Foto:
Jassu Hertsmann

Üliõpilaskonna esimees: kui tõllakuuri uks on lahti, võib alati sisse astuda

„Suurema muutuse läbiviimine ongi vaikne kanali uuristamine kivisse,“ ütleb Katariina Sofia Päts, ajaloomagistrant, kes seisab Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse eesotsas ja on südameasjaks võtnud tudengite hääle kuuldavaks tegemise. Kuidas üliõpilased, ülekaalukas osa Tartu Ülikoolist – 14 000 ringis –, elavad keset kõiki praeguse aja pööriseid?

Katariina Sofia Päts või Katariina, nagu kõik ümberkaudsed teda kutsuvad, on just tagasi jõudnud Riigikogu kõrghariduse toetusrühma korraldatud arutelult, kui temaga kohtume.

„Ma olen tänulik, et tudengid lõpuks laua taha kutsuti,“ ütleb Katariina. „Meie ettekanded keskendusid sellele, et tasuta kõrgharidus – jah, aga palume tegelda ka üliõpilaste baasvajadustega.“ Ta tõdeb, et aruteludest jäi siiski kõlama vaid õppelaenu teema – mis tingimustel õppelaenu antakse ja kuidas seda parandada. Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas avaldas isegi arvamust, et tudengid peavad ise hakkama saama. „Mispeale saalis temperatuur märgatavalt tõusis,“ ütleb Katariina ja naerab. „Laias laastus saavad ju kõik aru, et probleem on olemas, tundub aga, et jaksu asju värske pilguga vaagida oli vähe. Tore oli südamelt ära rääkida, aga kurb on öelda, et midagi väga ei muutu.“

Ta jääb siiski vaoshoituks. „Eks suurema muutuse läbiviimine ongi vaikne kanali uuristamine kivisse – mu eelkäijad on ju sama juttu rääkinud, kuigi Riigikogusse neid ei kutsutud. Jube kannatlik tuleb olla.“

Kuidas üliõpilased nüüd, mil elu on võrreldes möödunud aastaga veerandi võrra kallim, toime tulevad?

„Igatahes on raske,“ möönab Katariina. „Eks see on üliõpilaseks olemisse sisse kodeeritud – kellel meist ikka elu alguses nii väga suured võimalused on. Ilma tööl käimata naljalt ennast üleval ei pea.“

Magistriastmes töötamine pole nii hull, see võib ka erialaga seotud olla, arvab Katariina, ent muretseb nende pärast, kes on alles bakalaureuseõppesse tulnud. „Seal langeb kokku mitu keerulist asja: ligi 90% tudengitest tuleb väljastpoolt Tartut, uus keskkond, uued inimesed, uus süsteem, ja toimetuleku küsimus,“ ütleb ta. „Kui algus väga raske on, võib see vaimsele tervisele põntsu panna.“

Tudengile taskukohane toit

Tudengite petitsioon ülikooli raamatukogu kohviku kõrgete hindade vastu jõudis isegi Tartu Postimehe veergudele ja tekitas sotsiaalmeedias nurinat: „Tudengid ainult nõuavad ega tee ise midagi. Tehke ise!“

„Kui ma Tartusse tulin aastal 2017, maksis päevapraad keskmiselt 3,70. Nüüd alla 6 euro enam suurt ei saa,“ nendib üliõpilaskonna juht. Päris näljas tema sõnul küll polda ja ühikates on ka toiduvalmistamise võimalus, kuid keegi ei jõua endale kolm korda päevas sooja toitu teha, ühtki odavat tudengisööklat aga pole.

„Algatus tudengitele taskukohase lõuna pakkumiseks tuli riigiteaduste magistrandilt Isabel Jezierskalt ja „Tartu Analyticalt“ – see on üliõpilaste ja doktorantide sõpruskond, kes on kõik õppinud ka kusagil mujal maailmas,“ seletab Katariina.

Protest jõudis ametlikumasse vormi: kutsuti kokku kohtumine, kus osalesid rektoraadi liikmed, petitsiooni algatajad ja üliõpilasesindus.

„Arutasime, mis on probleemi tuum, miks soodsama hinnaga tudengisööklad teistes riikides toimivad ja mida meie teha saame,“ kirjeldab Katariina. „Rektoraadi sõnum oli, et ülikool ei saa oma toitlustuspartnereid kohustada pakkuma odavat toitu. Ülikooliseadus piirab ka konkurentsieeliste tegemist. Kui me uurisime teiste riikide kogemust, siis väga hea näide on Helsingi Ülikool ja Soome tervikuna – seal on juba mitukümmend aastat kehtinud sama süsteem nagu kooliõpilaste toitlustamiselgi. Sul on riiklikult fikseeritud lõuna hind ja riik maksab sellest kinni üle poole. Lõpptarbija jaoks on hind soodsam, sest seda doteerib riik. Seda meil Eestis ei ole.“

Läbirääkimistel Hugo Treffneri Gümnaasiumiga jõuti kokkuleppele, et pärast Treffneri enda söögivahetundi pakutakse seal soodsama hinnaga lõunat ka tudengitele. Tudengisöökla avati katseprojektina 12. oktoobril. Avapäeval oli söökla rahvast täis, hind 3,50 tavatoidu eest ja 4,20 suurema portsu eest. Paraku tuli sööjaid loodetust vähem, sest üle linna laiali olevatele üliõpilastele ei klappinud piiratud lahtiolekuaeg. 28. oktoobril otsustati katseprojekt lõpetada ilmsiks tulnud juriidiliste probleemide pärast. „Tuleb mõelda, kuidas edasi,“ ütleb Katariina.

Lisaks tahavad üliõpilased teha koostööd Toidupangaga ja vabatahtliku liikumisega Foodsharing, kelle toidukapid asuvad üle Tartu linna. Esimene kapp tuleb Purde ühiselamu peaukse kõrvale ja läheb ka linlaste kasutusse. Sinna tuuakse poodidest peatselt lõppeva realiseerimistähtajaga toit, aga peale selle võib kappidesse toitu annetada igaüks.

Ülikool kui suur mesilaspere

Katariina tunneb end suheldes ja korraldades ilmselgelt oma sõiduvees. „Üliõpilaskonna esimehena olen näinud, kuidas ülikool seestpoolt toimib, ja see on jube põnev olnud,“ tunnistab ta. „Mind on alati natuke murelikuks teinud, et kuna ülikool on nii tohutu suur institutsioon, on üliõpilase side ülikooliga pehmelt öeldes hõre. Mõnes aines mainiti rektor Parrotit ja veel mõnda, aga see lugu, mille sisse sa üliõpilasena astud, on ju uskumatu!“

Katariina kirjutas oma bakalaureusetöö Eesti Vabariigi haridussüsteemi eestikeelseks muutmisest 1919. aastal. „Siiamaani on hämmastav, et see juhtus keset vabadussõda!“ hüüatab ta. „Ja siis ma mõtlen, et kuidas praegu ei saa ... Ma olen ise käinud reaalkoolis, kus meile räägiti hommikust õhtuni kooli lugu, õpetati vastutust kooli liikmena ja ühiskonnaliikmena. Oli imelik kogeda, et ülikoolis on seda väga vähe.“

Pärast aastapikkust TÜÜE eesotsas olemist ütleb Katariina, et tunneb end palju rohkem ülikooli liikmena. Ta on püüdnud end võimalikult palju kurssi viia, mida üliõpilasesindus tähendab ja tegelikult teeb. „Minu jaoks on oluline, et TÜÜE oleks üliõpilaste seas rohkem nähtav, et me oleksime üliõpilaste jaoks olulised ja vajalikud. Kui tõllakuuri uks on lahti, võib alati sisse tulla, tassi kohvi juua ja juttu ajada.“ (Endisaegses tõllakuuris ülikooli vana kohviku kõrval asub nimelt üliõpilasesindus.)

Need pole pelgalt sõnad – üliõpilasesindus on kriitilistes olukordades püüdnud ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha.

„Kui koroonavaktsiinid tulid, tegime esimese sammu, et teada anda, kus meie seisame selles küsimuses,“ seletab üliõpilaskonna esimees. „Kutsusime kõiki tudengeid vaktsineerima ja saime tudengiorganisatsioonidega esimest korda üle väga pika aja peahoones kokku, koos kommunikatsiooniinimestega: meil on ühine probleem, sellega on vaja koos tegelda.“ Toona polnud teada, kui paljud üliõpilased on vaktsineeritud. „Meil polnud aimugi, kui suur see probleem on, ja tegime üsna intensiivse kampaania, et tudengeid vaktsineerima kutsuda, meil olid ka vaktsineerimisbussid. Kui andmed aasta tagasi oktoobris tulid, selgus, et umbes 90% üliõpilastest on vaktsineeritud, mis oli väga suur kergendus.“

Katariina liitus üliõpilaste esindusorganisatsiooniga juba esimese kursuse kevadel. Ta oli aasta jagu instituudi esindaja, seejärel aasta valdkonna esindaja ehk volikogus, ning siis aasta järelevalvekomisjonis. Kavatsust saada TÜÜE juhiks tal polnud. „Kandideerisin hoopiski vahetusüliõpilaseks Torontosse, kuna see on mu lõputööga seotud,“ räägib ta. „Sinna ma ei saanud, olin natuke ripakil ja õnnetu, aga siis üks mu hea sõber pakkus, et kas ma ei tahaks TÜÜE juhiks kandideerida. Mõtlesin, et ma tõenäoliselt ei anna endale andeks, kui ma ei proovi.“

Katariinal jätkub praeguse juhatuse aadressil ainult häid sõnu. „Kõik töötavad üliõpilaskonna nimel ihu ja hingega. Hanna-Britt Soots on doktorant ja tegeleb õppeküsimustega. Teine aseesimees on Siret Siim, riigiteaduste bakalaureusetudeng, tema tegeleb esinduse sisemise arengu ning väliste koostööprojektidega.“

Tööd on neil jagunud. Sõja algus Ukrainas ei jätnud kedagi külmaks, ka üliõpilased asusid tegutsema. „Me saime kohe aru, et meil on kesklinnas pinda, aga Punasel Ristil ja teistel abiorganisatsioonidel puudus logistika,“ kirjeldab Katariina.

26. veebruaril avasid Tartu Ülikooli tudengid oma humanitaarabipunkti. „Hoidsime seda nädal aega lahti, kuni abiorganisatsioonid jalad alla said. Saime väga heasse logistikaahelasse ühe Tartu ettevõttega, kes saatis meile pärast video: teie pakid on Ukrainasse jõudnud! Meilt läks välja 160 suurt kastitäit humanitaarabi.“

Katariina tunnistab, et oli liigutav hetk, kui tudengiorganisatsioonid ärkasid ja tuli välja nende kõige ilusam külg. „EÜS avas suure punkti, Ugala hakkas kohe toiduabi koguma, ja veel väga mitmed. Edasi anti töö üle juba abiorganisatsioonidele, aga meie esindusega aitasime ületada kõige raskema hetke. Ma olin üliõpilasorganisatsioonide üle väga uhke.“

Suguvõsa pärandus

Katariina Sofia Pätsi peres on mitu põlve juriste. Tema isa Madis Päts on Tartu Ülikooli juuraharidusega vandeadvokaat, vanaisa Matti Päts tööstuskaitseõiguse spetsialist, juristid olid ka vanavanaisa Viktor ja vanavanavanaisa Konstantin Päts.

Katariina seevastu otsustas ilmutada väikestviisi mässumeelsust ja otsustas, et tema valib ajaloo.

Võib ette kujutada, et perekonnanime tõttu peab ta alatasa vastama küsimusele, kuidas president Konstantin Pätsi pojapojapojatütar olemine on tema elu mõjutanud.

Katariina on küsimuseks valmis. „Mu elu mõjutab see selle kaudu, et kõik kogu aeg küsivad, kuidas see mu elu mõjutab (naerab). Ma olen selle nimega sündinud, mingit muud elu ma ei tea. Ma ei tea, kui palju mõjutab mind Vana-Kostja ise. Ma saan aru, et ta on olnud mälupaik inimeste lootustele ja tunnetele ning tema nimi paratamatult tekitab mingi reaktsiooni. Päris ära unustada ma seda ei saa, aga mu isiklik elu on vanavanavanaisast mõjutatud ainult vanaisa kaudu, sest ma ise pole teda kohanud.“

„Poliitilise poole pealt – mina ei vastuta oma eelkäijate mõtete ja tegude eest,“ ütleb ta veendunult. „Aga see tema saatus, see, et kogu suguvõsast jäid alles ainult mu vanaisa Matti ja tema ema, on teinud meie perekonna ühest küljest väikeseks, aga teisest küljest väga kokkuhoidvaks.“

Katariina on üles kasvanud samas Kloostrimetsa talus, kus ka tema vanavanavanemad elasid. „Kolisime sinna 1991 ja elasime, kolm põlvkonda koos. Meil on kindlad perekonnatraditsioonid, mis on mu elu väga selgelt raamistanud. See on andnud mulle enesekindluse – ma tean, et mul on väga tugev turvavõrk ümber.“

Katariina kodus räägiti ajaloost palju. „Kõik need lood on minu jaoks väga elavad, ütleb ta. „Minu vanaisa lugu, meie perekonna lugu läbi nõukogude aja – see saadab meid, kõik on sellega läbi põimunud. Meil on põlvkondade viisi perekonnasõpru ja tuttavaid, see võrgustik on alati ümber ja ses mõttes on ajalugu väga elav. Ma olen teadnud oma kohta, heas mõttes.“

Teisalt on see teda ka ettevaatlikuks teinud. „Ma saan väga hästi aru, et ükskõik, mida ma teen või ütlen, kirjutan alla oma nime,“ ütleb Katariina. „Ma küll iga hetk ei mõtle sellele, aga ma mõistan, et mu nime seostatakse automaatselt mu perekonnaga.“

Pilk tulevikku

Katariina pole kindel, mida ta tulevikus tegema hakkab. „Ma pole kunagi Exceli plaane teinud,“ ütleb ta naerdes. Küll tunneb ta, et ei oleks õige, kui ta ajaloolasena tegeleks vanavanavanaisa elu puudutava perioodiga, ning uurib magistritöös hoopiski Kanada väliseestlasi ja nende poliitilist tegevust Eesti iseseisvuse taastamise ajal.

Millisena tahaks Katariina Eestit näha 20 aasta pärast, aastal 2042?

Ta mõtleb põhjalikult. „Ma arvan, et see, mida ma tahaksin, ja see, milline Eesti siis on, ei pruugi päris lõpuni kattuda,“ tunnistab ta. „Oluline on, kuidas me suudame ühiskonnas sisulist võrdsust hoida. Praegu löövad mitmes kohas lõhed välja ja kipub olema kaevikusse ronimist. Selle ületamine on oluline, et nii väikese riigina püsida. Et suudaksime seespidiselt olla terviklikud ja viia seda riiki edasi. Ma arvan, et maailma jõujooni mängitakse järgneva paari aastakümne jooksul ringi, ja pole kindel, et lõpuni Eestile soodsas suunas. Tahaks loota parimat, aga üsna suured kuristikud ja ohud on ees ja ei sõltu ainult meist, kas me suudame neist edukana välja tulla.“


Kopkas, see on raske saak!

Üliõpilasesinduse üks töömahukamaid ettevõtmisi oli augustikuise meeleavalduse korraldamine kõrghariduse rahastamise toetuseks.

„Kõrghariduse rahastamine on suur ja mitmetahuline teema,“ ütleb Katariina. „Võib-olla see üliõpilasena sind iga päev ei näri, aga samas on see väga kriitiline küsimus, et meil jätkuks häid õppejõude. Eelmise aasta lõpus oli rektoraadi koosolek, ja rektor küsis: kus on ikkagi need 60. aastate üliõpilaste mässud? Miks üliõpilased ei ole tänavatel? See mõte jäi minus kuidagi tiksuma.“

Meeleavaldus läks korda. Õppeaasta avati ülikooli peahoone ees ja terve tänav oli inimesi täis. Mündikõlistamise mõtte aitasid välja töötada Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide üliõpilased. „Loogika oli lihtne: sa pead andma võimalikult paljudele inimestele hääle, aga nii, et keegi ei tunneks end selles üksinda ja personifitseerituna protestija rollis,“ ütleb Katariina.

„Mitu nädalat testisime, kuidas mündid kõige paremini kõlisevad, kas klaas- või plekkpurgis. Kuno Kerge, kes juhatas Tartu Akadeemilist Meeskoori, süttis samuti, kuuldes meeleavalduse ideest. See, et kõlistamine, kõne ja muusikaline pool moodustasid terviku – ma ei suuda seda siiamaani uskuda, et see kõik nii hästi kokku läks. See oli riski peale välja minek, aga mul on nii hea meel, et see õnnestus. Pärast tulid isegi tänaval üliõpilased juurde ja ütlesid aitäh, tuttavad kirjutasid ja ka ajakirjanduse huvi oli hämmastaval kombel olemas.“


 

Tiia Kõnnussaar

UT tegevtoimetaja

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.

#õppimine #teadus
raamatud

Doktoriõppe kavandamine ja läbimine

#õppimine #sisseastumine
tudengid

Doktoriõppe infoõhtu arvutiteaduse instituudis

#õppimine
Mikrokraadiprogrammid

Alanud on vastuvõtt kevadsemestri mikrokraadiprogrammidesse