Tartu Ülikoolis bakalaureuseastmes psühholoogiat õppiv Annabel Agasild unistab karjäärist teaduse, teaduskommunikatsiooni ja ühiskonna heaks panustamise ristteel. Juhuse tahtel avastas ta ülikooli infokirjast Tartu Ülikooli mentorlusprogrammi. Lisateavet uurides tõdes ta, et programm on suurepärane võimalus oma ideed ja unistused neutraalse toe ja värske pilgu abil selgemaks mõelda. Edasi polnud Annabelil vaja teha muud kui kandideerida, misjärel leiti talle kiiresti sobiva taustaga mentor.
„Minu mentor oli psühholoog-nõustaja taustaga – mida veel ühest mentorist tahta! Ta suunas mind oma otsuseid ise tegema ja oli olemas, et ideid põrgatada ning kõrvaltvaataja arvamust jagada,“ kirjeldab Annabel.
Ta suhtles oma mentoriga meilitsi ja vajaduse korral Messengeris. Vähemalt korra kuus kohtuti ka päriselt, et mõtteid vahetada ja tegemisi arutada. Kuigi mõlema elurütm oli kiire, saadi tänu oskuslikule planeerimisele ajad klappima. Kui päriselt kokku saada ei õnnestunud, tehti kohtumine videokõne vahendusel.
Programm oli Annabeli jaoks maandav, struktureeriv ja arendav. Mentor pakkus plaanide ja unistuste rittaseadmisel ning prioriseerimisel kõlapinda ja tuge.
"Ta aitas mul mõista, mis lihtsalt tundub lahe ning mis mind päriselt kutsub ja mulle istub. Eelkõige magistriprogrammi ja kitsamat suunda valides oli hea oma peast välja tulla. Nii sain kitsendada õpperiigi ja valdkonna valikut,“ mõtiskleb tudeng.
Arutelud mentoriga aitasid Annabelil akadeemilise pingega toime tulla. Tänu neile jutuajamistele oli lihtsam otsustada, millele enim keskenduda ja kuidas liigset saavutusvajadust ohjata. „Programm aitas mul oma lennukatest mõtetest need kõige olulisemad välja sõeluda ning seada paika järgmised kindlamad sammud, mis puudutasid magistrantuuri ja tulevikuprojekte. See oli hea võimalus võtta eriti kiirel teisel kursusel aeg maha, vaadata kaugemale kui ainult otse oma nina ette ja näha taas suuremat pilti. Ka tuletas see meelde, et hoogsa toimetamise kõrval tuleb endale aega leida ja vajaduse korral hoopis rahulikumalt võtta. Nii jaksab rohkem!“
Annabelile jäid eriliselt meelde jaapani kultuurist pärit ikigai harjutuste tegemine ja sellised jutuajamised oma mentoriga, mil pirnike peas põlema läks. „Üks selline hetk oli näiteks bakalaureusetöö teema ja juhendaja valimine: seiklen tehisaru ja kognitiivpsühholoogia ristumiskohas Jaan Aru juhendamisel.“
Kuna Annabelile on alati meeldinud ennast täiendada, osaleks ta tulevikus hea meelega mentorlusprogrammis ka mentori rollis.
„Oleks äge toetada kedagi nii, nagu mind on toetatud. Tahaksin olla kasulik ja vahva mõttekaaslane.“
Ta soovitab programmis osaleda kõigil, kes soovivad oma unistuste ja plaanide lõngakera lahti harutada ning sellest midagi kuduma hakata.