Ka tervisliku eluviisiga inimesed võivad haigeks jääda, sest viirused on õppinud trikke, kuidas organismi immuunvastusest mööda hiilida, nendib Tartu ülikooli rakulise immunoloogia professor Kai Kisand ajakirjas Tervis Pluss.
Kuidas oma immuunsüsteemi tugevana hoida ja võimekamaks muuta, on üks praeguse aja huvipakkuvamaid terviseküsimusi. Teame ju, et ka liiga tugev loomuliku immuunsuse reaktsioon võib haigestumise kaasa tuua. Meditsiiniski on õpitud juba keha immuunvastust tugevdama, kuid sellel on oma hind.
Me teame enam-vähem, kuidas töötavad süda ja kopsud, aga kuidas tegutseb inimese immuunsüsteem?
Tähtsamad immuunorganid on tüümus ehk harkelund, luuüdi, põrn ja lümfisõlmed. Tegelikult on immuunsüsteem igal pool – kõikjal kehas on immuunsüsteemi rakke, mis meid sissetungijate eest kaitsevad. Oluline osa neist asub kohtades, mis puutuvad kokku väliskeskkonnaga, ehk nahal ja limaskestadel. Immuunsüsteemi rakud on võimelised ära tundma ohtliku sissetungija ja tõstavad hädakisa, kui läheb vaja abiväge. Kahjustuse piirkonda kutsutakse erinevaid immuunsüsteemi rakke, mis tuvastavad, millise haigustekitaja või kahjustajaga on tegu, ja suunavad vastureaktsiooni nii, et see toimiks optimaalsel viisil.
Nii et näiteks valu ja palavik on immuunvastuse osad?
Need on esimese kaitsebarjääri aktiveerumise näitajad. Ka see, mida tunneme pärast vaktsineerimist – peavalu, jõuetus, palavik –, näitab, et kaasasündinud immuunvastus on tööle asunud. Vaktsineerimise eesmärk on tekitada immuunmälu, mille kujunemine võtab paar nädalat. Omandatud immuunvastust on aga keeruline saavutada, kui kaasasündinud immuunvastust ei aktiveerita. Kui inimene puutub haigustekitajaga kokku esimest korda, hakkab ennekõike tööle kaasasündinud immuunvastus, aga kui kokkupuude kordub, on meil heal juhul nii tõhus immuunmälu, et me ei pruugi haigustekitaja sissepugemise katsest ise arugi saada. Vaktsineerimisega tutvustatakse immuunsüsteemile haigustekitaja kõige olulisemaid komponente, et tekiks immuunmälu ja valmisolek tõhusaks kaitseks.
Loe intervjuud professor Kai Kisandiga ajakirjas Tervis Pluss.