväljundita sündis niimoodi ja oli kasutamiseks kõigile vaba. See oli üllas ja õilis – avalike vahenditega loodu oli kõigile julgeks pealehakkamiseks ja rikastumiseks kättesaadav.

Aga juba Edison Electric Light Company toetajad olid erainvestorid, nt J.P. Morgan. Kehtib ka George Westinghouse kohta, ainult Nikola Tesla jagas ennast avaliku ja erasektori vahel. Niisiis – laiem kasutuselevõtt jäeti erainvestorite hooleks.

Edasi järgnes, nagu ikka, laienemisfaas, kus selleks, et elekter jõuaks kõikide inimesteni ja erinevate majandusharudeni, pidid erainvestoritest võrguarendajad ühel hetkel üle elama natsionaliseerimise. Avaliku sektori ja ettevõtete partnerlus (nn PPP) oli ilmselt leiutamata ja selleks, et võrk saaks ühtseks infrastruktuuriks, paremat ideed ei olnud. Näiteks 1946. aastal moodustati Electricitée de France, millega riik võttis üle nii elektri tootmise kui jaotamise. Ka New Yorki metrooliinid, muide, tuli erainvetoritelt välja osta, et siduda need ühisesse võrku. Ärihuvi seda ei toetanud.

Interneti arendamise eest vastutasid esimeste kümnendite jooksul ainult avalikud asutused, DARPA koos Stanfordi, UCLA jt ülikoolidega.

Aastal mil mina sündisin, toimus esimene edukas internetiühendus UCLA ja Stanfordi vahel. Kõik, kuni meilini, oli leiutatud avaliku raha eest, isegi kui töid tegid erasektori ettevõtted. Alles 1995. aastal lõpetas USA NSFNETI (National Science Foundation Networki) tegevuse ja lubas erainvestoritel hakata võrku arendama. Aga nii CISCO, AOL kui Microsoft pidid aktsepteerima juba selleks ajaks välja kujunenud riiklikke standardeid.

Reindustrialiseerimine on erasektori roll

Kui me jõuame suurte keelemudeliteni, siis teadus, mis algas ju juba 50ndatel, tehti siingi ära avaliku raha eest. Ka kuulus 2017. aasta transformerite-artikkel „Attention Is All You Need“, kasutas alusena ikkagi avalikku teadust. Kuid kirjutati see juba Google’s.

Ja siis läks lahti. Märksa varasemas faasis kui elektri või interneti puhul, kolis kogu arendus erasektorisse, kus sööb miljardeid tänase päevani. Riikidele ei tule pähegi hakata infrastruktuuri natsionaliseerima selleks, et tagada demokraatlikum ligipääs või kiirem üldkatvus, nagu tehti 40ndatel elektrivõrkudega.

Tõsi, akadeemilised infopangad ja muud õpiandmed on tihti ikkagi avaliku rahaga loodud, aga kuna kehtib vanamoodne arusaam, et avalik raha loob avalikku (tasuta) hüve, on teiste hulgas akadeemia võimalused oma loodud vara kasutamiselt ettevõtete käest midagi tagasi teenida praktiliselt olematud.

Sama on juhtumas teises kiiresti arenevas valdkonnas, sõjatööstuses. Kui suured keelemudelid sündisid loomuliku akadeemilise arengu tulemina, siis sõjatehnika areneb kõige paremal moel märksa barbaarsemates tingimustes. Kuna, nagu algul esitatud arvudest nähtub, on riikidel sel sajandil raha järjest vähem suure turujõuga ettevõtetest, siis on loogiline, et riigid püüavad oma tahte realiseerida teiste rahaga, pakkudes küll garantiisid pikaajaliste lepingute näol või lihtsalt finantsgarantiisid. Ainus roll, mida avalik raha relvaarenduses täna kannab, on tellija roll. Sõjatööstuse taasloomine on erasektori roll ja hea, et see nii on, sest turujõud on endiselt parim filter selles osas, mis jääb ellu ja viib edasi.

2023. aastal kulutas USA kaitseministeerium (nüüd sõjaministeerium) 140 miljardit dollarit teadus-arendustegevustele, rohkem kui ükski eraettevõte maailmas. Aga viimase 10-15 aasta jooksul oleme näinud, kuidas SpaceX, Palantir, Anduril, Microsoft, Amazon AWS Defenese jt arendavad tehnoloogiat oma sõltumatutes laboratooriumites järjest kiiremini ja riigi rolliks jääb osta ja kohandada oma vajadustele seda, mida erainvestorite rahaga on suudetud leiutada.
Võrdleme seda ajastuga, kus elektri levikuks oli vaja ettevõtted riigistada või sellega, kui kaua kontrollis riik interneti arengut enne, kui erasektor üldse tohtis kommertsvõrku arendama hakata.

Täna on ettevõtete panus kohal märksa varasemas faasis, suuremas mahus ja ka viisil, mis püüab ennetada tuleviku poliitilisi otsuseid ja isegi nende vastu investeerida. Näiteks Google ja Microsoft on mõlemad teinud suure panuse tulevikutehingute näol kas tuuma-, fusioon- või roheenergia tootmisse, ostes juba ette ära toodangu või tootmisvõimsuse, milleks vajalikku tehnoloogiat alles arendatakse. Helion, fusioon-energia projekt, on osaliselt Microsofti etteostudega juba praeguses faasis rahastatud. Offtake lepingu järgi peaks sealt toodang tulema 2028, aga leping sõlmiti juba 2023!

Seal kus on riik, läheb rohkem aega ja raha

Tarkvara, AI, autonoomsed süsteemid jmt – ei sünni enam avalikus sektoris, isegi kui said tekkida riigihanke või -garantii raames. Kui riik tahab neist edaspidigi osa saada, siis ta peab maksma, et tehnoloogiat oma kasutusse saada.

Kuidas see aeglane, kuid väga oluline nihe peaks mõjutama seda, mil moel ülikoolid ennast selle sajandi keskpaigani peaksid teadmussiirde koha pealt nägema?

Avaliku rahaga loodu on väga suures osas vabas kasutuses. Sellel põhinev rahavoog tekib aga ettevõtetele, kes teadust oma tegevuses hästi ära kasutada suudavad. Samuti on arendajad ainuvastutavad üha suuremate tükkide eest asjadest, mida riik nende käest tellib või millele nad ise loodavad turu leida alles aastate pärast.

Neil tekib osalt ikkagi avaliku rahaga (vabakasutuses teadusartiklid, riikide pikad tellimused) mono- või oligopoolne teadmine, kõvasti kaasatakse raha ka turult ja saavutataksegi olukord, kus teatud tehnoloogiate – just inimkonnale nähtavas tulevikus vajalike ja seega 20-25 aasta perspektiivis tulusate tehnoloogiate – rahastamine ja ka hilisem rahavoog nendelt on ettevõtete oma.

SpaceX on saanud miljardites NASA tellimusi, aga selle raha toel on ta jõudnud sinna, et üle 60% maailmaturust, mis puudutab kosmosetransporti, on nende käes. Protsenti ei teeni ei NASA ega ükski teadusasutus, ettevõte on 100% Elon Muski omanduses.

ArianeGroup, kes on Euroopa sarnaseim ettevõte, on ESA ja liikmesriikide rahastatud ettevõte, millest 50% kuulub Airbusile ja 50% Safranile. Riigid on säilitanud ettevõtte tegevuse üle märksa suurema kontrolli, Ariane hinnakiri on Falconist 2-3 korda kallim, aga peale 2020 aastat on enamus turust kaotatud.

Eesmärk oli saavutada USAst sõltumatus, aga seda tegelikult ei ole juhtunud kalli hinna pärast.

Hiinlaste CASC, mis on nii riigi oma kui riigi rahastatud, on veel halvem projekt kui Ariane oma efektiivsusnäitajate poolest. Ehk midagi pole teha – seal kus on riik, läheb rohkem aega ja raha.

Kaitseotstarbelises AI-s vaatab vastu täpselt sama pilt: riik paneb raha (kaitseministeeriumid, NATO Diana, EU EDF jt). Pakuvad ettevõtted Palantirist Andurilini, aga ka Euroopa ettevõte Helsing.

Drooninduses on pilt veelgi selgem selles osas, kes suudab kiiresti rahamassi hetkevajadusse suunata – kuna aega pole üldse, aga nõudlust on meeletult, s.h. mitte ainult massi vaid just uuenduste järele – iga päev pead vastasest parem olema – siis isegi hiinlaste DJI, ammugi siis Baykar, Skydio, Anduril, prantslaste Parrot ja Delair jpt on asja üle võtnud ja kogu arendusega seotud risk on erasektoris. Riigid ja sõjavägi õpivad lihtsalt kasutama tehnoloogiaid, mida nad pole isegi taibanud tellida.

Turg on nüüd valmis ise riske kandma

Ja see ongi see suurim erinevus – varem teadis riik, mida ta tahab, kontrollis suuresti arendusprotsessi, tellis osiseid ja juppe sellest vahel ka eraettevõtetest, omandas tulemuse ja hiljem kas vabastas – interneti puhul – või ei vabastanud – tuumarelva puhul – selle erasektori kasutusse.

Ja nüüd ma küsin: kas riigid – ja sellest tulenevalt ka ülikoolid Euroopa ruumis, kes on valdavalt ikkagi riigi või EL rahastatud asutused, ei peaks eeltoodud nihkeid arvesse võtma? Kas me ei peaks täielikult ümber mõtestama seda, kuidas toimub tehnoloogiasiire avalikust erasektorisse? Ja kas see üldse enam toimub alati niipidi?

Olgem ausad, viimasel kümnendil on selgelt võimsamad rahapakkujad eraettevõtted kui riigid. Ja nagu teada, varem või hiljem läheb kvantiteet kvaliteediks üle. USA põhjatud kapitaliturud teevad võimalikuks kapitali kaasamise arenguisse, mis on lähemal süvauuringutele, kui iial varem. Turg on valmis neid riske nüüd ise kandma, mis kaasnevad tehnoloogiate selle faasiga, kus selge rada praktilise kasutuseni ei ole veel üldse paista!

Ülepaisutatud sotsiaalsüsteemid ja kiirpaisuvad kaitsekulud tagavad, et riikide suutlikkus võrreldes ettevõtete omaga lähiajal selle sajandi trendi ei murra. Järelikult – võib-olla peame kohanema, et ka süvateadus sünnib ettevõtetes? Nemad muidugi avaldavad tasuta artiklid teistele uurimiseks ja katsete kordamiseks alles siis, kui tekkinud äriväärtusega intellektuaalne omand on juba hästi kaitstud. Nende sotsiaalteadustele pühendatud üksused aitavad muide ka ise analüüsida, kuidas uusi tehnoloogiad peaks reguleerima, rahvuslikul ja globaalsel tasandil.

Ma olen kuulunud mõnda töörühma, kus akadeemia arutles AI kontrolli ja selle rahvusvahelise raamistiku üle. Ja ma olen kuulnud eraettevõtteid sellest rääkimas. Sotsiaalteadlased ülikoolidest on väga abitus seisus, võrreldes ettevõtete palgal olevate analüütikutega. Aus olles tulin ära, ei tahtnud aega raisata tegevusele, millel minu hinnangul perspektiivi ei ole. Aga targemaks sain – teadlased maalisid oma parima teadmise järgi varje seinale, mis puudutas AI leviku ja arengu ohte ning hakkasid siis nende varjudega võitlema. Ohud muidugi on, aga millised, seda teab Sam Altman paremini kui akadeemia!

EL ja USA on tegelikult mõlemad tunnistanud, et senine regulatiivne tsükkel on ju nii palju ajamahukam kui on tänapäevane innovatsioonitsükkel ja läinud sisuliselt standartimiselt üle nõustamisele: AI Act jagab tulevikus juhtuvad leiutised ohtlikeks ja vähem ohtlikeks ja kohustab arendajaid riigiga koostööle läbi AI instituutide. NATO pakub läbi Diana (ja USA on jäänud oma DARPA mudelile kindlaks), raha ka varasemas faasis arendustesse, lootes siis vähemasti olla kaasarendajana kursis sellega, kuidas parimal viisil erasektori nutikad avastused riiklikesse armeedesse onboardida.

Asi käib täitsa teistpidi kui veerand sajandit tagasi! Siis julgustati teadlasi kiiremini oma asjadele praktilist kasutust pakkuma. Nüüd püüavad riigid, EL, NATO jt, tihti teadlaste/ülikoolide aktiivse abiga, arendustel kuidagi saba pea püsida, neid mõista ja kontrollida, et me inimkonda või ühiskonda kogemata ei likvideeriks hoogsa erasektori arenduse käigus!

Ülikoolide roll teadmussiirdes

Tunnistan, et mul ei ole õrna aimugi, kuidas selles uues maailmas teadmussiire käima peaks. Aga ma näen, et täna käib see vähemalt kahesuunalisel maanteel, kusjuures avalik panus kahaneb ja erapanus kasvab väga kiiresti. Selle põhjus on lihtlabane asjaolu, et riigid ongi majanduses vähem tähtsad kui nad olid nt 80ndatel aastatel – rahamass, mida erasektor suudab kaasata, on lihtsalt nii võimsalt kasvanud ja muidugi otsib see mass siis tootlust tehnoloogiate varasemas, riskantsemas arengufaasis.

Me lihtsalt peame märkama ja kohanema, kui me tahame aru saada sellest, mis on ülikoolide tulevane roll selles uues maailmas.

Kas äkki on see hoopis riigi aitamine, et viimasel – parema regulatiivse keskkonna ja turvalisuse huvides – oleks üldse piisav arusaam uutest tehnoloogiatest?
Äkki peitub vastus kuskil seal, et ülikoolide asi on aidata laial ringil kodanikel jõuda nende tehnoloogiate mõistmiseni ja teadmisteni, mida on tööelus vaja? Kaasaaitamine tehnoloogiate laia leviku kiirendamisele, et tekiks ka ühiskondlik kasu?

Võib-olla on see vastus aga hoopis selles, et need tehnoloogiad muudavad meie ühiskondi väga palju ja üha teravamaks muutub küsimus, kuidas peaksid tavalised inimesed aru saama, mis on teaduspõhine ja mis seda ei ole?

Või peitub peaküsimus teadlastele hoopis vajaduses teha kiire arenguhüpe ühiskonnateadustes? Tehnoloogiad lõhuvad ühiskonna seniseid toimimisstruktuure: toetumine autoriteedile ja hierarhiatele, toimetatud ja faktikontrollitud infoedastus, riigi sõnaõigus kodanike tegevuse reguleerimisel nii, et sellest saaks kogu ühiskond suurimat kasu. Kuidas oleks ühiskonna toimimine tagatud ka nüüd, kui tehnoloogiline areng on vanad kooshoidvad struktuurid kokku jooksutanud?

Ma ei väida, et ülikoolidel on edaspidi teadmussiirdes väiksem roll kui varem. Vastupidi, ma arvan, et see on veel kriitilisem kui varem. Lihtsalt voolusuund ei ole enam üks: teadus – praktiline rakendus – spin-off. See on kahesuunaline – teadus ettevõtetest jõuab ka ülikoolide käsutusse, kes saavad seda ohutuse aspektist uurida, soovitada ohutustamismeetmeid ja õpetada inimestele, kuidas neist leiutistest laiemalt majanduses kasu saada?

Või on see ringvool: ülikoolide loodud vaba kasutusega ja fundamentaalne teadmine korjatakse üles erasektoris, tootestatakse oluliselt suurema edasiarendusega kui eelmistel kümnenditel ja tuuakse siis tagasi akademiasse selleks, et temast saaks tõesti GPT, mida osatakse kasutada näiteks materjalitööstuses, meditsiinis ja kultuurikorralduses? Äkki on ülikoolide roll just see – tagada tehnoloogiate kiirem laiem levik sektorites, kus need pole algselt loodud?

Ilmselt on vastuseid rohkem kui üks ja kõik need hüpoteesid on natuke valed ja natuke õiged.

Aga isegi kui me saame aru, mis on ülikooli roll selles uues maailmas, ei ole me ikkagi kuigi palju lähemal vastamaks küsimusele, kuidas rahvad, riigid ja ülikoolid oma ülesanneteks raha peaksid leidma? Kuhu pannakse see koguja, mis tekkivast hüvest loob teadusele vajalikku rahalist baasi?

Minu soovitus on hakatuseks muuta suhtumist teadusesse, kui vabalt kasutatavasse avalikku hüvesse ka ülikoolides. Kuna lendu läinud lindu pole võimalik püüda, siis peaks ülikoolid märksa egoistlikumalt kontrollima oma intellektuaalset omandit ja tagama endale sellest ka tulu.

Riigid aga, kui nad annavadki ettevõtetele pikkade tellimustega osalisi garantiisid, peaksid vastu saama ka osaluse neis ettevõtteis. SpaceX ei tohiks enam ammu kuuluda Elon Muskile, USA valitsuse osalus peaks olema päris suur! Riik ei erine tegelikult varase faasi riskiinvestorist, kui ta selliseid ettevõtteid tellimuste ja garantiidega edasi aitab ja see tegevus iseenesest on hea. Aga tuleb küsida oma toetuse määrale vastavat osalust, tööle pandud patentidelt teenitavast tulust protsenti ja teha muud, mida iga normaalne riskiinvestor teeb.

Sedasi saab riik oma kahanevate ressursside juures siiski nutikalt teaduse ja tehnoloogia arengus kaasa rääkida, säilitab vähemalt teadmise sellest, mis on ettevõtetes välja mõeldud ja ei pea omaenda panusega loodut hiljem täishinnaga tagasi ostma.

Tekst on avaldatud muutmata kujul.

Vaata ettekande videot