Tartu Ülikooli mentorlusprogramm kui võimalus õppida ja kasvada

Aivo ja tema juhendatav kohtusid kuuel korral ning suhtlesid ka e-kirja teel – jagasid kokkuvõtteid, eesmärke ja mõningaid kodutöid. Juba alguses pandi kõik kohtumiste kuupäevad paika ja lepiti kokku, et kui midagi muutub, lahendatakse mure jooksvalt. Nii oli plaan selge ja raamistik olemas ning see tegi edasiliikumise mõlemale lihtsamaks.

„Minu juhendatav oli tore ja ettevõtlik noor, ise juba ettevõtja. Ta jättis mulle väga uudishimuliku ja avatud inimese mulje, lisaks oli ta suurepärane suhtleja. Juba esimese kohtumise lõpuks tundsin, et meie vahel oli tekkinud usaldus,“ räägib Aivo.

Ta ütleb, et alguses oli neil mentorlusprogrammist veidi erinev ettekujutus. Siis räägiti aga ühiselt läbi, kuidas kumbki seda tajub, ja jõuti ühise arusaamani, mis oli justkui sümbioos mõlema seisukohtadest.

Kuna üliõpilane tegutses ettevõtjana, keskendusid nad peamiselt ettevõtlusega seotud rõõmudele ja muredele. „Ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja olla edukas, seega arutasimegi, kuidas minna edasi nii, et asjad liiguksid,“ selgitab Aivo.

Mentor kui peegel

Aivo sõnul võib mentori tööriistakast olla olenevalt tema kogemustest väga mitmekesine – mentor võib juhendamisel kasutada nii vestlusmeetodeid, joonistamist kui ka kirjutamist. Tema jaoks oli oluline katsetada igal kohtumisel midagi uut, et teoreetilisi teadmisi praktikas läbi proovida.

„Mentoriks olemine tähendab igaühe jaoks veidi erinevat asja. On täiesti loomulik, et igal mentoril on oma lähenemisviisid. Näiteks rääkisin ühe teise juhendajaga, kes arutas oma tudengiga väga konkreetselt töö teemadel – kuidas tema enda kümne aasta kogemused välja nägid ja mida mentee sellest arvab. See on samuti üks võimalik ja täiesti normaalne viis üliõpilase juhendamiseks,“ ütleb ta.

Iseennast kirjeldab Aivo kui juhendajat, kes ei taha tudengile lahendusi ette öelda ega teda liiga palju suunata, vaid soovib lasta üliõpilasel ise vastuseni jõuda.

„Usun, et mentor ei peaks püüdma menteed enda sarnaseks kujundada. Oluline on aktsepteerida tema mõtteid ja teda mitte pidurdada, aga ka mitte ülemäära innustada – pigem jääda neutraalseks ning peegeldada,“ selgitab ta.

Nii püüdiski Aivo võimalikult vähe rääkida ja anda üliõpilasele ruumi ise lahendusi leida. Mõnel korral jagas ta ka isiklikumat nõu, kuid küsis alati enne, kas tudeng soovib tema ettepanekut või näidet kuulda.

Mentorlus kui võimalus kasvada

Programmi suurim väärtus oli Aivo jaoks see, et ta sai harjutada neid oskusi, mida oli seni peamiselt teoorias õppinud. „Igapäevaelus ei ole just lihtne selliseid olukordi praktiseerida. Seetõttu oli see kogemus minu jaoks maailma avardav. Tahaksin loota, et kõik noored on sama tublid, targad ja ettevõtlikud nagu minu mentee. Ma küll ei mäleta, et ma ise oleks ülikooli ajal nii äge olnud, aga võib-olla olin ka,“ mõtiskleb ta.

Aivo usub, et mentorlusprogramm võiks olla igas asutuses, sest see pakub turvalist ja struktureeritud keskkonda eesmärkide seadmiseks, kogemuste jagamiseks ning enesearenguks.

Sidemed, mis jäävad kestma

„Vahetasime üliõpilasega kontaktandmeid, et saaksime vajaduse korral ka pärast programmi ühendust hoida. Kogemus on näidanud, et vahel võib mööduda mitu aastat, enne kui keegi tunneb, et tahaks taas kokku saada ja näiteks eriala või mentorluse teemal arutleda. Mina olen igal juhul avatud ja tunnen, et see on minu jaoks põnev võimalus. Mitme varasema juhendatavaga oleme ka hiljem ühendust hoidnud ja jutuajamisi jätkanud,“ räägib Aivo.

Ülikooli mentorlusprogrammis osaleb ta ka sel aastal ja julgustab kõiki sama tegema. Osalejatel soovitab ta hoida avatud meelt, kasutada võimalust silmast silma kohtumiseks ning õppida nägema maailma uue nurga alt – olgu see siis noorema põlvkonna või teise valdkonna esindaja pilgu läbi.

Programm ülikooli kodulehel