Kas sibulaga kartulikrõpse võiks vaadelda kui salatit?

Tundub, et kõigega on võimalik harjuda. Kolmandast koroonakevadest rääkides ei pilgu kellegi silm ka enam mitte, desovahend on meile niivõrd tuttavaks saanud, et vähemalt mina puhastan poodi sisenedes käed juba automaatselt. Ka mask on nii igapäevane asi, et tihti avastan poolel teel loengust kodu poole, et see on ikka veel ees. 


Niisamuti nagu koroonas pole enam midagi üllatavalt, on silm harjunud ka raekoda kaunistava Ukraina lipuga. Uudiseid tuleb lugeda, ka see on rutiin, kuid paistab, et tavalisel argipäeval saab sellest kõigest kõrini, nagu ma ka eelmisel korral mainisin. Umbes nii, et asjad läksid halvasti ja tekkis tunne, et peaks kõik pausile panema ja lihtsalt pimedasse nurka tõmbuma, aga vaata, sul on sada miljon tööd teha, nii mitu raamatut raamatukogusse tagastamata ja teab mis kõik veel. Ole hea ja hakka pihta.


Seega pöördun oma tänases postituses tagasi argipäeva juurde ja esitan ilma pikema jututa küsimuse, mis on mind kummitanud sellest ajast saati, mil ma poole tunni eest hakkasin soojendama sügavkülmast võetud tatraputru (sügisel keetsin seda ühe korra väga palju ja panin ülejäägi sügavkülma). Niisiis: kas siis, kui ma söön tatrapudru kõrvale sibulaga kartulikrõpse, võiks krõpse vaadelda kui salatit? Sest salat peab olema, seda õpetati juba lasteaias. Kuna mul midagi värsket parasjagu kodus ei olnud ja hapukurgid olid ka ära söödud, tuli järelikult mingi muu salat välja mõelda. Sibul iseenesest on ju hea salat ja see on ka kindel, et kartulisalat on küll salat. Samas peaks salat jällegi tervislik olema, mida kartulikrõps muidugi pole. Väga keeruline küsimus. Või arendame teemat –  kui ühiselt otsustada, et kartulikrõps salatiks ei sobi, siis millisele seisukohale jääda piparmünditee suhtes? Kas seda võiks vaadelda kui lahjendatud, vedelat salatit?

Image
dekoratsioonide tarbeks minev PVA liim

Veel üks keeruline küsimus: kust saada Tallinnas pühapäeva öösel 2 liitrit PVAd? 


Sotsiaalmeediast lendab tervisliku eluviisi soovitusi nagu Vändrast saelaudu, aga tudengisõbralikku versiooni pole ma veel näinud. Kuhu jäävad nipid, nagu kümme võimalust salatit teha, kui sul pole kodus midagi värsket? Kui juba küsimiseks läks, siis võiks salatiteemat laiendada ka mu viimase aja lemmiklõunale ehk Rimi pitsale. Kui pitsatüki peal on näiteks paprika, siis võiks see ju salatina arvesse minna küll?


Või miks ei räägita kusagil sellest, kas kooliasju täistuubitud kotiga kümne tuhande sammu tegemine on võrdne ilma koolikotita tehtud sammudega? Sest kui toitumine ongi viimasel ajal veidi käest läinud, siis soosivad ilusad ilmad seda enam väljas olema ja liikuma. Meil on paari kursaõega kujunenud mõnus komme võtta loengute vahele jäävatel pooltundidel ette jalutuskäike vanalinnas. Näiteks teeme minimatka Küüni tänava Rimisse, tiiru Toomemäel või aja maha võtmise pausi jõe ääres. 


Toomemäel olen ma sel semestril käinud vist küll rohkem kordi kui senise elu jooksul kokku. Selle põhipõhjus on hispaania keele tund, kuhu saab nädalas kaks korda üle Toome matkatud. Aine ise on lahe, keel on lahe, aga no tule taevas appi, mul kohe pole seda keeleõppe soont. Pool aega tunnen end tunnis nagu kala kuival, teise poole ajast pursin midagi kokku, sest – tsiteerides meie õppejõudu – „Hispaanias on vaikus palju ebaviisakam kui valesti rääkimine.“ Siiani polnudki nii hull, aga neljateistkümnendal märtsil tuli mul esimest korda puududa ja siis oli küll pärast selline tunne, et see oli esimene ja viimane kord, mil ma kohal ei olnud. Õnneks oli mul puudumiseks vähemalt suurepärane põhjus, nii et raskustest hoolimata ei tulnud hiljem midagi kahetseda.

Image
raamat ja kunst

Kui lugemiseks enam raamatust asja pole, siis kunstiks sobib see ikka :)
 

Lõpetuseks, kas mäletate, et üle-eelmises postituses lubasin jagada häid uudiseid? Minu puudumine hispaania keelest just nendega seotud ongi. Nimelt avanes mul erakordne võimalus dekoreerida Tallinna Kirjanike Liidu musta laega saalis toimunud kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate galat. Sellest on korra varemgi juttu olnud, et minu keskharidusega kaasnes ka dekoraatori kutse, ja nüüd oli mul siis lõpuks võimalus seda ka realiseerida. Kolm päeva hullumeelseid tööpäevi ja töö-öid, aga tulemus oli pingutust väärt. Kogu see protsess oli minu jaoks seda erilisem, et tegu oli mu esimese dekoreerimise projektiga pärast Tartu Kunstikooli lõpetamist, millest on juba aasta. Ma ei hakka rääkima rongiga meetrise maali vedamisest, öisest PVA-liimi ostmisest, raamatukastide vedamisest ja raamatutest postamentide valmistamisest, sest ülikooliga pole sellel kõigel midagi pistmist, küll aga loodan selle pisikese vahepalaga julgustada kõiki tudengeid väljakutseid vastu võtma. Kui mulle meilile tööpakkumine tuli, hakkasid mul käed värisema ja pea valutama, sest tegu tundus olevat võimatult suure projektiga, millega ma kindlasti hakkama ei saa. Ja tõsi ta on, et selle ajaga polekski ma kõigega üksi toime tulnud. Järelikult tuli organiseerida assistendid. Maali seinale maalima hakata olnuks metsik töö, järelikult tuli see kusagilt laenata. Ja nii edasi ja edasi. 

Image
kultuurikapitali aastapreemiate lavakujundus

Killuke kultuurkapitali aastapreemiate lavakujundusest


Dekoreerimise tööd on mulle õpetanud, et alati tuleb ette ootamatusi, alati tekib tunne, et ma ei saa iial valmis ja põrun täielikult, kuid tegelikult jõuab piisava pingutamisega alati valmis. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kui salatit ei ole, tuleb salat leiutada. Kui asjad on suures plaanis kehvasti, tasub keskenduda neile väikestele asjadele, mis ei ole. Midagi on ikka parem kui mitte midagi. 

Ja mis puutub kooli – kui tervet rehkendust ei jõua, pidavat poolestki piisama 😉


Lugemiseni!
 

Õpi õpetajaks sinule lähimas maailma tippülikoolis!

Õpi õpetajaks sinule lähimas maailma tippülikoolis!
pilt kahest mehest. üks mossitab ja teine naeratab

Emotsionaalse enesetunde küsimustik

analoog kell kompassi kõrval

Kuidas aru saada, millest alustada? 7 nippi tööde prioriseerimiseks