Rektor Toomas Asser rahvusülikooli aktusel: haridus on Eesti kõige tugevam iseolemise kindlustus

Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asseri kõne rahvusülikooli 106. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2025.

Austatud Tartu Ülikooli värsked audoktorid ja doktorid, lugupeetud külalised, kogu hea ülikoolipere!

Ajalugu näitab, et ülikoolid sünnivad siis, kui rahvas või riik valmistub millekski suureks: iseseisvuseks, mõjuvõimu laiendamiseks või ka ellujäämiseks ja uuestisünniks. Harjumuspäraselt nimetatakse haridust pehmeks jõuks. Eesti riigi ajaloos on haridus olnud aga meie kõige tugevam iseolemise kindlustus, mille oluline osa on autonoomsete ja akadeemilist vabadust hoidvate ülikoolide tegevus.

Eesti riigi loomise eeldus oli eestikeelne haritlaskond. Vabadussõja päevil, 106 aastat tagasi asutatud eestikeelse Tartu Ülikooli üheks missiooniks sai „riigi ja rahva tööle tarvilikkude eriteadmistega varustatud asjatundjate“ ettevalmistamine, nagu seisis ülikooli esimeses seaduses. Sest rahvas, kel on oma haritlaskond, suudab end juhtida. Eesti taasiseseisvumise künnisel pöörasid nii Jüri Kärner kui ka Peeter Tulviste Tartu Ülikooli juhtidena kindla pilgu läände, et Eesti saaks osaks demokraatlikust väärtusruumist. Rektorid tajusid täpselt, et Tartu Ülikool peab kiiresti taas kujunema Eesti ülikooliks, ja võtsid ette keerulise, kohati ka tänamatu ülikooli ümberkujundamise tee.

Kui ajaloos veelgi tagasi minna, siis 1636. aastal rajati Harvardi Ülikool, et koolitada haritud vaimulikkonda, kelle kaudu kujunes Briti koloonia tulevane intellektuaalne ja poliitiline eliit. Neli aastat varem, 1632. aastal, rajas Rootsi kuningas Läänemere-tagusele alale Academia Gustaviana, et tugevdada Rootsi poliitilist ja kultuurilist kohalolu siinses regioonis. Kuus sajandit varem, aastal 1088 asutati Bologna Ülikool, et kindlustada õigusteaduse õpetamisega Bologna linna sõltumatus keisririigi ja paavstivõimu suhtes.

Piltlikult öeldes vallutatakse haridusega territooriume ka praegu: riigid või ülikoolid avavad oma filiaale välisriikides, et kujundada sealset väärtusruumi ja tulevast eliiti. Ajakirjas Times Higher Education kirjutati hiljuti, et maailma suurimate hariduseksportijate seas on kolmandal kohal Venemaa, millel on Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia järel välisriikides enim kraadi andvaid haridusasutusi. Loodetavasti saab ühtne läänemaailm peatselt lüüa haridusvaiad maasse rahu saavutanud ja oma riigi ülesehitamisele pühendunud Ukrainas.

Ainuüksi eelnevaid mõttekäike jälgides võib öelda, et ülikoolide asutamise üks oluline eesmärk on alati olnud ja on ka praegu riigi poliitilise, kultuurilise või usulise mõju tugevdamine ja kinnistamine. Seetõttu on eksitav rääkida haridusest kui pehmest jõust. Vastupidi, haridus on kõige võimsam ja kaugemale ulatuva mõjuga jõud.

Just seetõttu on Euroopa Komisjon pannud ühise ülikoolide strateegia vastuvõtmisega kõikidele liikmesriikidele südamele, et nad tagaksid oma ülikoolidele piisava, mitmekesise ja pikaajalise rahastuse, mis toetab ülikoolide autonoomiat, tipptaset ja ühiskondlikku rolli.

Seega, kui me räägime, et Eestil puudub kõrghariduse pikk plaan, siis tegelikult on valitsusel selge ülesanne: esiteks tagada, et ülikoolide autonoomia, akadeemiline vabadus ja stabiilsus oleksid kaitstud poliitiliste tõmbetuulte eest; teiseks kinnitada, et maailmatasemel kõrgharidus on meie riigi julgeoleku ja arengu alus; ning kolmandaks määratleda, milline ressurss on ülikoolidele nende eesmärkide täitmiseks kindlustatud. Kuu aega tagasi toimunud ülikooli arengukonverentsil tõi haridus- ja teadusminister näiteid suurriikidest, kus ülikoolide rahastamine on sattunud praeguse seisuga surve alla. See ei peaks aga õigustama Eesti ülikoolide seadmist samasse olukorda. See, kui palju üks riik oma kõrgharidust toetab, pole abstraktne ühiskondlik otsus, vaid konkreetse valitsuse poliitiline valik. Kuid kui ameeriklastel või prantslastel ei juhtu riigi toetuse vähenemisest kohe midagi katastroofilist, siis Eestis, kus ongi vaid kuus avalik-õiguslikku ülikooli ja nendestki kõigest üks universitas, on ülikoolide üksijätmisel kaugeleulatuvad tagajärjed. Kordan juba alguses öeldut: rahvusülikool loodi 106 aastat tagasi just meie väikese riigi püsimajäämise eesmärgil.

On väga sümboolne, et just sel aktusel, millega pühitseme eestikeelse ülikooli asutamist, saadab ülikool igal aastal teele uued doktorid. Tänavune promoveerimine on aga erakordne, kuna meie 142 värsket doktorit istuvad kõrvuti ülikooli vastse audoktori Svante Pääboga, kes kaitses doktorikraadi 40 aastat tagasi Uppsala Ülikoolis ja on nüüdseks Nobeli preemia laureaat.

Olen professor Pääbol palunud pidada tänase aulaloengu. Mis võiks olla tulevikuvalikute tegemiseks veel inspireerivam? Kes teab – ehk läheb tänastel doktoridiplomi saajatel Nobelini jõudmiseks palju vähem aega! Või võtame tänase Rahvusmõtte auhinna saaja – kuulete temast peatselt rohkem –, kes on juba pea 70 aastat olnud hinnatud õpetaja, uurija, väsimatu ühiskondlike debattide tasakaalustaja ja teaduspõhisuse väärtustaja. Ta on täitnud lünki seal, kus tavateadmiste piiratuse tõttu või ka ideoloogia survel püütakse ühiskonda ekslikule rajale juhtida. Sellegi vältimine võib olla teie missioon, head doktorid.

Aga ka te ise olete omakorda inspiratsioon uuele põlvkonnale. Osalesin nädalapäevad tagasi Tartu Ülikooli teaduskooli juubelikonverentsil, mille arutelude keskmes oli andekuse toetamine. Eeskujude kaudu tekkiv huvi oma ande arendamise vastu on kindlasti oluline, isegi ülioluline. Ilmselt on teiegi seas neid, kelle esimesed kokkupuuted ülikooli ja teadusega olid just meie teaduskoolis. Tahaksin väga, et jagaksite oma akadeemilise teekonna lugusid ka avalikult: mis teid aitas, mis takistas ja millest tundsite ülikooliõpingute ajal ja sealt edasi oma intellektuaalse arengu teekonnal puudust? Ülikoolil on uue kümneaastase arengukava täitmise jooksul võimalik teie lugudest palju õppida, kuidas peaksime andekate arengut tõeliselt toetama, et kindlustada nii meie enda akadeemiline järelkasv kui ka doktorikraadi tajutud kõrge väärtus ühiskonnas.

Ma väga loodan, et doktoriõppe reformi mõjul saame iga aasta 1. detsembril promoveerida järjest rohkem uusi doktoreid. Iga doktoriõppe teekonna läbinud inimene lisab Eesti ühiskonnale stabiilsust ja mõttesügavust. Ei tõenda ju doktorikraad kitsalt erialateadmiste olemasolu, vaid inimese võimet probleeme ära tunda, lahendusi leida ja – mis tänapäeval ehk kõige olulisem – need probleemid ka ära lahendada.

Teame hästi meie vananeva rahvastiku hädasid ja sellega kaasnevat, praegu juba nähtavat tööjõupuudust. Õige pea saame seda kõik omal nahal tunda. Sellele mõeldes soovin vaadata mõne aasta võrra tulevikku, kui ülikoolidesse soovib pääseda senisest suurem gümnaasiumilõpetajate põlvkond. See on võimalus, mida ükski arukas riik ei tohiks raisku lasta. Meie vastutus on anda tulevikukindlus nii sellele põlvkonnale kui ka kogu ühiskonnale, kes neid noori oma ala spetsialistidena vajavad, olgu meditsiinisüsteemis, koolides, inseneerias või teistel suure tööjõupuudujäägiga elualadel. Peame pakkuma noortele võimaluse saada kõrgharidusega oma elule nii tugev alus, et nad suudavad kogu elukaare jooksul juurde õppida ja enda väärtust kasvatada, mitte poleks sunnitud pidevalt ümber õppima, sest vundament on nõrk.

Ometi ei ole valitsus seni veel kinnitanud valmisolekut selle suurema põlvkonna saabumist mõtestatult ette valmistada. See pole pelk administratiivne möödalaskmine, vaid ka märk arusaama või vastutustunde puudumisest. Kui meie ei tee praegu oma osa ära, lükkame järgmiste põlvkondade ja järgmiste juhtide õlgadele järjekordse ülesande otsida väljapääsu probleemidest, mis on tekitatud enne neid.

Seega hoidkem meie rahvusülikooli, et Eestis oleks rohkem neid, kes saavad luua uusi lahendusi, mitte ei peaks parandama meie tegematajätmisi.

Palju õnne ja edu meie värsketele doktoritele, audoktoritele ja rahvusmõtte laureaadile. Elagu Eesti rahvusülikool!