USA-s ettevõtte börsile viinud Eesti teadlane igatseb näha Eestis biotehnoloogiabuumi

Tekst ilmus algselt väljaandes Fomo.Observer, artikli autor Justin Petrone: The Estonian scientist who pulled off a US IPO trying to trigger a local biotech boom.

Tambet Teesalu kabinet asub Maarjamõisas Tartu Ülikooli täppis- ja nanomeditsiini laboratooriumi teisel korrusel. Jahedal, uduselt hallil aprillipäeval avaneb sealt vaade kõrvalasuva roheala varakevadiselt kahvatule murule ja toidupoe katusele.

California Ülikoolis Santa Barbaras, kus Teesalu varem töötas, oli vaade teistsugune. „Seal nägin aknast Vaikset ookeani,“ ütleb ta vaevumärgatava nostalgiaga. „Laineid ja delfiine.“

Ent see nanomeditsiini professor ja biotehnoloogia idufirma asutaja on delfiinid ammu lambakarja vastu vahetanud. Kui ta ei süvene parajasti täppisvähiravi arendamisse ega tegele maailmatasemel labori juhtimise tüütuma poolega, veedab ta aega linnast umbes poole tunni kaugusel talus, kus kasvatab lambaid ja hobuseid ning tassib kuuri küttepuid.

Selle osaga oma elust on ta päris rahul. „Californias ei saaks niimoodi elada,“ sõnab ta.

Kuigi Teesalu ei ole enam californialane, on aastad Santa Barbara päikese all California Ülikoolis (kus ta on jätkuvalt külalisprofessor) ja Sanford Burnham Prebyse meditsiiniuuringute instituudis La Jollas jätnud temasse sügava jälje. Sama võib öelda kogemuste kohta, mille ta sai Cend Therapeuticsi loomisel ja sellele aluse pannud teadustöös. See ettevõte müüdi 2022. aastal umbes 60 miljoni dollari eest aktsiatehinguga firmale Caladrius Biosciences. Cendi aktsiad noteeriti Nasdaqil ja ettevõte nimetati Lisata Therapeuticsiks, mis arendab edasi oma ravimikandidaati CEND-1 – kasvajakude läbivat peptiidi, mille eesmärk on parandada vähivastaste ravimite kasvajakoesse kohalejõudmist.

Selle põhjal võiks Teesalu pidada Eesti biotehnoloogia idusektori kangelaseks – ent nii teadustööd kui ka äri tegi ta Ameerika Ühendriikides.

Teesalu sõnul on Eestis küll ajusid ja ideid, et biotehnoloogias läbi lüüa, kuid tarkvaraettevõtetega samaväärse edu saavutamise teel seisab mitu takistust. Piirav seadusandlus muudab teadlastel oma avastuste äristamise keeruliseks, samuti puudub valdkonnas suur Skype’i-sarnane edulugu, mis aitaks esile kerkida uutel ettevõtetel.

Biotehnoloogia valdkond erineb tarkvarast ka selle poolest, et uusi ravimeid ei saa arendada kuskil keldris sülearvuti taga istudes – vähemalt siis, kui tahetakse need ka kliinilisse kasutusse tuua.

Biotehnoloogia on kurnav ja kapitalimahukas valdkond ning teadlastel võib läbimurde saavutamiseks kuluda aastaid. Siiski on põhjust olla lootusrikas ja isegi külmal aprillipäeval on Teesalu üllatavalt heas tujus ning optimistlik.

Istusin Teesaluga maha, et saada rohkem teada Eesti biotehnoloogiast ja selle potentsiaalist.

Teid tsiteeriti hiljuti Postimehe artiklis, kus rääkisite, et Eesti korruptsioonivastane seadus muudab innovatsiooni biotehnoloogias keeruliseks. Milles see probleem täpsemalt seisneb?

Probleem on selles, et Eestis peavad teadlased sageli valima akadeemilise karjääri ja oma teadustulemuste äristamise vahel. Korruptsioonivastaste reeglite tõttu võib professor sattuda huvide konflikti, kui püüab enda avastusi äriliselt rakendada.

Paljudes teistes riikides, eriti Ameerika Ühendriikides, on täiesti tavapärane, et teadlased loovad oma avastuste põhjal ettevõtteid ja töötavad samal ajal ülikoolis edasi. Selline akadeemiline ettevõtlus on innovatsiooni ökosüsteemi tuum. Eestis on aga õiguslik raamistik selle märksa raskemaks teinud ja see pärsib teadlaste soovi teadusavastusi ettevõtlusse tuua.

Kas tegu on biotehnoloogiaettevõtete loomise struktuurse takistusega?

Kindlasti. Tarkvaravaldkonnas saab alustada suhteliselt väikese kapitaliga, kuid biotehnoloogias mitte. Siin on arendus kapitalimahukas, keerukas ja nõuab palju aega.

Kui teadlased peavad oma töö äristamiseks ülikoolist lahkuma, muutub see suureks takistuseks. Sul võib olla väärtuslikke patente ja paljulubav tehnoloogia, kuid praeguse süsteemi juures tähendab nende arendamine sageli akadeemilise karjääri hülgamist.

Kas see on üks põhjus, miks on Eestis vähem biotehnoloogia idufirmasid kui tarkvara vallas?

Just. Biotehnoloogia vajab suurt rahastust ja pikaajalist tuge, kuid praegune ökosüsteem sobib paremini tarkvaraettevõtetele. Lisaks tunnevad investorid biotehnoloogia suhtes sageli suuremat ebakindlust, sest tootluseni jõudmine võtab kauem aega. Tarkvara puhul võivad investorid kiiresti edusamme näha. Biotehnoloogias võib ka kõige paljulubavama tehnoloogia turulejõudmiseks kuluda aastaid. See muudab investorid ettevaatlikumaks, mis teeb koosmõjus piirava seadusandlusega biotehnoloogiaettevõtete loomise veelgi raskemaks.

Aitasite arendada ettevõtet Cend Therapeutics, hilisema nimega Lisata Therapeutics. Kuidas see alguse sai?

Põhitehnoloogia töötati välja USA-s Sanford Burnhamis, kus olin Erkki Ruoslahti juures järeldoktorantuuris. Koos ühe teise järeldoktori, jaapanlasest kirurgi Kazuki Sugaharaga püüdsime leida omamoodi „hõbekuuli“ – kullerpeptiide, mis koguneksid selektiivselt soliidtuumori kudedesse. Nii avastasime kasvajakudet läbivad peptiidid ehk uut tüüpi kullermolekulid, mis aitavad ravimitel palju tõhusamalt kasvajatesse koguneda.

Koos keemiaravi või teiste ravimitega suurendavad need peptiidid kasvajasse jõudva ravimi hulka, parandades ravi tõhusust või vähendades kõrvalmõjusid. Sellel avastusel oli tohutu potentsiaal, sest see võimaldas parandada paljusid olemasolevaid vähiravimeetodeid lihtsalt ravimi kohaletoimetamist optimeerides.

Kuidas sai sellest teadusavastusest ettevõte?

Asutasime Delaware’is ettevõtte ja saime instituudilt tehnoloogiale ainulitsentsi. Alguses oli arendus väga kokkuhoidlik – meil oli kasutada higikapital ehk oma töö ja vaev ning väiksed investeeringud ingelinvestoritelt.

Hiljem õnnestus tänu kontaktidele Hiinas saada sealselt ravimifirmalt Qilu Pharma umbes kümne miljoni dollari suurune investeering, mis võimaldas Austraalias alustada selle tehnoloogia esimeste inimkatsetega. See rahastus oli murranguline, kuna aitas meil liikuda paljulubava idee faasist reaalse kliinilise arenduseni.

Miks tegite katseid just Austraalias?

Austraalia pakub varase faasi kliinilisteks uuringuteks väga soodsaid tingimusi. Mõne programmi puhul võivad ettevõtted tagasi saada peaaegu poole uuringutele kulutatud rahast. Biotehnoloogiaettevõtete puhul vähendab see märkimisväärselt riski ja muudab varase kliinilise arenduse palju teostatavamaks.

Kas Eestis on sarnaste ettevõtete loomiseks piisav teaduslik ressurss?

Kahtlemata. Eestis tehakse maailmatasemel biomeditsiinilist teadustööd. Teadmised ja ideed on olemas ning tõeliselt väärtuslik on juurdepääs ressurssidele nagu Eesti geenivaramu.

Puuduv lüli on äriline ökosüsteem. Vaja on paindlikku õigusruumi, üleminekufaasi rahastust ja kogenud asutajaid, kes on varem biotehnoloogiaettevõtteid loonud.

Teaduslik baas on olemas. Puudub aga taristu, mis aitaks avastustel ettevõtlusse jõuda.

Kas Teie hinnangul pakuvad ülikoolid teadustulemuste äristamiseks piisavalt tuge?

Olukord on paranemas. Ülikoolid püüavad luua vajalikku taristut ja toetada äriarendust. Kuid see kõik on alles algusjärgus ja puuduvad ka kohalikud edulood. Tarkvaramaailmas oli Eestil Skype, tänu millele kerkis esile terve põlvkond asutajaid ja mentoreid. Biotehnoloogias pole siin veel sellist läbimurret olnud. Ilma Skype’i efektita on teadlastel vähem eeskujusid, keda järgida, ja vähem kogenud asutajaid, kellelt õppida.

Milline oleks avaliku sektori rahastuse roll Eesti biotehnoloogiaettevõtluse arengus?

Ülioluline. USA-s toetatakse varases faasis ettevõtteid spetsiaalsete programmidega, mis aitavad tehnoloogiat arendada tasemeni, kus see ärataks erainvestorites huvi.
Euroopas, sh Eestis, pakutakse küll toetusi, kuid need nõuavad sageli omafinantseeringut. Kui kahe miljoni eurose toetuse saamise tingimus on 30-protsendiline omaosalus, ei hakka enamik teadlasi seda taotlemagi. Selline nõue piirab osalejate ringi ja aeglustab innovatsiooni.

Olete siiski saanud avaliku sektori rahastust, näiteks mitu Euroopa Teadusnõukogu (ERC) granti. Kas need ei aita äripotentsiaaliga teadust teha?

Need on üliolulised. ERC grandid pakuvad rahastust, ent sama tähtis on nendega kaasnev prestiiž ja nähtavus. ERC grandi saamine toob teadlasele rahvusvahelist tähelepanu. Ettevõtted, koostööpartnerid ja investorid märkavad sind, sest neile näitab ERC grant teaduslikku tipptaset.

Selline nähtavus avab kahtlemata uksi. See loob võimalusi võrgustuda, saada tööstuskontakte ja parandada usaldusväärsust, mis võib teadustulemuste ärilisel rakendamisel väga väärtuslik olla. Investoritele on need grandid nagu kvaliteedimärk. Riskikapitali investor ei pruugi suuta hinnata biotehnoloogilise platvormi iga detaili, kuid kui ERC või Euroopa Innovatsiooninõukogu eksperdid on projekti juba heaks kiitnud, vähendab see investorite ebakindlust.

Millele keskendub teie ERC sünergiagrandi projekt?

Projektis keskendume meie hinnangul ühele suurimale uurimata teemale bioloogias: vere-närvi barjäärile. Enamasti on inimesed kuulnud vere-aju barjäärist, mis kaitseb aju, ent takistab neuroloogiliste haiguste korral ravimite sihtkohta jõudmist. Vere-närvi barjäär on sama tähtis, kuid teame sellest palju vähem.

Sellel on keskne roll perifeerse närvisüsteemi talitluses ja suur mõju kroonilisele valule, närvikahjustustele ning neuropaatiale. Kui mõistaksime, kuidas see töötab ja kuidas seda ületada või mõjutada, võiks kroonilise valu ja närvikahjustuste raviks tekkida täiesti uusi võimalusi. Näiteks võiks see märkimisväärselt muuta keemiaravi põhjustatud perifeerse neuropaatia ravi.

Rahastust nimetatakse sünergiagrandiks, sest projekt nõuab mitme valdkonna tippteadmiste kombineerimist. Meie töörühm keskendub ravimite täppissuunamisele ja nanomeditsiinile, arendades peptiide ja nanoosakesi, mis suudavad ületada bioloogilisi barjääre. Meie Itaalia koostööpartnerid on spetsialiseerunud neurobioloogiale ja veresoonte bioloogiale, aidates meil mõista vere-närvi barjääri toimimist raku- ja molekulaartasandil. Prantsuse koostööpartner toob projekti teadmised veresoonte bioloogiast ja kroonilisest valust, eriti keemiaravist põhjustatud neuropaatia vallas.

Lisaks on meil Oxfordi koostööpartner, kes uurib, kuidas tajuvad koed mehhaanilist stressi ja mil moel sellele reageerivad. Koos loovad need teadusharud midagi enamat, kui ükski labor üksi suudaks.

Kas tunnete lisaks sellele projektile, et töötate praegu millegi kallal, mis võiks olla sama paljutõotav või isegi paljutõotavam kui see, mida tegite Cendiga?

Oleme välja töötanud kaks suurepärast ravimite ajju suunamiseks kasutatavat peptiidi, millel on minu arvates suur potentsiaal. Oleme kulutanud tohutult aega ja raha, et saada ravimite täppissuunamise vallas üheks maailma liidriks. Kullerpeptiididel on väga suur rakendusala – nii Parkinsoni tõve, Alzheimeri tõve kui ka ajukasvajate puhul on probleem meie keha ühe kõige suurema barjääri, vere-aju barjääri ületamine.

Oleme nende peptiidide kohta esitanud juba kolm patenditaotlust ja mitut valmistame praegu ette. Neid saaks litsentsida ajuravimite täppissuunamise vallas tegutsevatele ettevõtetele. Või kui seadused paindlikumaks muutuvad, võiks neid siin Eestis ise hargettevõttena arendada.

Kas olete nimetatud puudustele vaatamata Eesti biotehnoloogia tuleviku suhtes optimistlik?

Olen küll, sest siin on kahtlemata potentsiaali. Eestis juba on tugev teaduslik baas, andekad teadlased ja üha parem arusaam biotehnoloogia tähtsusest. Kui vähenevad õiguslikud takistused, paraneb rakendusuuringute rahastamine ja tekib mõni edukas biotehnoloogiaettevõte, võib ökosüsteem kiiresti areneda. Seetõttu tundubki praegune hetk tähtis. Kõik vajalikud eeldused on olemas. Eesti biotehnoloogiasektoril on tohutu kasutamata potentsiaal. Siin on andekad inimesed ja ideed – vaja on vaid õigeid struktuure nende toetamiseks.