Üliõpilane Kadri Liis Laas: noored, meie peame võtma vastutuse oma tuleviku loomise ees

Tartu Ülikooli arstiteaduse eriala neljanda aasta üliõpilase Kadri Liis Laasi tervitus vabariigi aastapäeva kontsertaktusel 20. veebruaril 2026.

Austatud teadusprorektor, linnapea; lugupeetud külalised, head auhinnasaajad ja kogu ülikoolipere!

„Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“

See on küsimus, mis tavaliselt väiksemagi pahameele korral ühiskonnas üles kerkib, sest oma loomult on eestlane muretseja – isegi autod, lapsed ja maja me muretseme.

Kust see lause tuleb?

See retooriline küsimus kõnetas 90ndate alguse reformide keerises neid inimesi, kes pidid iseseisva riigi loomise nimel midagi ohverdama. Aga see lause kõnetab meid ka täna, sest on paljut, mis endiselt haiget teeb.

Näiteks: kas ma sellist Eestit tahtsingi, kus on lahenenud lasteaiakohtade probleem, sest lapsi lihtsalt ei sünni? Või kus pooled töötavatest arstidest jõuavad kümne aasta jooksul pensioniikka, kuid vaatamata ülikooli valmisolekule noori arste juurde koolitada, ei leia riik selleks raha.

Samas oleme siin laukasel maal kuidagi ellu jäänud – noored säravad PISA testides ja hiljem startup’ides; koduõuel on kuulda linnulaulu ning rahvaviisid kannavad meid laulupidudel.

Milles siis peitub siis asja iva? Muretsemisest saab eestlaste nõrkuse asemel tugevus siis, kui oma murega ka midagi ette võtame.

Vastutus! Ja teate, muutuva maailmakorra valguses on see tähtsam kui kunagi varem. Noored, meie peame võtma vastutuse oma tuleviku loomise ees. „Noorel koeral terav hammas,“ ütleb vanasõnagi. Üks viis seda teha on panustada oma aega näiteks vabaühendustesse, mistõttu seisan ka mina täna teie ees.

Seejuures on vajalik nentida, et peame tegelema nende asjadega, mida päriselt mõjutada saame. Eestis olgu mõjutuse mõõdupuuks ütlus, mille kohaselt on president igast inimesest alati kahe telefonikõne kaugusel. Väike riik on meie privileeg.

Maailmas olgu selleks teadmine, et kui sul on taskus purpurne ja 12 tähega ehitud pass, on kõik maailmanurgad sinust kahe lennureisi kaugusel. Meile on maailm avatud, Ukraina aga võitleb iga päev vabaduse eest, mis pole enam sugugi iseenesestmõistetav.

Head kuulajad! Noored peavad võtma vastutuse meie ühise tuleviku loomise ees. Meist vanemad ja kogenumad, teie saate meile neid võimalusi luua. Teie saate aidata meil olla vihased. Isegi mässumeelsed. See on koht, kus ettevõtjatel ja vilistlastel on võimalus alma mater’ile ja selle kasvandikele midagi tagasi anda. Seista kättesaadava ja kvaliteetse kõrghariduse eest. Sest meil on vaja noori, keda huvitab. Kes muretsevad ja siis asjad joonde ajavad.

Mida siis teha, et võiksime järgmistel aktustel öelda: „Jah! Sellist Eestit me tahtsimegi!“? Minu meelest on võtmesõna kogukond, kus võetakse vastutus ja luuakse koos oma tulevik. Täna on eriti tähtis küsida: „Mis on minu roll ja vastutus selle riigi loomisel?“ Sellest küsimusest sõltub meie kodumaa tulevik.

Soovin Eestile, et kannaksime oma kogukonda kerguses, kuniks meil on toonust õlgades ja jõudu jalgades. Et aitaksime ja laseksime ennastki aidata, ehitades nii edasi riiki, kuhu on igal maailmavallutajal koduigatsuses kerge tagasi pöörduda.

Head sõbrad! Tähistagem kodumaa vabadust! Head vabariigi aastapäeva!