Arheoloogia, arhiivinduse, Eesti ajaloo, uusima aja ja üldajaloo osakonnad asuvad Jakobi 2 õppehoones. Kunstiajaloo osakond asub Tartu Ülikooli peahoone keldrikorrusel.
Tutvu õppekeskkonnaga Tartu Ülikooli virtuaaltuuril
E–R 07.30–20.30
L–P 08.00–18.00
Riigipühadel ja suvel (juuni–august) suletakse hooned varem. Täpsemat infot saab administraatorilt telefonil 737 5103.
Postiaadress | Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Ülikooli 18, 50090 Tartu |
Registrikood | 74001073 |
Pank | SEB Pank AS, Tornimäe 2, 15010 TALLINN |
IBAN (Tartu Ülikool) | EE281010102000234007 |
SWIFT/BIC | EEUHEE2X |
Käibemaksukohustuslasena registreerimise nr | EE100030417 |
Tehingupartneri kood | 605201 |
TÜ Erasmuse ID-kood | EE TARTU02 |
Tartu ülikoolile saab esitada vaid e-arveid ning arve tuleks edastada järgmiselt: Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Ülikooli 18, 50090 Tartu, registrikood: 74001073. Lisaks instituudi nimele tuleks arve selgitusse lisada ka kontaktisiku nimi.
arheoloogide, arhiivinduse, Eesti ajaloo ja kunstiajaloo õppekorraldus, tunniplaanid ja ruumibroneeringud
uusima ajaloo ja üldajaloo õppekorraldus, kõikide osakondade VÕTAd ja ERASMUSega seotud nõustamine
arhiivinduse, kunstiajaloo, Eesti ajaloo, uusima aja ja üldajaloo osakonna dokumendihaldus ja personalitöö, õppekorralduslikud küsimused, doktorandid, nõukogu koosolekud
arheoloogide dokumendihaldus ja personalitöö, sisekommunikatsioon ja turundus, kodulehe haldamine, infokirjad, sotsiaalmeedia: Facebook, Instagram
Minu peamised teadussuunad on esi- ja ajaloolise aja arheoloogia, geoarheoloogia ja arheogeneetika. Uurimishuvid hõlmavad Ida- ja Põhja-Euroopa esiajaloolist ja ajaloolist elanikkonda, kolonisatsioone ja rändeid, majandust, ühiskonda ja asustusmustrit. Minu teadustöö fookuses on samuti inimese ja looduse vastasmõjud, eriti seosed Läänemere veetaseme muutuste ja inimasustuse ning elukohavaliku ja looduskeskkonna vahel esiajal. Tulemustest võib esile tuua Euroopa metsavööndi mesoliitilist koloniseerimist, Ida- ja Põhja-Euroopa Narva ja nöörkeraamika kultuuride erinevaid aspekte ning Läänemere saarte ja rannikualade asustust käsitlevaid uurimusi. Olen läbi viinud multidistsiplinaarseid uurimisprojekte Eestis, Soomes, Venemaal, Lätis ja Valgevenes. Olen arvukate teadusartiklitele ja -raamatute, põhi- ja keskkooliõpikute ning populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor või kaasautor.
Olen töötanud Eesti arheoloogias alates ülikoolistuudiumi lõpetamisest 1981, esialgu uurijana Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis Tallinnas, alates 1999. aastast aga korralise professorina Tartu Ülikoolis. Kuni 2000. aastate lõpuni töötasin kolme suurema asustusarheoloogilise projektiga Harjumaal, Virumaal ja Raplamaal, uurides selle kõrval ka muistseid põllusüsteeme ja ainelist kultuuri, eriti keraamikat. Arheoloogilistest perioodidest olen kõige rohkem tegelenud pronksiaja ja eelrooma rauaajaga, kuid kokku u 200 teadustöö temaatika on ulatunud neoliitikumist keskajani. Suuremaid väljakaevamisi olen teinud muistsetel asulakohtadel (Uderna, Olustvere, Ilumäe), linnamägedel (Iru, Keava, Võnnumägi), kalmetel (Väo, Viimsi, Tõugu, Uusküla, Palmse), põllujäänustel (Saha-Loo, Proosa, Uusküla, Ilmandu). Viimastel aastatel olen pühendunud meie etnilise ajaloo uurimisele. Olen 3 aastat olnud instituudi juhataja ja 7 aastat filosoofiateaduskonna dekaan. 2010 valiti mind Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ning 2017 Soome Teaduste Akadeemia välisliikmeks, peale selle kuulun mitmesse teadusseltsi Eestis, Leedus ja Soomes.
Ma olen arheoloog, kes töötab mitme valdkonna piirimail. Oma uurimistöös keskendun mineviku surmakultuuri ja toitumise uuringutele, rakendades osteoloogia, arheoloogia, arheotanatoloogia, aga ka stabiilsete isotoopide uuringuid. Kõige laiemalt huvitavad mind minevikus elanud inimeste identiteedid ja see, kuidas neid väljendatakse erinevates praktikates (nt matmiskombed, toidukultuur).
Olen zooarheoloog ehk uurin arheoloogilistest kontekstidest pärit loomaluid. Oma doktoritöös ja järeldoktorantuuris uurisin lambapopulatsioone Eestis ja mujal Põhja- ning Ida-Euroopas. Selleks kasutasin peamiselt morfomeetrilisi ja arheogeneetilisi meetodeid. Pean väga oluliseks asjaolu, et mineviku loomade ja karjakasvatuse uurimine on toonud mind ka tänapäeva – meie põlistõugudeni ja eriti Kihnu maalambani – kus saan rakendada zooarheoloogia andmeid maatõugude uurimisel ja ka säilitamisel. Hetkel käimasolevatest projektidest kahes (BoNe ja PRG29) olen uurimisfookusesse lisanud ka veised ja kitsed: nende kasvatuse, kasutuse ja populatsioonide kujunemise eelkõige kesk- ja uusajal. Näiteks on huvi keskmes meie härjakultuur ja selle seosed Soome aladega. Lisaks püüan saada mahukat ülevaadet üldise loomakasvatuse, kaubanduse ja loomsete saaduste tarvitamise kohta Eesti aladel kesk- ja uusajal. Kolmandas projektis (PSG492) tegelen aga muinasajaga ja uurin, millist rolli mängisid mets- ning koduloomad inimese toidulaual tollal.
Kaarel Sikk on multidistsiplinaarne uurija, kes töötab arheoloogilise ja ajaloolise materjaliga kombinatsioonis keskkonnaandmetega erinevate teoreetiliste raamistike põhjal. Tema huvide hulka kuuluvad pikaajaliste protsesside formaalne modelleerimine, komplekssüsteemid, inimese ja keskkonna vahelised suhted, kvantitatiivne geograafia, asustussüsteemid, digitaalsete humanitaarteaduste epistemoloogia ja arheoloogiline andmeteadus.
Avastasin arheoloogia enda jaoks 16-aastaselt, kui esimest korda osalesin arheoloogilistel kaevamistel ja see oli armastus esimesest kühvlitõmbest peale. Minu peamisteks kaevamis- ja leireobjektideks on olnud matmispaigad ja asulakohad, kuigi lisaks on nende sekka sattunud ka linnuseid, muistseid põlde ning aardeid. Huvi asustusajaloo ja maastikuarheoloogia vastu on mind viinud pea igasse Eestimaa nurka ning andnud oskuse ühendada oma uuringutes arheoloogilisi, ajaloolisi ja loodusteaduslikke allikaid. Eriti meeldib mulle mikroarheoloogia, kus ühe muistise üksikasjaliku uurimise kaudu saab luua detaili- ja nüansirohke pildi ühe kogukonna või muistise ajaloost. Niiviisi uurin praegu ühes Viljandimaa matmispaigas kajastuvat kogukonnalugu ning teiseks minu lähivaatluse objektiks on Salme laevmatused. Lisaks uurimistööle meeldib mulle olla teaduse vahendajaks üldsusele. Viimati valmis mul koostöös Saaremaa Muuseumiga rändnäitus Salme laevmatustest.
Magistriõppes tegelen ma vana DNA ja selle säilimisega seotud küsimustega. Õpingute jooksul olen töötanud arheoloogia osakonnas tehnikuna ja praegu on minu töö seotud arhiivi haldamise ning selle juurde kuuluva raamatukogu igapäevase administratsiooniga. Arhiivitöö kõrvalt osalen arheoloogia ajakirja Tutuluse väljaandmisel.
Minu peamised teadussuunad on esi- ja ajaloolise aja arheoloogia, geoarheoloogia ja arheogeneetika. Uurimishuvid hõlmavad Ida- ja Põhja-Euroopa esiajaloolist ja ajaloolist elanikkonda, kolonisatsioone ja rändeid, majandust, ühiskonda ja asustusmustrit. Minu teadustöö fookuses on samuti inimese ja looduse vastasmõjud, eriti seosed Läänemere veetaseme muutuste ja inimasustuse ning elukohavaliku ja looduskeskkonna vahel esiajal. Tulemustest võib esile tuua Euroopa metsavööndi mesoliitilist koloniseerimist, Ida- ja Põhja-Euroopa Narva ja nöörkeraamika kultuuride erinevaid aspekte ning Läänemere saarte ja rannikualade asustust käsitlevaid uurimusi. Olen läbi viinud multidistsiplinaarseid uurimisprojekte Eestis, Soomes, Venemaal, Lätis ja Valgevenes. Olen arvukate teadusartiklitele ja -raamatute, põhi- ja keskkooliõpikute ning populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor või kaasautor.
Olen arheokeemik ning tegelen minevikuühiskonna uurimisega, kombineerides erinevaid loodusteaduslikke meetodeid. Töötan samaaegselt nii arheoloogia osakonnas kui ka analüütilise keemia õppetoolis. Minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks on biomolekulaararheoloogia, mida kasutan muinas- ja keskaegse toitumise ja tervise rekonstrueerimiseks. Peamise uurimismaterjalina kasutan inimluustikke ja savinõusid, mida analüüsin, kasutades erinevaid orgaaniliste jäägianalüüside meetodeid massispektromeetriast isotoopideni. Lisaks olen tegelenud isotoopanalüüsidel põhinevate migratsiooniuuringutega, esemete päritolu ning kasutusjälgede analüüsiga. Olen interdistsiplinaarse Archemy [www.archemy.ee] uurimisgrupi asutaja ja juht. Annan loenguid erinevatest laboratoorse arheoloogia meetoditest, osalen doktoriseminari korraldamises ning juhendan tudengeid kõigil õppeastmetel nii arheoloogias kui ka analüütilises keemias. Kui oled huvitatud, kuidas loodusteadused aitavad paremini mõista meie ajaloopärandit ning soovid minuga koos töötada, siis võta julgelt ühendust.
Olen omandanud nii bakalaureuse-, magistri- kui doktorikraadi Tartu Ülikoolis. Alustasin kiviaja arheoloogiaga, tegeledes peamiselt juhuleidudena leitud hilisneoliitilistele varreauguga kivikirvestele tõlgendusvõimaluste otsimisega. Hiljem liikus fookus kiviaegsete esemete taaskasutuseni hilisemates, peamiselt raua- ja keskaegsetes, kontekstides ning looduslike leidude (fossiilid, ümarad kivid, mineraalid) tõlgendusteni arheoloogilistes muististes. Doktoritöös, mille kaitsesin 2018. aastal, vormusid need teemad maagia ja maagiliste esemete tuvastamisvõimaluste otsinguteks arheoloogilise materjali põhjal. Viimasel ajal olen liikunud hoopis loodusteaduste suunas ning tegelen taimejäänuste võrdluskogu korrastamise ja täiendamisega, aga ka arheoloogiliste taimede mikro- ja makrojäänuste määramisega.
Olen arheoloogia doktorant, erialalt täpsemalt osteoarheoloog ehk uurin minevikus elanud inimesi neist alles jäänud skelettide põhjal. Luu-uurimise põnevasse maailma sukeldusin juba bakalaureuseõpingute käigus ja osteoloogia magistrikraadi (MSc) omandasin Readingi Ülikoolis, Suurbritannias, kus mul oli privileeg õppida oma ala tippteadlaste käe all. Lisaks on mul magistrikraad arheoloogias (TÜ), kus kaitstud töö eest pälvisin riikliku preemia.
Aeg-ajalt võib mind kohata kalmistu päästekaevamistel, kuid igapäevaselt tegelen laboris skelettide analüüsimisega. Olen spetsialiseerunud laste luustikele, sh nende paleopatoloogia (minevikus põetud haiguste) ja kasvu iseärasustele. Minu doktoritöö eesmärgiks on tuua lapsed, kui üks oluline, kuid vähe uuritud ühiskonnakiht, ajaloos rohkem esile. Luuanalüüsi abil uurin täpsemalt, milline oli kesk- ja varauusaegsete Põhja-Eesti laste tervis ja elukeskkond. Laiemalt huvitun väga kõigest, mis puudutab osteoloogiat, sotsiaal- ja meditsiiniajalugu ning laste tervist ja arengut.
Olen töötanud Tartu Ülikoolis alates 1990. aastast – teaduri, vanem- ja juhtivteaduri ning ühtaegu arheoloogia kabineti juhatajana, praegu professori ametikohal. Esindan arheoloogia „pehmet“, humanitaarset poolt. Huvi pakuvad muinasaja lõppjärk, keskaeg ja varauusaeg, sh arheoloogia seosed usundiga (kalmistud, looduslikud pühapaigad), hilisema rahvakultuuri ja kirjalike allikatega, samuti 13.–18. sajandi üldisemad kultuuriprotsessid Eesti maaruumis, iseäranis Lõuna-Eestis. Eriti paelub Setomaa, kus kaua püsis keskajale omane maailmapilt – sealses traditsioonis võib leida arheoloogia poolt uuritava ajastu mõtte- ja tunnetusviisi kajastusi. Viimastel aastatel on arenenud koostöö geneetikutega keskaegse DNA uurimisel. Omaette uurimisvaldkond on Lõuna-Eesti muinaslinnuste vanus ja kasutuslugu. Oluliseks pean arheoloogia tugistruktuuride – kogude, arhiivi, erialaraamatukogu taastamist Tartu Ülikoolis, konserveerimislabori ja andmebaaside käivitamist ning arheoloogiaajakirja Tutulus asutamist ja toimetamist. Praegu juhin rühmagranti „Eesti 12.-14. sajandil: kohalik ühiskond, traditsioonid ja kultuur muutuste ajastul“ (PRG1931).
Töötan Tartu Ülikoolis alates 1997. aastast. Magistritöö kaitsesin 1995. aastal Helsingi ülikoolis Eesti ja Soome lohukividest. Doktoridissertatsiooni kaitsesin Tartu Ülikoolis 2001. aastal Tartu noorema rauaaja linnuse ja asula asustusloost. Olen juhatanud arvukaid väliuuringuid Tartu arheoloogilises kaitsevööndis, mille tulemusel on valminud mitmed publikatsioonid, mis käsitlevad kesk- ja varauusaegse Tartu arheoloogilisi jäänuseid. Teaduslike monograafiatena on ilmunud minu uurimused Eesti hilisrauaaja (umbes 1050–1250) keraamilistest anumatest ning rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiajast (umbes 450–1050) Eestis. Olen põhjalikumalt uurinud ajaloolise aja tootmisrajatisi (keraamika-, lubja-, klaasi- ja tõrvatootmiskohad). Praegu koostan uurimust varauusaja (umbes 1558–1783) arheoloogilistest allikatest Eesti alal.
Minu kitsam eriala on tekstiiliarheoloogia. Eelkõige huvitab mind sellega seoses tehnoloogia ja rõivastuse ajalugu Läänemere idakaldal. Kuna Eestis on tekstiile arvukamalt säilinud alates viikingiaja lõpust, siis tegelen peamiselt hilisrauaaja ja keskaja materjaliga (u 11.–16. sajand). Samas olen käsitlenud ka oletatavaid tekstiilijäljendeid pronksiaegsetel savinõudel ja 19. sajandi jõukate linnakodanike surirõivaid. Doktoritöö „Tekstiilileiud Tartu keskaegsetest jäätmekastidest: tehnoloogia, kaubandus ja tarbimine“ kaitsesin 2015. aastal Tartu Ülikoolis. Järeldoktorantuuri „Tekstiilitehnoloogia mikroskoobi all” läbisin Aalto Ülikooli Nanomikroskoopia keskuses Helsingis (2017–2018), kus täiendasin teadmisi erinevate mikroskoopide kasutamisest kiudude ja tehnikate määramisel ning uurisin minevikus kasutatud värvaineid. Alates 2020. aastast keskendun rõivastuse ja enesemääratluse seoste uurimisele Eesti alal arheoloogiliste leidude põhjal.
Olen arheometallurg ehk minu põhiline uurimisvaldkond on mineviku metallitöö. Ma alustasin metallitöö uurimist 2011. aastal, võttes Jüri Peetsi ja Ain Mäesalu juhendamisel ette Käku sepikoja uurimise ja nüüdseks on sellest välja kasvanud laiem huvi kõiksugu metallitöö vastu. Metallitöö uurimiseks kasutan eelkõige materjaliteadusest üle võetud meetodeid, mille abil jõuame lähemale esemete valmistamistehnoloogia, kvaliteedi ja keemilise koostiseni. Metallivalu uurimiseks olen põhiliselt tegelenud metallisulatustiiglite ja valuvormide analüüsimisega, samas kui rauametallurgia osas on põhiliselt luubi all olnud sepikojad ja nende leiud. Vahemikus 2021 kuni 2024 tegelen oma projektiga “Eesti rauametallurgia kõrgaeg ja hääbumine 12.–14. sajandil”, mis on Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant. Metallurgia uurimise kõrvalt tegelen eksperimentaalarheoloogiaga, aga ka muististe ja esemete 3D modelleerimisega fotogramm-meetria abil. Tehtud mudelid leiab aadressilt: https://sketchfab.com/r.saage
Olen sündinud 1971. aastal Tartus. Arheoloogiapisiku sain 1986.-87. aastal Makita külakalmistu kaevamistelt. Tartu Ülikooli tulin 1993. aasta kevadel. Töötan tehnik-konservaatorina – tegelen metalli konserveerimise ja leidude magasineerimisega. Peale selle tegelen maastikul uute arheoloogiliste objektide otsimisega. Suuremat huvi pakuvad linnamäed, mida olen leidnud 12, järve- ja jõesaared. Suviti osalen ülikooli juhitavatel arheoloogilistel kaevamistel.
Töötan TÜ arheoloogia kabinetis arheoloogiliste objektide konservaatorina 2004. aastast, mil ma lõpetasin eseme konserveerimise eriala Soomes, tollases Kunsti ja Disaini Instituudis (EVTEK). 2014. a. kaitsesin kultuuriväärtuste säilitamise erialal magistrikraadi (MSc)Tartu Ülikoolis. Arheoloogiasse sattusin ma tänu BA lõputöö otsingutele ning need viisid mind monoliitide (pinnaseplokid leidudega) temaatika juurde. Põnevad ja mahukad projektid on olnud 13.–14. sajandi Siksälä kalmistu rikkaliku leiumaterjaliga matuse monoliitide väljapuhastamine ning Kukruse kalmistu VI matuse, ERM ́i ühe püsieksponaadi, 12. sajandi Kukruse memme täispikkuses skeleti väljapuhastamise, konserveerimise ja eksponeerimisega seotud tööd. Tegelen peamiselt orgaanilise leiumaterjali konserveerimisega, kuid nüüdseks on töölauale tee leidnud ka muust materjalist leiud. Olen kaasõppejõud loengukursusel “Arheoloogiliste objektide säilitamine” ja püüan niimoodi anda oma panuse kultuuriväärtuste säilitamise väärtustamisele ja teadvustamisele. Kuulun Eesti Konservaatorite Ühingusse ja hindan koostööd.
Olen olnud seotud arheoloogiaga alates aastast 2006, mil alustasin tööd arheoloogia kabinetis arheoloogilise ja pärimusliku kohainfo andmebaasiga. Edasine tegevus ongi olnud seotud nii kohainfo kui ka Tartu ülikooli arheoloogiakogude andmebaasi loomise, arendamise ja sisulise haldamisega. Mõningal määral olen tegelenud ka maastikuarheoloogiaga Edela-Eesti piirkonnas. Lisaks magistrikraadile arheoloogias olen omandanud rakendusliku kõrghariduse õena ning hetkel olengi tegev kahes valdkonnas, arheoloogias ja õenduses.
Töötan arheoloogiaarhiivis ja -raamatukogus alates 2017. a sügisest. Minu tööülesanneteks on arhiivi ja raamatukogu haldamine – uute arhivaalide arvelevõtmine, andmebaasi sisestamine, arhiivi ja raamatukogu korrashoid ning uute raamatute kataloogimine ja kasutajatele raamatute laenutamine.
Arheoloogiaga olen aktiivsemalt tegelenud alates 2012. aastast. Ühtlasi kaitsesin Tartu Ülikoolis ka bakalaureuse- ja magistrikraadi. Õpingute jooksul olen tegelenud erinevate teemadega – bakalaureuseastmes uurisin Kohtla Vanaküla peitleiust välja tulnud sirpide katkeid ning magistrantuuris Eesti arheoloogiakogudes leiduvaid mesoliitilisi luust liitesemeid ja Eestist, Valgevenest ja Venemaalt pärit kiviaegseid kitiproove, mida analüüsisin infrapunaspektroskoopia (ATR-FT-IR) meetodiga.
Olen Eesti ajalooliste tekstiilivärvide ja värvimise tehnoloogiate uurija. Ehkki omandasin hariduse Tartu Ülikoolis bioloogias ja keskkonnatehnoloogias, olen alates 2005. aastast tegelenud valdavalt traditsioonilise tekstiilkäsitööga – värvimise, ketramise ja kangakudumisega. Sellest tulenevalt toetub minu uurimistöö tugevalt praktikapõhistele meetoditele. 2020. aastal lõpetasin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistriõppe uuringuga Lõuna-Läänemaa ikat-tehnikas rahvarõivaseelikutest. 2023. aastast töötan arheoloogia osakonnas rahvusvahelise projekti Colour4CRAFTS raames tekstiilispetsialistina. Minu peamisteks tööülesanneteks on otsida ja koondada arhiividest teavet Eestis ajalooliselt kasutatud värvide ja värvimise võtete kohta ning sellele tuginedes värvimise katseid läbi viia.
Peale Tartu kunstikooli lõpetamist asusin tööle arheoloogia kabinetis tehnik-joonestajana. Olen osalenud paljudel arheoloogilistel kaevamistel joonistajana. Praegu on minu tööks inim- ja loomaluude puhastamine ning pakendamine ja osteoloogiakogu korrastamine.
Oma uurimistöös tegelen arheoloogiliste leidude hobiotsimise küsimustega, keskendudes kolmele aspektile: hobiotsijate leiud, leiukohad ja kogukond. Selle teemani jõudsin, kui töötasin Muinsuskaitseametis arheoloogiliste leidude nõunikuna ja jõudsin tõdemuseni, et hobiotsimise fenomeni on vaja teaduslikult uurida, mõista, sellega arvestada ja seda suunata, et meie arheoloogiapärand maastikul paremini säiliks. Doktoritöö raames katsetan masinõppe meetodeid arheoloogiliste leidude tuvastamiseks, uurin läbiküntud leiukohtade informatiivsust ja üritan aru saada, mis põhjustel inimesed metallidetektoriga arheoloogilisi leide otsivad. Bakalaureusetöös uurisin I aastatuhande teise poole kääbaskalmistute paiknemist maastikul ja magistritöö kirjutasin semiootika kontseptsioonide kasutamisest arheoloogilise materjali analüüsimisel.
Professor Aigi Rahi-Tamme poolt käsitletav periood jääb ajavahemikku 1860-1990. Arhiivinduslikust eripärast tulenevalt on kesksel kohal Eesti ajaloo allikate tõlgendamine. Temaatiliselt on rõhuasetus riigi/võimu ja isiku vahelistel suhetel ning eriilmelistel tegutsemise strateegiatel, seda eriti kriitilistest situatsioonidest tingitud oludes. Hetkel on käimas eestlaste individuaalseid ning kollektiivseid sõjakogemusi 20. sajandi sõdades ja nende järel analüüsiv projekt. Kuivõrd sõdadest tõukub palju probleeme, on uurimisküsimuste spekter lai. Teiseks keskseks teemaks on sotsiaalse kontrolli mehhanismid (surmanuhtlusest premeerimise ja tunnustamiseni). Kontroll hõlmab objekti ja subjektina asutusi, organisatsioone, töökollektiive, gruppe, indiviide ning nende tegevusi ja omavahelisi suhteid, see on nii väline (riiklike organite teostatud) kui sisemine (kollektiivi, grupi ja enesekontroll). Öeldust tulenevalt analüüsitakse kontrolli meetmeid läbi kahe perspektiivi, nii võimupoolsete taktikate kui isikute reaktsioonide kaudu.
Kaasprofessor Kurmo Konsa uurimisvaldkond keskendub säilikute seisundi uuringutele raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides. Olulisel kohal on kultuuripärandi objektide biokahjustuste ning hoidlate keskkonnaga seotud küsimused, samuti säilituskorralduse teoreetilised alused. Kui sind huvitavad erinevad pärandi tekke- ja haldamise protsessid isiklikul, kogukondlikul, riiklikul ning rahvusvahelisel tasandil või isiklike infokogudega seotud teemad, pöördu julgesti Kurmo Konsa poole.
Kaasprofessor Olev Liiviku uurimisteemad keskenduvad 19. ja 20. sajandi poliitilisele ja sotsiaalajaloole. Hetkel on töös Teise maailmasõja ajal Eestist Saksamaale repatrieerunute Saksa, Eesti ja Läti arhiiviallikate analüüs ja isikuloolise andmekogu loomine; riigi- ja pangandustegelase Jüri Jaaksoni elu- ja tegevuse uurimine; Venemaale küüditatute päevikute analüüs. Järgmisteks uurimisteemadeks võiks olla rahvuslik segregatsioon ja assimileerumine sõdadevahelises Eesti Vabariigis.
Lektor Janet Laidla uurib Eesti varauusaegset ning uusaegset teadus-, haridus- ja kultuurielu. Tema doktoriväitekiri keskendus varauusaegsele ajalookirjutusele, samas on ta kirjutanud ka Tartu ülikooli ajaloost keskendudes peamiselt üliõpilaskonna ja teadusajaloole. Viimastel aastatel on teda järjest enam huvitama hakanud küsimus, kuidas kujunes naisharitlaskond Eestis kuni Teise maailmasõjani.
Eesti ajaloo professor Tõnu Tannbergi teadustöö keskmes on Eesti ja laiemalt Baltikumi ajaloo erinevad tahud 18. sajandi algusest kuni 20. sajandi lõpukümnendini. Tema viimaste aastate üldisemateks uurimisteemadeks on olnud (1) Moskva kontrollimehhanismid ja sovetiseerimisprotsessi palgejooned (keskus-perifeeria võimuvahekorrad) Eesti NSVs ja teistes balti liiduvabariikides NSV Liidu ning Ida-Euroopa poliitiliste arengute kontekstis, (2) Baltikumi integreerimise eripärad ja tagajärjed Vene impeeriumi sõjaväesüsteemi (rõhuasetusega Napoleoni sõdade ajastule, sõjaväekohustuse ajaloole ja Esimese maailmasõja perioodile) ning (3) ühiskonna vaimuelu suukorvistamise mehhanismid ja selle protsessi institutsionaalne ning ideoloogiline raamistik hilisstalinistlikus Eesti NSV-s. Erinevate uurimisprojektide raames on valmimas mitmed käsitlused sovetiaja kirjanduselu kontrollimehhanismidest ning uurimus Vene armee komplekteerimise rahvuslikest eripäradest impeeriumi lõpuperioodil. Ühtlasi on koostamisel allikapublikatsioon eestlastest Vene-Jaapani sõjas ning Eesti vanema perioodi sõjaajaloo ülevaateteos.
Vaata Tõnu Tannbergi ettekannet "Moskva „konstitutsioonilised parandused“ 1944. aastal: liiduvabariikide „iseseisvumine“ ning selle sise- ja välispoliitiline kontekst" konverentsil "Ants Piibu päev. 100 aastat Eesti vastuvõtmisest Rahvasteliitu".
Vaata ka "Teadlane vastab: miks ei alanud perestroika peale Stalini surma?".
Kaasprofessor Ago Pajuri uurimisperiood hõlmab kitsamalt Eesti esimest iseseisvusperioodi ja laiemalt 20. sajandi esimest poolt. Seejuures on kesksel kohal poliitiline ja sõjaajalugu, eriti Eesti Vabariigi sünd ja Vabadussõda (sh eesti rahvusväeosad), aga ka poliitilised arengud omariiklusaastail ja üleminek demokraatlikult riigikorralt autoritaarsele. Hetkel on käsil uurimus kolonel Ants Matsalost (1895–1945), kellest on jäänud maha mahukas käsikirjaline pärand, sh päevaraamat, mille avastas Kirjandusmuuseumi kogudest doktorant Toivo Kikkas.
Kaasprofessor Enn Küngi uurijahuvi keskendub Läänemere regiooni ja Eesti ajaloole 16.–17. sajandil. See on ajajärk, mida Euroopas defineeritakse varauusajana. See kätkes endas kiireid poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi muutusi, uute ideede levikut, Euroopa integratsiooni, esile kerkinud rahvusriikide ekspansiivsust, aga ka sügavaid kriise. Tänapäeva Eesti ala kuulus toona Rootsi riigi koosseisu. Käimasolevate uurimisprojektide raames jälgitakse esmajoones majanduslikke ja poliitilisi protsesse, mis mõjutasid Eesti ajaloo kulgu varauusajal. Uurimistöös on kesksel kohal arhiiviallikad.
Kaasprofessor Andres Andresen uurib mitmesuguseid riikluse, õiguse, religiooni ja kultuurilooga seotud probleeme ajavahemikus 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni, aga samuti ka ajalookirjutuse ajalugu ja eesti mõttelugu. Viimasel ajal on ta muuhulgas tegelenud Rudolf Kallase elutöö lahti mõtestamisega eesti ajaloo seisukohalt. Jätkuvalt on käimas töö baltisaksa seisusliku omavalitsuskorralduse mitmete eriküsimuste selgitamiseks erinevate historiograafiliste suundade kontekstis, keskendudes sealjuures eriti 1710. aasta kapitulatsioonidele, asehaldusaegsetele ümberkorraldustele ja 19. sajandi lõpupoole reformidele.
Kaasprofessor Anu Raudsepp uurib esiteks erinevaid Eesti 20. sajandi kultuuriloo (haridus, kirjandus, tsensuur, õigeusu kirik) teemasid. Teda paelub aktuaalselt kirjasõna mõju, perekondlike ning kultuuriliste mõttekaaslaste tähendus vaimse enesesäilitamise ja vaimse vastupanu vahendina 20. sajandi ajaloo pöördelistel ja keerulistel perioodidel. Teiseks tema teadustöö põhivaldkonnaks on ajaloodidaktika, milles ta keskendub humanitaarvaldkonna õpikute analüüsile. Ta on uurinud eriti rahvuste ja vaenlase kuvandit. Kolmandaks uurimisvaldkonnaks on tal viimastel aastatel kujunenud sisejulgeoleku ajalugu (siseministeerium, piirivalve, politsei).
Emeriitprofessor Tiit Rosenbergi esmaseks uurimisteemaks on Eesti agraarajalugu 19.–20. sajandil (põllumajanduslikud majapidamised mõisatest ja taludest sovhooside-kolhoosideni ning perefarmide ja osaühinguteni, -uuendused, -institutsioonid ja inimesed), samuti ajaloo uurimise ja õpetamise ajalugu Tartu Ülikoolis (alates 1919. aastast tänapäevani).
Lauri Kann kaitses doktoritöö 1905. aasta revolutsioonist. Tema uurimisteemad on peamiselt Eesti ajaloost 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel. Põhjalik huvi on ka varauusaja ajaloo ning poola keele ja kultuuri vastu. Ta on 8. klassi ajaloo õpiku ja töövihiku kaasautor ning on aastaid töötanud ajalooõpetajana. Samuti on ta viinud läbi õpetajatele suunatud ajaloodidaktika täiendkoolitusi.
Ilmar Tammisto peamiseks uurimisvaldkonnaks on varauusaegse Läänemere regiooni poliitiline ajalugu. Ta on uurinud rootsiaegse Liivimaa haldussüsteemi sisemist toimimist ja arenguid, milles põhirõhk on olnud kohaliku aadliga seotud administratiivsetel ja sõjaväelistel institutsioonidel. Tema doktoriväitekiri keskendus Liivimaa valitsemisele aastatel 1634 kuni 1680, pöörates erilist tähelepanu Rootsi riigivõimu ja baltisaksa aadli kokkupuutepunktidele ja koostööle.
Lektor Janet Laidla uurib Eesti varauusaegset ning uusaegset teadus-, haridus- ja kultuurielu. Tema doktoriväitekiri keskendus varauusaegsele ajalookirjutusele, samas on ta kirjutanud ka Tartu ülikooli ajaloost keskendudes peamiselt üliõpilaskonna ja teadusajaloole. Viimastel aastatel on teda järjest enam huvitama hakanud küsimus, kuidas kujunes naisharitlaskond Eestis kuni Teise maailmasõjani.
Mann Loper uurib oma doktoritöös rahvuslikku kasvatust Eesti vabariigi eestikeelsetes üldhariduskoolides maailmasõdadevahelisel perioodil. Valminud artiklid käsitlevad rahvusliku kasvatuse küsimust ja tähtsust ühiskonnas laiemalt aastail 1920-1940 ning samal perioodil eestikeelsete üldhariduskoolide ajalooõpetuse õppekavades ja nende arendusprotsessis. Järgmisena ilmuv artikkel pühendub eestikeelsete ajaloo õpikute kirjastamisele, retsenseerimisele ja konkurentsile 1930. aastatel.
Minu peamiseks uurimisvaldkonnaks on keskaja ja varauusaja visuaalkultuur Eestis ja Lätis, ent ka Läänemere piirkonnas laiemalt. Põhjalikumalt olen tegelenud altarite, retaablite, raidkivide ja hõbedaga, uurinud loomade kujutamist kunstis, pühakute kultust ning siinsete linnade kultuurilisi sidemeid Saksamaa, Madalmaade ja Põhjamaadega. Lisaks kunstiajaloole köidab mind ka sotsiaalajalugu: olen uurinud kaupmehi ja käsitöölisi, gilde ja vennaskondi, aga samuti ka naiste rolli keskajal. Nii õppe- kui ka teadustöös pean oluliseks interdistsiplinaarsust. Professorina loodan kaasa aidata sellele, et kunstiajaloolased, ajaloolased, arheoloogid ja teiste erialade spetsialistid teeksid senisest tihedamat koostööd.
Minu valdkonnaks on moodne kunst alates 19. sajandi impressionismist kuni 21. sajandi künniseni. Olles töötanud ka kunstimuuseumis, olen tuttav Eesti kunstiga pallaslastest nõukogude perioodini. Viimast olen uurinud ka oma doktoritöös. Pean huvitavaks vaadelda kunsti ühiskonna ja kultuuri kontekstis, ent minu meelest ei maksa eirata ka mehhanisme, mille kaudu mõjub kunstis ilu, loovus ja originaalne eneseväljendus. Skeptilisena mõnedes humanitaarse kunstiteooria seletustes olen tutvustanud empiirilisest ja neuroesteetikast lähtuvaid lähenemisi kunstile. Vanamoelise esteedina on mulle isiklikult oluline suure kunsti elujaatav ja elu rikastav funktsioon, lemmikud ulatuvad Matisse’ist Munchi ja Richterist Hockney’ni.
Minu kitsamaks uurimisvaldkonnaks on kunstiajaloo ja -teaduse aspektid, mis seostuvad kunstniku kui loova persooni kujunemislooga, samuti erinevad ideeajaloolised suunad kunsti- ja kultuuriajaloos. Tegelen ka Lääne esteetikateaduse problemaatikaga, keskendudes 17.–19. sajandile. Lisaks sellele on üheks huvifookuseks modernismi raames toimunud erinevate avangardismide ideoloogiad ja kunstiilmingud 20. sajandil.
Kunstiajaloos paelub mind idee saamine vormiks. Seda nii pulbitsevas barokis kui 18.–19. sajandi arhitektuurikeeles. Minu uurimisteemaks on valgustusajastu ülikool, linnaehituslikud uuendused ja Tartu ülikooli ansambli kujunemine J. W. Krause käe all. Arhitektuur võlub oma vormis ja võimalustes, mis laseb süvitsi minna teoreetikute maailma ja vaadata selle lihaks saamist ideelises ja vahetus kontekstis. Lisaks teoreetilistele teadmistele pean oluliseks, et tänased tudengid kogeksid ja näeksid maailma – hoolitsen selle eest, et kunstiajaloolaste traditsioonilised väljasõidud ja õppereisid oleksid osa akadeemilisest haridusest.
Ülikooli autasude ja tunnustamisega seotud protokolliliste tegevuste korraldamine
Jälgin huviga kunsti võimu “teha häält” – sekkuda ja mõjutada oma kaasaega ning ümbritsevat ruumi. Vaimustun 19. ja 20. sajandi kunstiajaloo peatükkidest, kust peegelduvad vastu ühiskonnas toimunud sotsiaalpoliitilised murdepunktid. Usun, et kunst räägib oma ajast rohkem kui tuhat sõna.
Lisaks kunstiajalooliste teemade käsitlemisele olen keskendunud ka kureerimise ja kunstikriitika põhitõdede avamisele. Samuti olen rahvusvahelise kunstiteadusliku ajakirja Baltic Journal of Art History peatoimetaja.
Võrreldes teiste kolleegidega on minu teekond kunstiajaloo uurimises alles alguses. Sellegipoolest olen oma uurimisteema leidnud puitmõisaarhitektuuris, mis on juba viimased viis aastat pakkunud palju põnevaid avastusi ning lubanud täiendada ja osaliselt ümber kirjutada Baltimaade mõisaarhitektuuri arengulugu. Suurt huvi pakub mulle ka 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese poole arhitektuuriteooria ning lisaks on mulle südamelähedased on muinsuskaitse ja pärandiloomega seotud küsimused, millele elan alati kirglikult kaasa. Oma uurimistöö teema populariseerimisega tegelen ka sotsiaalmeedias: Instagrami lehel @puitmoisad.
Olen töötanud Eesti arheoloogias alates ülikoolistuudiumi lõpetamisest 1981, esialgu uurijana Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis Tallinnas, alates 1999. aastast aga korralise professorina Tartu Ülikoolis. Kuni 2000. aastate lõpuni töötasin kolme suurema asustusarheoloogilise projektiga Harjumaal, Virumaal ja Raplamaal, uurides selle kõrval ka muistseid põllusüsteeme ja ainelist kultuuri, eriti keraamikat. Arheoloogilistest perioodidest olen kõige rohkem tegelenud pronksiaja ja eelrooma rauaajaga, kuid kokku u 200 teadustöö temaatika on ulatunud neoliitikumist keskajani. Suuremaid väljakaevamisi olen teinud muistsetel asulakohtadel (Uderna, Olustvere, Ilumäe), linnamägedel (Iru, Keava, Võnnumägi), kalmetel (Väo, Viimsi, Tõugu, Uusküla, Palmse), põllujäänustel (Saha-Loo, Proosa, Uusküla, Ilmandu). Viimastel aastatel olen pühendunud meie etnilise ajaloo uurimisele. Olen 3 aastat olnud instituudi juhataja ja 7 aastat filosoofiateaduskonna dekaan. 2010 valiti mind Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ning 2017 Soome Teaduste Akadeemia välisliikmeks, peale selle kuulun mitmesse teadusseltsi Eestis, Leedus ja Soomes.