Õpetaja Aili: minu töös on palju rõõmu ja ma lähen igal hommikul hea tujuga kooli

Valjuhäälne ja uudishimulik Aili Alatsei on Koeru Keskkooli bioloogia ja inimeseõpetuse õpetaja ja Simuna Kooli keemiaõpetaja. Oma lapsepõlve suved veetis Aili Võrtsjärve kallastel loodust jälgides ja siis oli ta täiesti veendunud, et temast saab kalakasvataja, nagu tema isagi. Ent elul olid teised plaanid – järgmisel aastal täitub Ailil õpetajaametis 40 aastat. Kuidas kirjeldab rõõmsameelne ja nõudlik pedagoog ise oma elukutset, kui selja taga on terve elu jagu õpetamist? 

Ülikool kui loodusearmastuse loomulik jätk 

Vanematelt saadud loodusearmastus kosus Ailis Elva Keskkooli bioloogia ja keemiaõpetajate käte all veelgi, mistõttu oli bioloogia eriala kindel valik. „Kuna ma elasin Elvas, oli minu kindel soov minna Tartu Ülikooli, sest see jäi kodule kõige lähemale. Samuti oli Tartu Ülikool minu teadvuses kõige parem kõrgkool Eestis.“  

Õpingute käigus kogunes naise varamusse laialdane loodusteaduste baas: erialalt on Aili bioloog-hüdrobioloog-ihtüoloog ning kutselt bioloogia- ja keemiaõpetaja. „Mul on õppimisajast väga head mälestused, sest olen väga uudishimulik ja mulle meeldib õppida. Loengud ja praktikumid olid väga huvitavad. Mul praegugi konspektid alles ja sirvin neid vahel. Õppejõud tegid õppimise meeldivaks ja selle kõrvalt töötades sain taimefüsioloogia kateedri liikmetega ka lähemalt tuttavaks,“ kirjeldab Aili ülikooliaega.

 
Ülikoolile kohaselt leidus aga ka katsumust pakkuvaid õppeaineid. Piike ristas tulevane õpetaja enim teadusliku kommunismiga, kus tuli lugeda Lenini ja Brežnevi teoseid. „Kui ma need raamatud kätte võtsin, jäin millegipärast kohe magama,“ meenutab Aili praegusel ajal mõeldamatu aine õppimist. 

Igakülgset tuge pakkusid toredad kursusekaaslased ja lapsepõlvesõbranna, kes õppis samuti Tartu Ülikoolis. Esimesel kursusel tutvus Aili tulevase abikaasaga. „Olime mõlemad üliõpilased ja teineteise toetamine ühise eesmärgi nimel oli loomulik.“

 
Õpetaja, kes õpetab elu kestlikkust 

Aili teekond õpetajana on kirju. Tema pagasist leiab nii matemaatikaõpetaja, klassijuhataja ja raamatuhoidja kogemused, lisaks on ta proovinud kätt laborijuhatajana seenekasvatuses. Loodus- ja reaalainete õpetajana peab ta nende valdkondade suurimaks võluks elulisust. „Need ained õpetavad seda, mis on meie ümber ja millest sõltub meie igapäevane elu.“ Ta peab kestlikku eluviisi väärtuslikuks ja annab seda teadmist edasi ka oma õpilastele. „Peame oskama elada nii, et loodusressursse jätkuks ka tulevastele põlvedele. Samuti on oluline inimese vaimne ja füüsiline tervis – ka nendega peab oskama mõistlikult ümber käia.“  

Õpetajana tööle asudes oli Aili tähelepanuga üle valatud ja see kogemus oli talle uus. „Väikeses Rakke alevis tundsid kõik kõiki ja me asusime koos teise noore õpetajaga üle pika aja uute inimestena kooli tööle.“ Üllatusi jagus ka õpilastelt. „Nad võtsid mind väga hästi vastu. Olin pool aastat pärast tööleasumist lapseootel ja palusin end vastlapäeval vabaks. Tunde sel päeval ei toimunud. Natuke pärast kaheksat oli rühm õpilasi mu ukse taga,“ meenutab õpetaja soojalt. „Mu oma klassi õpilased olid mulle koju järgi tulnud ja muretsesid, et miks ma kooli ei tulnud. Sellest kohtumisest kujunes meil tore vestlusring.“ 

Aili jõudis algaja õpetajana peagi tõdemuseni, et ehkki ta õpetab kõiki ühtemoodi, on õpilaste tagasiside täiesti erinev. „Nüüd, aastate möödudes, see enam ahhaa-efekti ei tekita, sest iga õpilane ongi omaette indiviid ja info vastuvõtmine ja tõlgendamine on erinevad.“

 
Maakooli inimlikkuse ja tarkuseterade edasikandja 

Uhkusega täidab õpetaja Aili missiooni pakkuda maapiirkonna õpilastele võimalusi enda arendamiseks loodusainetes. Seejuures soovib ta näidata neile isiklikku eeskuju tervisliku eluviisi ja positiivse ellusuhtumisega. „Ma arvan, et õpetaja õnne valem on see, kui on kogu aeg igasuguseid väljakutseid ja elu on huvitav. Mulle meeldib teha nalja, organiseerida klassi- ja kooliüritusi ning osaleda neil õpilastega.“ Ta räägib uhkusega oma õpilaste saavutustest ja tulemustest olümpiaadidel, viktoriinidel ja konkurssidel ning toonitab sealjuures, et maakoolide võimalused on piiratumad kui maakonnakeskuste koolidel või riigigümnaasiumidel. Väikese kogukonna laste edu on terve kogukonna võit. 

Ailile valmistab suurt rõõmu see, et ka tema mõlemad lapsed on õpetamisega soetud. Aili soovitab kõigil, kes tunnevad õpetajatöö vastu huvi, kuulata oma südant. „Õpetajal peab kindlasti olema armastus noorte inimeste vastu, valmisolek ka ise neilt õppida, tahe kaasata neid õppetöösse ja anda neile valikuvabadust otsuste langetamisel,“ kirjeldab Aili koostööd ja avatust, mis on olemuslikult õpetajaametisse sisse põimitud. „Armastusega tehtud töö ei saa olla vale ning õpetaja suurim rõõm on teadasaamine, et tema õpilastel läheb hästi ja nad tulevad elus toime.“ Elupõline õpetaja tunneb end koolis jätkuvalt vajalikuna: „Mul on nii palju õpilastele anda ja nendel on õpetada mulle rohkesti uut ja huvitavat. Olen õiges kohas ja teen õiget asja!“