Koroonaviiruse antikehade testide võrdlus tõi ilmsiks liiga optimistlikud lubadused
Vereproovist viiruse antikehi määravate testide tundlikkus võib erineda väga suurel määral. Parima tulemuse võib anda mitme testi kombineerimine, viitab Tartu Ülikooli teadlaste uuring.
Koroona sümptomite ilmnemisel võetakse inimeselt esmalt ninaneeluproov, millega kontrollitakse viiruse olemasolu. Kui aga on soov tuvastada viirusega kokkupuude inimesel, kel haigustunnuseid pole, või vastupidi, uurida, millise raske haiguse inimene äsja läbi põdes, siis tuleb appi vereproovist antikehi määrav test.
Antikehad tekivad inimese kehas viiruse valkudest ajendatud vastureaktsioonina, et takistada viiruse paljunemist ja levikut organismis. Tavaliselt võtab nende ilmumine pärast nakatumist aega paar nädalat. Seejuures kutsuvad viiruse eri osad esile erinevate antikehade tekke. Näiteks koroonaviiruse puhul tekivad antikehad nii viiruse ogavalgu, selle retseptorit siduvate domeenide valkude kui ka nukleokapsiidi vastu.
Antikehi tekib eri tüüpi, kuid kõige pikemalt jäävad organismi püsima IgG-antikehad. „Kui oleme kunagi mõnd haigust põdenud, siis tavaliselt on just IgG-antikehad need, mis meie kehasse alles jäävad,“ selgitas ajakirjas PlosOne avaldatud teadusartikli üks autoritest, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia vanemteadur Epp Sepp.
Vereproovist viiruse antikehi määravaid teste kasutatakse näiteks suurtes teadusuuringutes, millega püütakse tuvastada, kui suur osa elanikkonnast on viirusega kokku puutunud. Seda tehti ka kevadel Tartu Ülikooli eestvedamisel Eestis korraldatud seroepidemioloogilise pilootuuringu käigus.
Viirusevastaste antikehade määramiseks on kasutusel testid, mis määravad erinevate valkude vastaseid antikehi või nende kombinatsioone. Koroonaviiruse antikehade teste on nüüdseks sadu, kuid paraku ei sobi need kõigile patsientidele ühtviisi.
Testide tundlikkus erineb suuresti
Tartu Ülikooli, Synlabi ja Kuressaare Haigla koostöös valminud uuringu käigus analüüsiti üheksat koroonaviiruse antikehade testi, mis kevadise viiruselaine ajal laiemalt käibel olid. Neist seitse olid pärit suurematelt tootjatelt, kaks aga Tartu Ülikooli professori Pärt Petersoni teadusrühma väljatöötatud laboritestid.
Uuringusse kaasati 97 Saaremaalt pärit patsienti, kel oli kinnitatud COVID-19 diagnoos. Üheksa testiga määrati patsientide koroonaviiruse IgG-tüüpi antikehad ning kõrvutati testitulemusi patsientide haigustunnuste (köha, peavalu, väsimus, hingamisraskused, kõhulahtisus jne) ja haiguse algusest antikehade testini möödunud ajaga. Suuremal osal uuritud patsientidest esinesid COVID-19 haigustunnused, kuid umbes viiendikul neid polnud. Uuringus leiti, et üldjuhul jäi testide tundlikkus testi tootjate kirjeldatule alla. Ootuspäraselt oli väikseim tundlikkus antikehade kiirtestil, mis sai uuringuvalimisse kaasatud Terviseameti palvel.
Pooltel patsientidel andsid kõik üheksa antikehatesti positiivse tulemuse. Kahel patsiendil ei tuvastanud koroonaviirusevastaseid antikehi ükski test. See viitab asjaolule, et kõigil koroonapatsientidel ei pruugigi viirusevastaseid antikehi tekkida. Ülejäänud patsientidel andsid testid erinevaid tulemusi. Tulemuste kokkulangevust analüüsides ilmnes, et osal patsientidel olid ülekaalus nukleokapsiidivastased, teistel aga ogavalguvastased antikehad.
Oluline on leida usaldusväärne kombinatsioon
Mõni test toimis ühtviisi hästi nii haigustunnusteta inimestel kui ka neil, kellel oli palju haigustunnuseid. Osa testide tulemused sõltusid aga märkimisväärselt proovivõtu ajast ja sümptomite hulgast. Näiteks andis mõni test sümptomiteta patsientidel kaks korda vähem positiivseid tulemusi kui paljude haigusnähtudega patsientidel. Parim diagnostiline tundlikkus antikehade määramisel saadi siis, kui kombineeriti mitut antikehatesti, näiteks ogavalguvastaste antikehade ja nukleokapsiidivastaste antikehade testi.
„Synlabi igapäevatöös kasutame Abbotti testi, mis on tundlik nukleokapsiidist ajendatud antikehade suhtes. Kui saame mõnel patsiendil sellega piirilähedaselt negatiivse tulemuse, analüüsime seda proovi ka teise testiga, mis on tundlik ogavalgust ajendatud antikehadele. Kui siis on tulemus positiivne, usaldame seda. Minu kogemus on näidanud, et nukleokapsiidivastased antikehad kaovad kiiremini, ogavalguvastased püsivad kauem,“ selgitas uuringu juhtautor, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia vanemteadur Paul Naaber.
Teadlaste sõnul pole üht ideaalset testi, mis toimiks hästi kõigil juhtudel. Usaldusväärseima tulemuse saamiseks võib olla tarvis teste kombineerida. „See on väga oluline teadmine just suurte seroepidemioloogiliste uuringute kavandamisel. Meie analüüs näitas, et kui oleksime lähtunud üksnes tootja pakendile märgitud infost, võinuks uuringud, kus neid teste kasutati, anda sootuks vale tulemuse. Kevadel oli teste võrdlevaid uuringuid veel vähe, mistõttu võtsime selle ise ette. Objektiivsed mõõtmised näitavad, et testi tundlikkus võib olla pakendile märgitust palju väiksem,“ selgitas Naaber.
Lisateave: Paul Naaber, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia vanemteadur, 737 4170, paul.naaber@ut.ee