Aune Valk: kas me sellist Eesti identiteeti tahtsime?

Ei saa öelda, et eestlaseks olemine oleks nüüd tähtsamaks muutunud, küll aga paistab, et vabadusega ise rännata ning kasvanud sisserändega on tulnud kaasa ka vabadus ja vajadus mõtestada lahti, miks on oluline olla eestlane, kirjutas psühholoogiadoktor Aune Valk ERR-is.

Eesti tähtpäevadel küsitakse sageli, kas me sellist Eestit tahtsime. Enamasti oodatakse seejuures hinnangut Eesti riigi, ühiskonna ja majanduse arengu kohta. Aga samuti võiks küsida: kas me selliseid eestlasi tahtsime?

Ma ei pea silmas mitte küsimust, kui targad, head, töökad ja rikkad me oleme, vaid mis iseloomustab meid eestlastena – milline on meie suhe Eestiga. Kas me sellist Eesti identiteeti tahtsime? Eesti taasiseseisvumise 30. aastal on need küsimused väga asjakohased, kuna riigiga samasuguse muutuse on läbi teinud ka inimesed.

Enne vastama asumist tasub korraks hinnata, kas nii saab üldse küsida. Nimetame end praegu ju samamoodi eestlasteks kui 30 aastat tagasi ning ainuke diskussiooniobjekt paistab olevat see, kas ka välismaale kolinud eestlased end veel eestlasteks peavad.

Niisiis: eestlased on eestlased. Jah, nimetus võib olla sama, kuid see, mida eestlaseks olemine tähendab ning kui tähtis see on, muutub ajas ja muidugi ka ruumis. Identiteedi aga moodustavadki need kolm aspekti: teadmine, kes ma olen või kes me oleme, ning sellele teadmisele omistatud tähtsus ja tähendus.

Teadmine ja nimetus on mitte ainult viimasel 30 aastal, vaid ka viimasel sajal või isegi 150 aastal olnud sama, kuid tähtsus ja tähendus on teinud läbi suuri muutusi.

Põhinen allpool enda ja heade kolleegide Kristel Karu-Kletteri, Marianna Makarova ja Triinu Ojamaa viimase 25 aasta jooksul tehtud uuringutele kodueestlaste, väliseestlaste ja eestivenelaste identiteedi kohta¹.

Võib ju küsida, miks räägin ka eestivenelastest, kui teemaks on Eesti identiteet, aga nagu RITA-rände projekti tulemuste avaldamisele järgnenud aktiivne arutelu viimasel paaril kuul on näidanud, on see, kuivõrd lubame oma identiteeti jagada – olla samal ajal nii eestlane kui ka venelane või eestlane ja soomlane –, praegusaja üks olulisemaid Eesti identiteedi küsimusi.

Setutamine

Alustan natuke kaugemalt, Eesti piiri äärest Setomaalt. Uurisime koos Taive Särjega² kümmekond aastat tagasi ühe suurema projekti raames setode identiteeti. Setod üllatasid mind kaheti. Ühelt poolt ilmnes nende range suhtumine oma identiteedi elementide kasutamisse nn uussetode poolt, mida nimetati kohati halvustavalt setutamiseks.

Olin üllatunud, kuna arvasin, et väikese kultuuri kandjad on õnnelikud igaühe üle, kes nende kultuurist lugu peab ning Eesti äärealal elada soovib, isegi kui ta ei kanna kitasnikut õigesti või räägib seto keelt teisiti, kui nn pärissetode lapsepõlves seda tehti.

See "õigete" ja "valede" setode või "õigete" ja "valede" kommete vahele piiri tõmbamine ei käinud mitte ainult päris- ja uussetode, vaid ka eri kantide ehk nulkade ning põlvkondade kohta. Lühidalt: "Minu küla kombed ja keel on õigem kui naaberküla oma ning noored on hukas, rääkimata uutest tulijatest."

Teisalt olin üllatunud, et setod olid erinevalt teistest lõunaeestlastest ja üldiselt eestlastest oma enesemääratluses palju avatumad. Ühelt poolt oli nende etniline uhkus tugevam kui eestlastel ja teiselt poolt olid nad uhkemad ka Eesti riigi üle. Nad defineerisid end (lõuna)eestlastest rohkem oma naabruskonna ja piirkonna elanikena ning samal ajal mitmekultuuriliste inimestena.

Enam kui teised eestlased tundsid nad ühtekuuluvust eestlastega üle kogu maailma ja toetasid seda, et inimene saab korraga kuuluda mitmesse kultuuri. Seda võib pidada strateegiliseks valikuks, kus ise ollakse osa maailmast, aga maailmal ei taheta lasta ennast muuta.

Tulles põhiküsimuse juurde, kas me selliseid eestlasi tahtsime, püüan hinnata muutusi, mis Eesti identiteedis viimase 25 aasta jooksul aset on leidnud. Hinnangu sellele, kas see suund meeldib või mitte, võib igaüks ise anda.

Madala enesehinnanguga kaitsepositsioonis olev rahvuslus

1997. aastal uurisime küsitluste ja intervjuudega kodu- ja väliseestlaste identiteedi tugevust ja tähendust ning mõned aastad hiljem vaatlesime võrdlusena sedasama noortel eestlastel ja eestivenelastel.

Identiteedi tugevust hinnates vaatasime kahte aspekti: ühelt poolt etnilist uhkus- ja kuuluvustunnet ning teisalt etnilist eristamist ehk seda, kui oluliseks peetakse piiride tõmbamist omade ja võõraste vahele. Kui uhkus- ja kuuluvustunne on puhtalt positiivsed ning seotud nii kõrgema enesehinnangu kui ka eluga rahuloluga, siis etniline eristamine on enesehinnanguga seotud nõrgalt negatiivselt.

Nendest uuringutest joonistus välja kaks ilmingut: võrreldes nii väliseestlaste kui ka eestivenelastega iseloomustas eestlasi tugevam etniline eristamine ja etnilise eristamise seos etnilise uhkusega. Kui väliseestlaste ja eestivenelaste hulgas olid need kaks identiteedi tahku teineteisest sõltumatud, siis eestlaste hulgas olid oma rahvuse üle uhkemad need, kes tõmbasid selgema piiri "meie" ja teiste vahele. Kaitsepositsioonis olev rahvuslus.

2010. aastaks oli seos uhkuse ja eristamise vahel kadunud ning eestlaste hulgas pole etniline eristamine enam tugevam kui eestivenelastel. Oleme rahvusena kaevikutest välja roninud ning saame olla uhked ja enesekindlad ka ilma eristamise ja võrdlemiseta.

Sotsiaalse identiteedi teooria järgi annab see märku piisavalt kõrgest enesehinnangust. Madala enesehinnanguga inimesed kipuvad ennast ja oma gruppi teistega võrdlema, püüdes leida võimalusi enese upitamiseks. Kõrge enesehinnangu korral pole seda vaja teha.

Sarnane muutus joonistus välja ka eestlaste identiteedi tähendust uurides. Kuigi armastame eestlaseks olemisest rääkides rõhutada keele tähtsust, võib öelda, et meie identiteedis on kaks võrdselt olulist sammast: keel ja maa.

Kui küsida kodueestlastelt, mida eestlaseks olemine neile tähendab, siis nii nüüd kui ka 25 aastat tagasi nimetati võrdsena nii keelt kui ka maad. Kui keelega on lihtsam, siis maa võib tähendada eri asju: Eesti kaardi kujutist või maatükki vastaja või ta vanemate kodukohas, nt "Üks olulisemaid kohti Eestis on minu esivanemate sünnikoht, kus kasvavad vanaisa istutatud puud ja püsivad esiisade ehitatud hooned".

25 aastat tagasi tõusis keele ja maa kõrval kolmanda jõulise teemana esile iseseisvuse eest seismine ning teistele rahvustele vastandumine. Väliseestlaste hulgas nimetati toona esimesena inimesi (sugulasi, vanemaid ja sõpru) ning eesti keelt.

Küsides sama küsimust 20 aastat hiljem (2016. aastal), joonistus maa ja keele kõrval vastandumise asemel välja kolmas teema: kultuur ja traditsioonid. Seejuures on huvitav, et kultuuriga seoses ei ilmne ühtegi läbivat, kõigile ühtemoodi olulist nähtust, tegevust või traditsiooni.

Ära nimetati nii kilud, must leib ja kohukesed kui ka Kalevipoeg, rukkilill, pääsuke, laulupidu ja rahvariided; samuti saunas käimine, jaanipäev, üldisemalt kirjandus, muusika, teater, aga ka näiteks infotehnoloogia ja haridus.

Iseseisvuse eest seismine ja vastandumine teistele, mis 1990. aastate teises pooles oli veel keskne teema, on kõrvale jäänud, ja kohati ka rõhutati seda, et uhkus ei tähenda eristamist: "… mulle meeldib eesti kultuur ja olla eestlane ning kindlasti ei häbene ma seda, kuid ei näe ka põhjust oma rahvuse tõttu ennast teistest paremaks pidada."

Meis on nüüd rohkem puhast uhkust selle üle, mis meil on, ja vähem vajadust rõhutada, mis meid teistest eristab. Loomulikult pole ka viimane kuhugi päriselt kadunud, aga ennekõike noorema põlvkonna jaoks pole vaja enam võidelda.

Vabadus ja vajadus mõtestada lahti, miks on oluline olla eestlane

Teine muutus, mis eestlaseks olemise juures on 20 aastaga (1997–2016) toimunud, on nihe teadlikuma ja läbimõelduma identiteedi suunas. Küsimusele, kas ja miks on tähtis olla eestlane, vastati 25 aastat tagasi enamasti umbmääraselt: "Ei ma ei tea (kui oluline see on). Kui ma saaksin seda kuidagi valida, aga see ei ole ju kuidagi võimalik."

Ei saa öelda, et eestlaseks olemine oleks nüüd tähtsamaks muutunud, küll aga paistab, et vabadusega ise rännata ning kasvanud sisserändega on tulnud kaasa ka vabadus ja vajadus mõtestada lahti, miks on oluline olla eestlane.

Me kõik oleme tänu avanenud piiridele pidanud rohkem või vähem teadlikult vastama küsimustele "Miks ma jään?" või "Miks ma lähen" ja "Mis mind Eestiga seob?". Sisuliselt on meil tekkinud valik, mida enamikul 25 aastat tagasi polnud või mida ei tunnetatud; enamasti mitte valik, kas olla või mitte olla eestlane, küll aga valik, kus ja kuidas olla eestlane.

"On kindlasti oluline, sest see on mu ainuke rahvus ning seega minu identiteedi alustala. Kui see ära võtta, siis on tükk tühja maad. Kindlustunnet pakub muidugi see, et ega seda ei saagi ära võtta, ma saan seda alati endaga kaasa võtta. Seega pole eestlaseks olemise juures oluline, kas ma elan Eesti pinnal või mitte," vastas üks keskmise põlvkonna mees 2017. aastal.

Identiteedi läbimõeldus ei tulene aga ainult rändest. Ka need, kes elavad siin ja pole kunagi tahtnud ära minna, on vabas maailmas pidanud mõtlema eestlaseks olemise olulisusele: "Eelkõige on see (eestlaseks olemine) huvitav ja rikastav ning teisalt aitab inimese rahvuse või päritolu kultuuriruumi teadmine mõnevõrra paremini mõista erinevaid inimesi ning ehk ka kujundada enda käitumist ja mõista teiste oma" ning "Vaba inimene oma maal – see teadmine on äärmiselt oluline."

Inimkesksed eestlased

Kolmas 20 aastaga identiteedi tähtsuses ja tähenduses toimunud nihe on muutumine inimkesksemaks. Nagu juba eespool öeldud, on suured riigiga seotud teemad, nagu iseseisvuse eest võitlemine ja teistele vastandumine, võrreldes 20 aasta taguse ajaga Eesti identiteedis tagaplaanile jäämas.

Samal ajal on vähemalt pool kodueestlastest, sagedamini noored, nimetanud olulisena ka inimesi (peret, sugulasi, sõpru, suvalisi eestlasi, keda maailmas kohatakse) ja nende eripärast loomust (töökust, rahulikkust ja vähest pealetükkivust), isegi kui selles on negatiivseid jooni (kadedust, edukultust, suletust), ning enese hästi tundmist nende inimeste hulgas. Varem olid need tahud esil väliseestlaste identiteedis, aga mitte kodueestlastel.

Identiteedi tähtsuse ja tähenduse kõrval on teine suur küsimus identiteedi piiridest: kes jäävad sisse ja kes välja. Siin pole suuri muutusi toimunud. Ikka on kolm tingimust, mida ringi sisse kuulumiseks tuleb täita: eesti keele rääkimine, kultuuri tundmine ning tahtmine olla eestlane.

Seejuures pole keeleoskus absoluutne. Pool vastajatest arvab, et eestlane saab olla ka eesti keelt oskamata, kui ise tahad olla eestlane, või siis peab keelt oskama mingil määral: "Eestlane on minu jaoks see, kes oskab nii palju eesti keelt, et on tuttav meie tüvitekstidega ja saab aru väljenditest, mis on meile tuttavad "Kevadest", "Suvest", filmidest "Siin me oleme", "Mehed ei nuta"."

Samas on vähene keeleoskus kindlasti üks takistus eestlaseks tunnistamisel – seda toovad esile nii väliseestlased kui ka eestivenelased, kes peaksid ise ennast eestlasteks, aga seda teha ei saa, kuna Eesti eestlased neid selleks ei pea. Üllatavalt vähesed näevad eestlaseks olemise olulise tingimusena Eestis elamist.

Siin jõuan ma ringiga tagasi setode juurde. Setod ise on maailmale avatud, aga kaitsevad oma identiteeti, olles kriitilised uussetode, teise nulga elanike ja noorte suhtes, kelle leelo pole päris see. Eestlased piiravad enamasti mitte pahatahtlikult väliseestlaste eestlaseks olemist ning teevad kakskultuurilise identiteedi valiku raskeks ka siinsetele venelastele, kes väga hästi eesti keelt ei räägi.

Iga kolmas Eestis elav venelane määratleb end ise eestivenelasena, kaks kolmandikku venelasena. Väga vähesed ütlevad, et on nii eestlane kui ka venelane. Eestis pole lihtne olla kakskultuuriline. Kuigi 75 protsenti arvab, et see on võimalik, siis praktikas ei toeta seda ei rahvaloendus, kus ei saa end mitme rahvusega siduda, ega haridus, mis jagab lapsed erikeelsetesse koolidesse.

Maie Solli uuring³ näitas, et nii keelekümbluses kui ka venekeelses koolis õppivad lapsed valisid enamikus vene identiteedi; kakskultuuriline valik on väga keeruline tee, mida meie praegune kooliharidus ei toeta.

Oleme riigina võtnud 25 aastat tagasi eesmärgiks lõimumise, mille alused on vastastikune avatus, eesti keeles suhtlemine ning vähemuste seotus nii oma päritolukultuuri kui ka Eesti riigiga ehk mitmikidentiteet.

Peamine tähelepanu on aga läinud eesti keele õppele, ja mitte üleliia edukalt, sest suur osa venekeelseid noori ei seo oma tulevikku Eestiga. Mitme uuringu⁴ järgi näeb oma tulevikku Eestis vaid 50–75 protsenti vene õppekeelega koolide õpilastest või vene kodukeelega noortest ehk umbes iga kolmas seda ei tee.

Ühtse Eesti kooli peamine eesmärk võrreldes senisega on anda igale Eesti lapsele tööriistad (keel, suhted) ning soov ja tunne (Eesti identiteet), et teostada ennast Eestis. Loomulikult annab kool oskused ja teadmised, ja nagu teame, siis ühed parimad maailmas.

Oleme viimase 20–30 aastaga teinud läbi suure muutuse mitte ainult Eesti riigis ja majanduses, vaid ka inimestena. Oleme eestlastena avatumad, teadlikumad ja inimkesksemad. Just sellist Eesti identiteeti ma tahtsingi.

Kui soovime, et meie välismaale läinud ja seal abiellunud noored tahaksid Eestisse tagasi tulla ja siin oma kakskultuurilisi lapsi kasvatada, et siia elama tulnud välismaalased valiksid eesti, mitte rahvusvahelise kooli ning siinsed venelased seoksid end enam Eestiga, siis on meie järgmise kümnendi suur väljakutse mitmekultuurilise Eesti identiteedi tunnustamine ja toetamine.

Ühtses Eesti koolis peaks saama kasvada eestlaseks, aga ka eestlaseks ja ukrainlaseks või eestiukrainlaseks, eestivenelaseks ja eesti-itaallaseks. Sellise avatud Eesti identiteedi saab ehitada mitte üksnes etnilise, vaid ka riikliku identiteedina ümber väikese ja eduka riigi kuvandi, Eesti inimeste saavutuste, Eesti kodakondsuse väärtustamise ja Eesti pühade tähistamise, näitab meie kümne aasta tagune avatud Eesti identiteedi uuring.

Eestlased saavad selle sees olla ikka uhked oma etnilise päritolu üle, samal ajal kui venelased, ukrainlased ja itaallased võivad olla uhked oma päritolu üle ning me kõik oleme uhked, et oleme Eesti kodanikud.