Professor Aigi Rahi-Tamme poolt käsitletav periood jääb ajavahemikku 1860-1990. Arhiivinduslikust eripärast tulenevalt on kesksel kohal Eesti ajaloo allikate tõlgendamine. Temaatiliselt on rõhuasetus riigi/võimu ja isiku vahelistel suhetel ning eriilmelistel tegutsemise strateegiatel, seda eriti kriitilistest situatsioonidest tingitud oludes. Hetkel on käimas eestlaste individuaalseid ning kollektiivseid sõjakogemusi 20. sajandi sõdades ja nende järel analüüsiv projekt. Kuivõrd sõdadest tõukub palju probleeme, on uurimisküsimuste spekter lai. Teiseks keskseks teemaks on sotsiaalse kontrolli mehhanismid (surmanuhtlusest premeerimise ja tunnustamiseni). Kontroll hõlmab objekti ja subjektina asutusi, organisatsioone, töökollektiive, gruppe, indiviide ning nende tegevusi ja omavahelisi suhteid, see on nii väline (riiklike organite teostatud) kui sisemine (kollektiivi, grupi ja enesekontroll). Öeldust tulenevalt analüüsitakse kontrolli meetmeid läbi kahe perspektiivi, nii võimupoolsete taktikate kui isikute reaktsioonide kaudu.
