Alise-Valentine Prits on noor materjaliinsener Eesti süvatehnoloogiaettevõttes Stargate Hydrogen, mille suur siht on vähendada energianäljas maailma sõltuvust fossiilkütustest. Selleks arendatakse tehnoloogiat, mis võimaldab taastuvenergia abil toota rohevesinikku, mida kasutada kas keemiatööstuses või elektri tootmiseks ajal, mil tuul ei puhu ja päike ei paista.
Tegemist on üsna riukaliku probleemiga, mille lahendamise nimel käib tehnoloogiamaailmas omamoodi võidujooks. Aliset on alati köitnud mõtteharjutused, mis tänaste teadmiste piire kompavad ja mille edukal lahendamisel on käegakatsutav mõju. Rakveres kooliõpilasena tärganud sügav huvi keemia vastu viis Alise Nõo reaalgümnaasiumisse ja sealt edasi Tartu Ülikooli keemia instituuti, kus ta sai juba üliõpilasena kaasa lüüa projektis, mis aitas välja töötada kütuseelementi AuveTechi isejuhtivale vesinikuautole. Nüüd on tal Stargate Hydrogeni arendusmeeskonnas võimalus otsida sobivaimat materjali rohevesiniku tootmiseks kasutatava elektrolüüseri elektroodide tegemiseks.
Et võtta ülesande lahendamisel arvesse olemasolevaid teadmisi ja luua ise uusi, alustas ettevõte kolme aasta eest koostööd Tartu Ülikooliga ning Alisest sai teadmussiirdedoktorant, kes ühendab teadustöös ettevõtte ja ülikooli parimad võimalused. „Keemiaharidus on pakkunud mulle mitmekesist karjäärivalikut – saan teha teadustööd ülikoolis, arendustööd erasektoris, töötada protsessiinsenerina või analüütikuna tööstuses, nõunikuna avalikus sektoris või ka õpetajana koolis. Ja nii on see ka tõepoolest olnud – juba praegu, alles oma karjääri alguses olen saanud teha kolme erinevat tööd. Olen oma valikuga väga rahul,“ rääkis Alise.
Keemiaharidus on pakkunud mulle mitmekesist karjäärivalikut – saan teha teadustööd ülikoolis, arendustööd erasektoris, töötada protsessiinsenerina või analüütikuna tööstuses, nõunikuna avalikus sektoris või ka õpetajana koolis. Ja nii on see ka tõepoolest olnud – juba praegu, alles oma karjääri alguses olen saanud teha kolme erinevat tööd. Olen oma valikuga väga rahul.
Elektroodid, mille materjali uurimisega Alise-Valentine tegeleb, asuvad elektrolüüseri südames. Tavaliselt kasutatakse nende valmistamiseks niklit või kalleid väärismetalle, aga tänapäeval on teada ka uudseid, soodsama hinnaga materjale, mis võimaldavad seadme tõhusamaks muuta. Kuigi teaduskirjandusest leiab huvitavaid viise, kuidas sobivaid materjale valmistada, on nende tööstusesse ülekandmine reeglina keeruline.
„Materjalisüntees teaduslaboris piirdub sageli milligrammide või paari grammiga. Elektrokeemilisi mõõtmisi tehakse 0,2-ruutsentimeetrise ketaselektroodiga. Ettevõtte laboris valmistame 100-ruutsentimeetriseid elektroode, aga päris seadmetes, mis võivad olla merekonteinerisuurused, on nende mõõtmed suisa paar ruutmeetrit,“ tõi Alise näite teaduslabori ja tööstusettevõtte mastaabivahest. Nii tuleb teaduskatsed seada juba alguses kooskõlla sellega, mis on tootmises majanduslikult võimalik. Sellise teadustöö praktiline rakendatavus on suur väärtus, mis Aliset motiveerib.
Teaduskatsed tuleb seada juba alguses kooskõlla sellega, mis on tootmises majanduslikult võimalik. Sellise teadustöö praktiline rakendatavus on suur väärtus, mis Aliset motiveerib.
Plaan astuda doktorantuuri sündis Alisel vestluses vahetu juhiga. „Meie üksuses on pea kõigil doktorikraad juba olemas. Sain aru, et tegelikult on ka mu igapäevane uurimistöö ettevõttes võrreldav teadustööga doktorantuuris. Seega tundus hea mõte saada teadmussiirdedoktorantuuris ülikoolist oma uurimisteemat toetavat lisajuhendamist ja ka õppeaineid, mis annavad enesearendamisele hea struktuuri,“ rääkis Alise.
Ettevõtte igapäevases teadustöös pole tema sõnul ajasurve tõttu võimalik teemasse lõpuni süveneda. „Oluline on jõuda toimiva tulemuseni ja alati ei jõua välja uurida, miks miski just nii töötab – peaasi, et toimib. Doktorantuur võimaldab süveneda ja teha analüüse, mida me tavapärases arendustöös ette ei võta, ning saada seeläbi rohkem teada,“ kirjeldas Alise. Samuti on see hea kool, et samm-sammult läbida kogu leiutamisprotsess: idee sünd, selle testimine, prototüübi loomine ja lõpuks patentimine ning tootmistsüklisse viimine.
Sain aru, et tegelikult on ka mu igapäevane uurimistöö ettevõttes võrreldav teadustööga doktorantuuris. Seega tundus hea mõte saada teadmussiirdedoktorantuuris ülikoolist oma uurimisteemat toetavat lisajuhendamist ja ka õppeaineid, mis annavad enesearendamisele hea struktuuri.
Teadmussiirdedoktorandina on Alise justkui sild ettevõtte ja ülikooli vahel, pakkudes ettevõttele Tartu Ülikooli keemia instituudi teadlaste teadmisi ja oskusi ning annab ülikoolile vastu huvitavat kogemust süvatehnoloogiaettevõtte arendustöö kohta.
Doktorikraad avab Alisele uksi mitte ainult süvatehnoloogiaettevõtetes, vaid ka akadeemias. Kui Alise karjäär peaks ühel päeval viima erasektorist taas teadusmaailma, on ettevõttest saadud arendustöö kogemus äärmiselt väärtuslik pagas, mida teadlasteele kaasa võtta.