Erakondade pilt Eesti kestlikust tulevikust ehk verbaalne elurikkus valimisprogrammides

Eeldame, et nende keerukate seoste mõistmine annab aluse targemaks valitsemiseks, sest kestlikkus ei ole ainult tehnoloogia ja majanduse, vaid ka ühiskonnaelu küsimus, sõltumata sellest, kas valitakse äkilisem või laugem sõnastus.

Mure pole ju pelgalt keelekasutuses, kuigi sõnad annavad tegudele suuna ja raami. Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse uuringud näitavad, et ligikaudu 80% Eesti inimestest peab end keskkonnateadlikuks. Paraku tõdeb viimatine uuringuaruanne, et kuigi kodukoha looduse pärast muretseb 60% vastajaist, siis „globaalseid probleeme tajutakse sageli kaugete ning Eesti jaoks ebaolulistena ning nende lahendamist peetakse seetõttu n-ö kellegi teise mureks“ („Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2022“, lk 9). Keskkonnaprobleemid ei tunne riigipiire ja nõuavad meilt kõigilt pikaajalist vaadet, inimese ja looduse ning Eesti ja kogu maailma lahutamatu seotuse tunnistamist.

Programmide sõnavalik kui väärtuste peegel

Oleme võtnud selles kirjatöös teadlaste positsiooni, kes ei vaidlusta kestliku arengu vajadust ega ka kliimamuutuste inimtekkelisust. Siinne erakondade lubaduste kõrvutus on tekstianalüüs, mis ei kutsu eelistama üht parteid teisele, vaid ergutab süvenema visiooni detailidesse. Me ei käsitle konkreetseid meetmeid, nende sobivust või mõju: keskmes on sõnavalik ja selle taga peituvad väärtushinnangud. Plaanide tegeliku elluviimisega võib sel olla erinev seos. Avaliku kommunikatsiooni ja ühiskondliku tähendusruumi loomise alus on see aga kindlasti.

Vaatasime ka mõne iseloomuliku sõna esinemissagedust. Ühte liitsime peamiselt sünonüümidena kasutatavad sõnad: „kestlik“, „sääst“ (sh tuletised, nt „keskkonnasääst“ või „säästev“) ja „jätkusuutlik“. Eesti keeles võib täheldada tõelist verbaalset roheplahvatust: kahetüvelisi liitsõnu, mille esimene pool on „rohe“, on tekkinud nagu seeni pärast vihma. Loendasime nii „rohe“-liitsõnad kui ka muud „rohe“-tüvelised sõnad nagu „roheline“, „rohestama“ jms. Sarnane on olukord ka sõnast „kliima“ tuletatuga. Otsingus on sees nii sõna „kliima“ eraldiseisvana (kuigi sel kujul esines see tekstides harva) kui ka liitsõna esimese poolena. Eeldame, et nende tarvitamise maht ja viis võiks nii mõndagi iseloomulikku ilmutada. Sõna „keskkond“ jätsime välja, kuna ligi pooltel kordadest kasutatakse seda mitte looduskeskkonna tähenduses, vaid hoopis laiemalt, näiteks sõnades „ettevõtluskeskkond“, „õpikeskkond“ jne.

Selguse huvides oleme märkinud ka avalike programmide lehekülgede arvu. Reformierakonna programm on kõige pikem: tervelt 52 lehekülge. EKRE ja Parempoolsete oma on seevastu vaid mõneleheküljeline. Viimaste puhul vaatasime nii põhisõnumeid kui ka veebis kättesaadavat programmi, mis on mõlemad napisõnalised. Kuigi arvulisi järeldusi siit otseselt teha ei saa, näitab nende sõnade kasutuse hulk siiski teatud valikuid, st kui palju tähelepanu ja mõttelist ruumi nende sõnade abil hõlvata soovitakse.

Image

Joonis 1. Kestlikkusega seotud sõnade esinemine erakondade valimisprogrammides

Reformierakond – roh(k)esõnaline ja detailne

Nende programm on detailne, läbimõeldud ja kõige tekstimahukam. Eredalt paistab silma kestlikkuse teema tähtsustamine. Sõna „kestlik“ leiab 17 korda, „säästlik“ 9 korda, „jätkusuutlik“ 2 korda. „Rohe“-sõnu esineb tervelt 40 ja „kliima“-sõnu 37 korda. Oma kindlate käte kuvandit rõhutatakse verbidega: tugev normatiivne „peab“ esineb tekstis lausa 113 korda.

Reformierakond on oma valimisprogrammis pühendanud kestlikkusele terve peatüki, mis selgesõnaliselt ütleb: „Reformierakonna eesmärk on kestlik Eesti, kus keskkondlikud, majanduslikud ja sotsiaalsed hüved on tasakaalus“. Ei kardeta viidata teemadele nagu „süsinikuheite vähendamine igas eluvallas“, „elurikkuse kaitse“, „kliimamuutusega kohanemine“. Võtmesõnadele lisaks räägitakse kogukondade ja vabakonna kaasamisest ja vajadusest mitte elada „tulevaste põlvede arvelt“. Neis sõnastustes on võimalik ära tunda ÜRO kolme sektori tasakaalu temaatika. Samuti on ära märgitud meid ümbritsevate keerukate kriiside (kliima, julgeolek, ränne) omavahelised seosed ehk vajadus nendega kompleksselt tegeleda. Näiteks sõna „kliimajulgeolek“ ei esine üheski teises programmis.

Torkab silma, et välditakse kestlikkuse kontekstis Eestis tavapäraseks saanud ja valitsuse tegevuskavassegi jõudnud „rohepööret“. Selle mõiste tuules on poliitilistes väitlustes ja leheveergudel „rohe“-liitsõnade perega liitunud ka sellised värvikused nagu „rohepöörasus“ ja „rohehullus“, mis on ilmselt Reformierakonna ettevaatlikuks teinud ja sundinud „rohereformist“ kui sõnaleiust kinni hakkama. Erakonna nime tagasikajaga luuakse kuvand mitte radikaalsest muutusest, vaid samm-sammulisest ning tehnokraatlikust parendamisest, milles aitavad kaasa sellised vahendid nagu „rohereformi teekaart“ ja „rohereformi trepi tööriist“. Erakonna alusväärtuste põhjal lubatakse muudatused ellu viia maksukoormust suurendamata. Fookus on majandusel ja rohereformist oodataval kasul.

Samas on proovitud leida rahustavaid sõnu, mis ei sütitaks. Näeme nii poliitikavaldkonna mõisteid nagu „rohepoliitika“ ja „kliimaeesmärgid“ kui ka loodusteadusliku taustaga uudissõnu „rohevõrgustik“ ja „rohekoridorid“. Ainsad natuke tulisemad väljendid on „rohepesu“ (mida mõistagi kritiseeritakse) ja „kliimakriis“. Sõna „kestlikkus“ esineb peale keskkonna ka teistest ühiskonnas kriitilises seisus olevatest eluvaldkondadest rääkides (nt tervishoid).

Uudishimulikule lugejale jääb selgusetuks, mis on nende eesmärkide hind ja millest valijat loobuma kutsutakse (põlevkivienergeetika, neljarealine maantee vms). Eemalduda palutakse neist asjadest, millega on raske mitte nõustuda ja mis ei nõua valijalt suurt ohverdust ei igapäevasel tasandil ega ka pikas plaanis (nt toiduraiskamise vältimine või ka elektri säästmine). Rohereform on spetsialistide kätes, kes tagavad, et riigi jõukus kasvaks ning elurikkus säiliks, kuid potentsiaalset valijat oma tarbimist piirama ei kutsuta.

Eesti 200 – pikk plaan ja majandusrevolutsioon

Ka Eesti 200 raamib kliimamuutuse majandusprobleemina ja -võimalusena. Samas ei kohta selles programmis kordagi sõna „kestlik“. Küll aga leidub „rohe“- ja „kliima“-sõnu pea sama palju kui Reformierakonna programmis.

Ka siin näeme mõisteid nagu „kliimakriis“ ja „ringmajandus“. Erinevalt Reformierakonnast ei väldi Eesti 200 „rohepööret“: tekstis leidub seda 12 korral. Kasutatakse ka „rohe“-liitega uudissõnu, nt „rohevõlakiri“. Sõnavara tervikuna on ka pigem majanduskeskse mõtlemise teenistuses („jagamismajandus“, „toode kui teenus“). Erakond on sõnastanud ka eraldi kliimapoliitika peatüki, kus räägitakse majanduslike, sotsiaalsete ja julgeolekuküsimuste koosmõjust. Huvitavalt tõstab Eesti 200 tähelepanu alla valijate hulgas potentsiaalselt ebapopulaarse tarbimisharjumuste muutmise. Kõlab radikaalne mõiste „majandusrevolutsioon“, milles Eesti peaks olema esirinnas. Selle revolutsiooni keskmes on ringmajandus, millega peaks minema kaugemale kui pelk jäätmete taaskasutus.

Keskerakond – regionaalne, säästlik ja inimese-keskkonna suhet romantiseeriv

Keskerakond on oma programmis leidnud koha looduskeskkonna peatükile, milles mainitakse otsesõnu ka säästvat arengut, ringmajandust, kliimamuutuste ennetamist ning tervise ja keskkonna seost. Küll aga ei ole „kestlik“ selle erakonna sõna: seda esineb vaid korra mesinduse kontekstis. „Jätkusuutlik“ esineb tekstis 13 korda (sellega tähistatakse nii rahandusstrateegiat, tervishoidu kui ka mereriiki) ja „sääst“-tüvi 12 korda peamiselt keskkonnasäästlikkuse tähenduses. „Kliima“-liitsõnu on samuti 12 korda, kuid „rohe“-kombinatsioone vaid viiel korral. Huvitavaim neist on tegusõna „rohestama“, mida kasutatakse laevadest rääkides.

Nagu Reformierakonnal ja Eesti 200-l, on siingi ära mainitud kestlikkuse kolmetine jaotus (keskkond, ühiskond, majandus). Ootuspäraselt saab tähelepanu ka regionaalareng ehk elu väljaspool suurlinnu ja maakogukondades („Väärtustades elu võimalikkust maal ning pakkudes erinevates Eesti piirkondades head ettevõtluskeskkonda ...“). Erakonna Kirde-Eesti valijatele mõeldes on konkreetselt ära mainitud põlevkivienergeetika säilitamine, seda küll lahti kirjutamata „säästlikul“ moel.

Siiski torkab silma, et teema on mõnevõrra romantiseerivasse raamistusse sätitud: „Eesti on ilusa ja puhta looduskeskkonnaga riik, kus on hea elada. Meie inimesed hoiavad ja väärtustavad puhast looduskeskkonda.“ Romantiseerivana kõlavad ka „putukaväilad“, samuti loodusrikkuse mainimine koos kohaliku tooraine väärindamisega, kusjuures rõhutatakse, et „saadud majanduskasu peab jõudma läbi kohalike ettevõtete rohkemate Eesti inimesteni“. Seega imbub ka Keskerakonna retoorikasse majanduskeskne mõtlemine, kuid seda lõimitakse hüvede jagamise ja pisut ka õiglusega seotud sõnavaraga. Ühtegi ringmajanduse muutust lahti ei kirjutata ja näib, et see kõik jääbki prügi sorteerimise tasandile.

Programmis soovitakse kliimaseaduse rakendamiseks kokku kutsuda kliimakogu, mis koosneks teadlastest ja ekspertidest. Enamasti on kliimakogu tähendus aga midagi muud – rahvakogu, juhuslikult valitud kodanike esindusplatvorm. Seega on siin paigas õiged sõnad, kuid need ei moodusta üksikasjalikult lahti kirjutatud programmi, vaid jäävad pigem üldsõnalisteks märkusteks.

Isamaa – põlvkondlik elujõud koos tänapäevase elulaadiga

Isamaa katab kestliku arengu teemat teistsuguses võtmes ja napimalt (sõnade esinemise kohta vt joonis 1). Programmi keskmes on „eestluse elujõud“ kui elurikkuse osa. Loodushoidu nähakse valdavalt pärandi kaudu, mitte majanduse kiirendi või ühiskondliku uuendustegevuse inspireerijana. Isamaa ideaalkuvand on nii metsa kui ka põldu heaperemehelik suhtumine, mis lubab jätkata tänapäevast elulaadi. Üksikisiku tarbimisvabadust ümberkorraldavatest muutustest ei räägita otsesõnu, kuid samas mainitakse siiski „inimeste keskkonnateadlikkuse kasvatamist“. Sõnavaras jääb programm rohevaeseks: selliseid liitsõnu ei esine üldse.

Isamaa suhteliselt mahukast keskkonnakäsitlusest leiab nii maaelu, metsandust kui ka põllundust, samuti „randlust“. Loodus on siingi rahvusromantilises võtmes. Loodust pühaks pidava rahva enesepilt võib valimisretoorikas mõjuda uinutavana, eriti kuna Isamaa programm ütleb selgelt, et „… meie endi võimalused kliimat mõjutada on äärmiselt ahtad“.

Kuigi kestlikkusteema ei ole Isamaa peamine telg, on märkimisväärne järgmine lause: „Negatiivsete keskkonnamõjude ja saaste viimine ühest kohast teise või – globaalses kontekstis – Euroopast teistesse maailmajagudesse ei säästa keskkonda ega paranda kliimat“. See viitab keerukamate üleilmsete vastasmõjude tajumisele. Samuti mainitakse otsesõnu vajadust „ennetada kliimapopulismi“. Näib, et on tahetud tõmmata eristusjoon inimtekkelist kliimamuutust müüdiks pidajate ja enda vahele.

SDE – õigluse eestkõneleja piiridega maailmas

Ootuspäraselt on sotsiaaldemokraadid need, kes teema jõuliselt sotsiaalse õiglusega paari panevad. Märkimist väärib, et nende programmis kohtab „õigluse“ eri vorme tervelt 26 korral (võrdluseks Reformierakonnal 11, Keskerakonnal 10, Isamaal 6, Eesti 200-l 5 korral ja EKRE-l oma lühikeses programmis 4 korral). Esimene peatükk kannab pealkirja „Õiglane ja kestlik majandus“. SDE on ka ainus, kes toob lauale „energiaebavõrdsuse“ mõiste. Energeetikateemas ollakse ambitsioonikad: räägitakse nii keskkonnasäästlikkusest, julgeolekust, kindlusest kui ka õiglusest. Täpsustusi, kuidas vastandlikud sihid saavutatakse, kuigi palju ei pakuta. Samas viitab programm otsekoheselt piiridega maailmale, kus piiramatu elustiil pole võimalik: „Oleme kõrge arengutasemega riik, mille heaolumudel peab arvestama looduse taluvuspiire.“

Eespool mainitud „rohepööret“ SDE tekstis ei kohta. Küll aga mainib nende kokkuvõte – pisut fatalistlikult, kuid siiski optimistlikult – et „Eesti peab toime tulema energiapöördega“. Huvitav on ka „liikumispööre“, millega soovitakse panna „kogu eesti rahvas regulaarselt liikuma“. Pööre on kiire kursimuutus, seega on SDE sõnastus äkilisem kui Reformierakonnal, kes räägib reformidest ja üleminekutest.

EKRE – selgelt ja rahvapäraselt fossiilkütustel põhineva elustiili kaitsel

EKRE tekst on lühike ja lööv, rahvapäraste väljendusvahenditega: „Me ei nõustu hullumeelse rohepöördega, mis teeb meie inimesed ja ettevõtted vaeseks“. Ehitatakse üles lugu elulaadist, mida käest anda ei tohi.

Välditakse ka nn peavooluparteide sõnastuses ringlevat sõnavara, puuduvad sõnad „kestlik“, „jätkusuutlik“ ja „säästlik“. Keskmes on messianistlikud päästmiskujundid: Eesti on valinud vale tee ning sellelt tuleb tagasi pöörduda. Kas mineviku juurde, on selgelt defineerimata. Nende programm aga tänapäevaseid mugavusi käest anda ei tihka. Üks asi, mida päästa soovitakse, on praegune fossiilkütustel põhinev elustiil (kütuseaktsiiside alandamine on üks pakutav meede), samas kui rohepööre tähendab nende jaoks Euroopa Liidu diktaati ja vaesust. Kuigi erakonna jaoks on ülim siht etniliste eestlaste elujõulisus Eesti territooriumil, ei ole programmi väärtused siiski pärimuslikud, vaid laenatud tehnoloogia- ja tööstuskesksest mõtlemisest ja osalusest üleilmses majanduses, mille muud väärtused erakonna ideaalide hulka aga ei mahu. On kummaline, et EKRE programmis ei ole looduskeskkonnast üldse juttu, isegi mitte rahvusromantilises võtmes.

Parempoolsed – ettevõtja- ja majanduskeskne vaade

Parempoolsete napisõnaline programm samuti kestlikkuse teemaga ei tegele: keskmes on majandus, maksud, õhuke riik, riigikaitse ja eestimeelsus. Jõuliselt on väidetud, et „Nendel valimistel on Parempoolsed ainus erakond, kelle prioriteet on tugev ja kiirelt kasvav majandus“. Ka sõna „keskkond“ figureerib pigem ettevõtluskeskkonna tähenduses. Mõtlema paneb lubadus kärpida „massilist õigusloomet“. Küsimus sellest, kas seadusandlus on vajalik näiteks eesti kultuuri elujõulisuse tagamiseks, ei kerki. Lühike programm paistab aga silma otseütlemise poolest, milles on välditud populistlikku kerge menu taotlemist.

Eestimaa Rohelised – keskkonnast emotsionaalselt

Ei üllata, et Eestimaa Roheliste programm on kestlikkuse kontekstis kõige üksikasjalikum. Eraldi peatükk on pühendatud mitmekülgselt sisustatud keskkonnahoiule ja energeetikale. Kliima- ja keskkonnakriis on mainitud kohe alguses, sellest räägitakse kindlas kõneviisis, luues selgeid seoseid kliima, ühiskonna ja majanduse vahel. Jõuliselt on välja joonistatud seos fossiilkütustest sõltumise, sõja ja rändekriiside vahel.

Keelekasutuses püütakse pigem hoiduda kantseliidist. Kliimaga seotud sõnavaras on rohkem emotsioone. Kohtame enam konkreetseid mõisteid, nt „vääriselupaigad“ ja „pesitsusrahu“. Äramainimist leiavad ka näiteks „angerjas“ ja „nepp“.

Samas ei kardeta ka mõnevõrra apokalüptilist meeleolu: „Ei ole kaugel päev, mil inimkonna arusaam jõukusest saab uue tähenduse ning mõistetakse, et riikide rikkuse mõõdupuuks on neisse alles jäänud looduslik mitmekesisus.“ Lahendus on laiem kodanikuühiskonna kaasamine ja riigi jõulisem tegutsemine kestlikkust vähendava tegevuse piiramisel. Muuhulgas mainitakse ka tasaarengut ühes lubadusega mõõta mitte SKT-d, vaid võtta kasutusele „inimese ja keskkonna heaolu arvestavad majandust ning eelarvepoliitikat iseloomustavad näitajad“. Millised, jääb täpsustamata.

Kokkuvõtteks: keeleline küllus ja kommunikatiivne segadus

Kestliku arengu kolmetine jaotus (keskkond-majandus-ühiskond) on suhteliselt põhjalikult mõtestatud teljel majandus-keskkond (v.a EKRE-l ja Parempoolsetel). Mõnes programmis on nähtavad ka tervise ja keskkonna seosed (nt Keskerakond, Reformierakond ja ka Eesti 200), SDE toob sisse õigluse seose. Kultuur ja looduskeskkond on enamasti sildamata, v.a keskkonnaharidus, mis ilmutab end enamikus programmides, või siis rahvusromantiline pilt eestlasest kui loodusearmastajast. Põimitumate seoste nägemine on siiski deklaratsiooni tasandil.

Valimisprogrammide sõnastus annab aimu kestliku arengu laial tähendusväljal ringlevatest poliit- ja haldusmõistetest, natuke lisatakse sekka värvikamaid väljendeid nagu „rohepesu“ või „kliimapopulism“. Kontrasõnu nagu „rohehullus“, „rohekommunism“ või „kliimapaanika“ neist tekstidest mõistagi ei leia, kuid avalikus meediaruumis on need olemas ja loovad ühtpidi sõnarikkust juurde, teisalt külvavad kommunikatiivset segadust. Oma vindi keerab peale pigem aktivistide ja keskkonnahoidjate mahlakas sõnavara: „roheline error“, „rohekrabamine“ ja „kliimasüüdimatus“. Väärika ja argumenteeritud suhtluse püüdlejad paneb see kirjusus proovikivi ette: anda sõnadele argikogemuslik sisu, mis päriselt kõnetab, headele tegudele innustab ning kestlikku arengut bürokraatiasse ja tehnokraatiasse ega ka tundeid üleskütvasse polariseerimisse ei uputa.