Ülikool kestliku arengu teel

Lugematu arv ülikoole üle ilma on liitunud erinevate kestlikku arengut toetavate deklaratsioonide, lepete, partnerlusprogrammide ja muude algatustega. Seda on tehtud alates juba 1990. aastal Prantsusmaal Talloires’is vastu võetud deklaratsioonist, mis hõlmas kümnepunktilist tegevuskava kestliku arengu küsimustega tegelemiseks ülikoolides.

Omaette küsimus on, kuivõrd on lepetega liitumine toonud tegelikult kaasa muutuseid kõrghariduses, teadustöös, ülikooli sisemistes toimimistavades, ülikoolilinnakute ja -vara majandamises ning kommunikatsioonis. Veelgi enam – kuidas on lepped muutnud ülikoolide ühiskondlikku mõju, aidanud tõsta kestliku arenguga seotud avaliku arutelu taset, mõjutanud nii teadustöö kui ka lõpetajate tööellu siirdumise kaudu avaliku ja erasektori strateegilisi valikuid ning selle kaudu aidanud leevendada survet ökosüsteemidele, vähendada heitmeteket, kohaneda kliimamuutustega või parandada kogukondade heaolu?

Kuidas on sisemised toimimistavad soodustanud keskkonnahoidliku eluviisi juurdumist? Uuringud näitavad, et paljude kestlikku arengut toetavate ülikoolide tegevuses on muutused küll ilmsed, kuigi ideaalini jõudmiseks on veel üksjagu arenguruumi.

Oluliseks komistuskiviks on osutunud deklaratiivsus, selge vastutuse puudumine, üksustevahelise koostöö vähesus ja raskus muuta suure vankri suunda. Vaja on selgeid, kuid siiski ambitsioonikaid eesmärke, alt tuleva initsiatiivi toetamist, koostööformaate, ressursse ja tööriistu eesmärkide teostamiseks ning järjepidevust ja süstemaatilisust tegevuse seiramisel, hindamisel ja edasiarendamisel. Sealjuures on näiteks vaja ka koostööd tarnijate ja teenusepakkujatega, et ülikool saaks arvutada oma jalajälge.

Mis oleks, kui Tartu Ülikoolis võime kõik tunda, et oleme andnud endast parima võimaliku kestliku arengu sõlmprobleemidele lahenduste leidmiseks kas kohalikus või globaalses vaates, kas lühemaajalises või pikemas perspektiivis? Nii nagu seda ka ülikooli uus arengukava visandab?

Teame, et probleemid on globaalsed, mitmekülgsed ja keerukad, kuid lahendused peavad olema kohalikus kontekstis asjakohased ja toimivad ning tegutsema peab praegu. Toon siinkohal välja mõned teemapüstitused, millele võiks ülikooli kestliku arengu tegevustikus muu hulgas tähelepanu pöörata.

Ülikool aitab luua tuleviku ühiskonda. Kõigil ülikooli lõpetajatel peab olema elementaarne arusaam kestliku arengu problemaatikast ja selle seostest just tema erialaga.

Kuidas mõistavad tänased lõpetajad oma valdkonna seoseid keskkonna- ja kliimaprobleemidega ning kuivõrd nad oskavad rohepööret oma valdkonnas ellu viia? Näiteks, kas majandusteaduskonna lõpetaja oskab äriplaani ja tootearendust üles ehitada ringmajanduse põhimõtetest lähtuvalt ja kuidas saab teda seejuures aidata materjaliteaduste lõpetanu? Kas ajakirjanik, kui ta käsitleb kohaliku elukeskkonna arenguid, oskab pöörata tähelepanu sellele, kuidas arendus mõjutab näiteks elanikkonna liikumisharjumusi ja vastavat keskkonnakoormust või hoopis eri sotsiaaldemograafiliste gruppide ligipääsetavust teenustele? Kas informaatik oskab planeerida ressursitõhusaid infotehnoloogilisi süsteeme? Kas filoloog mõistab tekste tõlkides ja toimetades kestliku arengu sisu ja sõnavara, et teksti mõte käigu pealt kaotsi ei läheks?

Kui sotsiaal-, loodus- ja tehnikateaduste erialade lõpetanutel lasub kestliku arengu eesmärkide elluviimisel ehk otsesem vastutus, siis arusaam probleemi tuumast ja oma rollist peab siiski olema kõigi erialade lõpetajatel.

Teame geograafia, arhitektuuri ja käitumisteaduste uuringutest, et ruumilahendus mõjutab meie käitumist. Pisut enam kui kahe sajandi eest lõi Johann Wilhelm Krause Tartusse valgustusaja vaimus avara, valgusküllase ja rohelusega põimitud ülikoolilinnaku, niinimetatud parklinna. See pidi toetama vaba mõttelendu, vaimset tasakaalu ja arengut ning loometegevust, pakkudes ühtlasi nii süvenemisvõimalusi kui ka viljakat arutelukeskkonda.

Kui Toomemäe sügisene värviküllus, botaanikaaia lopsakus ja Emajõe vool Delta treppide ees pakuvad meile tänapäeval silmarõõmu ja linnaloodusele elupaiku, siis kuidas mõjub meile ülikooli teiste õppehoonete ja ühiselamute väliruum? Kas sinna on pikitud hubaseid istumis- ja oleskelualasid, kohtumis- ja mõtiskluspaiku, mis on ümbritsetud mitmerindelise haljastusega, mis omakorda on osa linna rohevõrgustikust ja ökosüsteemidest? Kas hooned on sidusas kontaktis muu linnaruumiga ning turvaliselt ja mugavalt ligipääsetavad nii jala kui rattaga? Ehk vajame siin mõnd näidisprojekti kiirete lahenduste võimalikkusest ülikoolihoonete väliruumi ümberkujundamisel inimmõõtmeliseks ja roheliseks?

Selliste näidisprojektide elluviimine vajab head tahet, üksustevahelist koostööd ja struktuurset tuge, nagu kõik kestliku arengu tegevused ülikoolis. Koostööd on vaja nii teadlaste, tudengite, administratsiooni kui ka tugipersonali vahel, tuginedes jagatud väärtustele ja eesmärkidele.

Millised koostööformaadid ja aruteluplatvormid oleksid siin sobivad? Näiteks avatud üleülikoolilised ja laiemadki seminarisarjad, mis käsitlevad kestliku arenguga seotud kitsamaid tahke süvitsi ja loovad ühise aruteluruumi. Samuti üleülikooliline kestlikule arengule suunatud kursus või mikrokraadiprogramm, mis toob kokku erinevate erialade teadlased, õppejõud ja tudengid. Või juhendamisalane koostööprogramm ülikooliväliste ekspertidega, et otseselt vastata ühiskonna vajadustele. Tööstusmagistrantuur rohepööret toetavate lahenduste leidmiseks ettevõtetes. Minirahastusvõimalused kestliku arengu ja ühiskondliku mõjuga tegevuste ja projektitaotluste jaoks. Tudengiinitsiatiivi järjepidev toetamine, et ideekonkurssidel ja häkatonidel valminud prototüübid leiaksid tee ülikooli igapäevaellu.

Samuti on vajalik süstemaatiline, teemapõhine ja sihitud väliskommunikatsioon ülikooli kommunikatsiooniosakonna kaasabil, niisamuti nagu majahaldurite ja kinnisvaraosakonna igakülgne tugi, et elementaarsed keskkonnahoidlikud käitumistavad ei oleks mitte ainult ülikoolisiseseks kultuurinormiks, vaid kõigepealt üleüldse võimalikud.

Kui tegeleme nende ja veel mitmete teiste valdkondadega süstemaatiliselt, metoodiliselt ja järjepidevalt, saame olla ühiskondliku muutuse eestvedajaks ja toetada nii Eesti keskkonna ja ühiskonna kui ka planeedi heaolu.

Tekst on kirjutatud 17. novembril 2021 toimunud Tartu Ülikooli kestliku arengu seminari „KAE ülikooli!“ ettekande põhjal (vt alates 04.10).