Vilistlaskoostöö juht Kaisa Hansson: ülikool pakub vilistlastele nii kuuluvustunnet kui ka praktilisi hüvesid

6. augustil allkirjastas rektor Toomas Asser Tartu Ülikooli vilistlaskoostöö strateegiadokumendi aastateks 2025–2035. Vestlesime vilistlaskoostöö juhi Kaisa Hanssoniga sellest, mis roll on vilistlastel ülikoolis ning millisena näeb ta ülikooli ja vilistlaste koostööd tulevikus.

Sinu ametikoht vilistlaskoostöö juhina on ülikoolis üsna uus. Kuidas sa ise enda rolli mõtestad? Millised eelnevad kogemused sind selles ametis aitavad?

See ametikoht on tõesti uus ja see teebki töö põnevaks – siin on palju ruumi kujundada ja katsetada. Minu roll vilistlaskoostöö juhina on luua ülikooli ja vilistlaste vahele side ning hoida seda nii, et see oleks elus ja tähenduslik. Meil on kümneid tuhandeid lõpetajaid nii Eestis kui ka mujal maailmas – minu ülesanne on aidata neil tunda, et nad kuuluvad endiselt Tartu Ülikooli pere hulka, ning leida võimalusi, kuidas nende teadmised, kogemused ja suhtlusvõrgustikud saaksid ülikooli ja üliõpilasi toetada.

Varasemad kogemused annavad mulle hea pagasi. Olen töötanud aastaid turunduse ja kommunikatsiooni valdkonnas, sealhulgas Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 turundustiimis ning Ahhaa teaduskeskuses turundus- ja kommunikatsioonijuhina. Ahhaa kogemus andis mulle hea pildi sellest, kuidas müüa keerulisi teadusteemasid ja teadmuspõhist mõtteviisi laiemale avalikkusele, et need muutuksid arusaadavaks ja köitvaks. Just sealt on kaasa tulnud oskus ehitada sildu eri sihtrühmade vahele ja leida ühine keel nii noore üliõpilase, teadlase kui ka ettevõtja või vilistlasega.

Olen ka ise ülikooli vilistlane – lõpetanud ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsioonijuhtimise eriala. Meie kursus on minu meelest vilistlastöö õpikunäide. Juba esimeses infotunnis ilmus meie ette vanema kursuse esindaja Kaspar Kruup, kes käskis kohemaid teha kursuse grupivestluse ja leppida kokku aeg tutvumisõhtuks. Järgmiseks õhtuks saigi broneeritud Lossi 36 saun ja loodud Facebooki kursa-chat Kuum Liim. Sellest hetkest alates on meie kursus kokku hoidnud – kohtume kaks korda aastas omal algatusel ja kevaditi ühiskonnateaduste instituudi legendaarsel kevadgrillil. See on võrgustumine ja kogukonnatunne kõige paremas mõttes. Nii et tegelikult algab töö tulevase vilistlasega juba esimesel koolipäeval.

Vilistlaskoostöö strateegias on öeldud, et vilistlased on teadmuspõhise ühiskonna edendajad ja akadeemilise vaimsuse kandjad. Mida see tähendab?

Peame silmas seda, et nad võtavad ülikoolist kaasa oskuse mõelda kriitiliselt, otsida tõde ja väärtustada teadmisi. Tartu Ülikool on Eesti ainus rahvusülikool ja seetõttu on ka meie vilistlased minu meelest erilisemad kui ühegi teise ülikooli lõpetajad. Nad on justkui saadikud, kes kannavad Tartu vaimu ja teadmuspõhist hoiakut edasi nii Eestis kui ka maailmas.

Strateegias on olulisel kohal elukestev õpe ja rahvusvaheline vilistlaskond. Milliseid võimalusi need ülikoolile pakuvad?

Elukestev õpe on tänapäeva maailmas vältimatu – me kõik peame end pidevalt täiendama. Eriti kehtib see rahvusülikooli vilistlaste kohta.

Koostame parasjagu väärtuspaketti, mida ülikool vilistlasele pakkuma hakkab. Praeguse plaani kohaselt saab vilistlane teha endale TÜ vilistlaskonto, mis annab juurdepääsu teatud hüvedele, näiteks soodsamatele täienduskoolitustele ja mikrokraadiprogrammidele, eelisvõimaluse kasutada raamatukogu ja muid teadusandmebaase, ut.ee meilikontot jm. Vilistlaskonto on tulevikus kui võti, mis avab taas ukse oma ülikooli.

Rahvusvaheline vilistlaskond on samuti väga oluline osa meie lõpetajatest ja kindlasti hakkame tegelema nendegagi. Nad on justkui Tartu Ülikooli saadikud maailmas – aitavad kaasa ülikooli nähtavusele ning toovad siia koostööpartnereid ja üliõpilasi.

Strateegia näeb ette vilistlaskogu loomist. Mida see endast kujutab?

Vilistlaskogu on vabatahtlik võrgustik, kuhu koondame vilistlased, kes tahavad ülikooli tegemistes aktiivselt kaasa lüüa – anda tagasisidet, algatada projekte ja jagada kogemusi. Selle juures tegutseb ka juhtkogu, kes aitab seada suuremaid sihte ja olla ülikooli strateegiline partner.

Mis on vilistlastele suurim väärtus, et nad tahaksid ülikooliga sidet hoida? Ja vastupidi – mis on ülikooli suurim kasu vilistlaste kaasamisest?

Oleneb palju sellest, mis vilistlasi parasjagu kõnetab. Mõnele on suurim väärtus kuuluvustunne ja side oma kursuse või instituudiga, teisele aga hoopis uued suhted ja teadlasvõrgustik. On ka palju neid, kes on huvitatud eelistingimustel pakutavatest hüvedest. Tean turundusvaldkonna inimesena hästi, kui tähtis on see, mida vastu saadakse – need hüved loovad tunde, et vilistlane on päriselt oodatud ja väärtustatud.

Ülikoolil on palju kasu vilistlaste kogemustest ja tutvusringkonnast – nad saavad olla üliõpilaste mentorid ja jagada mõtteid õppekavade koostamiseks. Samuti mõjutab iga vilistlane ülikooli mainet: kui ta tunneb end ülikoolipere liikmena, seisab ta rohkem ülikooli väärtuste eest ja meenutab emaülikooli nii Eestis kui ka välismaal hea sõnaga.

Veel on tähtsal kohal annetused ja stipendiumid – ühiskonnas on tublisti arenenud mõtteviis anda ühel hetkel midagi oma ülikoolile tagasi. Vilistlastel on võimalik ülikooli toetada, kui nad peavad seda oluliseks. Nii saavad nad innustada järgmiste põlvkondade üliõpilasi nende õpingutes ja teadustöös.

Strateegias on rõhk vilistlaste tunnustamisel ja nähtavuse suurendamisel. Kuidas seda praktikas teha?

Kõige tähtsam on, et vilistlased tunneksid end märgatuna. See tähendab nende lugude ja saavutuste tutvustamist ülikooli kanalites – olgu see artikkel, intervjuu või sotsiaalmeediapostitus. Plaanis on luua ka traditsioone, näiteks aasta vilistlase valimine või tänuüritused annetajatele ja mentoritele.

Tartu Ülikoolil on umbes 100 000 vilistlast. See on ühtepidi suur rikkus, aga ka väljakutse – kõigini ei jõua me mitte iial. Seetõttu tulebki leida eri viise ja tasandeid: mõnikord on tähelepanu keskmes üks särav eeskuju, mõnikord terve kursus või eriala.

Paar päeva tagasi vestlesin kunagise ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala lõpetanu Sven Paulusega. Tema kursus suhtleb tänini aktiivselt, huvitub ülikooli tegemistest, korraldab suviti kokkutulekuid ja talvel suusalaagreid. Neile võiks anda aastate kursuse aunimetuse!

Millised on lähiaastate vilistlaskoostöö arendamise keerulisimad ülesanded?

Esimene suur ülesanne on panna kokku väärtuspakkumine, mis vilistlasi päriselt kõnetab ja millest on raske keelduda. Teiseks tuleb hoida meie tohutu vilistlaskonnaga kontakti ja püüda jõuda iga inimeseni. Kolmandaks soovime muuta mõtteviisi, et vilistlane ei tunneks end mitte külalise, vaid ülikoolipere liikmena. See nõuab aega ja järjepidevat tööd nii ülikoolis kui ka vilistlaste seas. Neljandaks on kavas edendada annetuskultuuri. Välismaal on levinud arusaam, et alma mater on kui ema, kes on noort inimest haridusega toitnud, ja elu edenedes soovitakse talle midagi tagasi kinkida. Meil Eestis on see kultuur alles kujunemas ja me näeme siin head arenemisvõimalust.

Millise soovituse annaksid vilistlasele, kes pole ülikooliga enam ammu seotud, aga tahaks sellega taas kontakti leida?

Kõigepealt tasub liituda vilistlaste uudiskirjaga. Seejärel võib Google’ist otsida üles oma teaduskonna või instituudi kommunikatsioonispetsialisti ja paluda tal end ka kitsama ringi vilistlaste inforuumi kaasata.

Ülikooli uks on alati avatud – iga vilistlane kuulub endiselt Tartu Ülikooli perre ja teda oodatakse siia tagasi.