Eesti ajaloo osakonna eelkäijaks on 1919. aastal Tartu Ülikoolis loodud Eesti ja Põhjamaade (hiljem Eesti ja naabermaade) ajaloo õppetool, millega pandi alus Eesti ajaloo õpetamisele ja uurimisele. Õppetool säilis ka II maailmasõja ajal ja nõukogude okupatsiooni algusaastail. 1949. aastal Eesti ajaloo kateeder likvideeriti ning järgneva 40 aasta jooksul õpetati ja käsitleti Eesti ajalugu NSV Liidu ajaloo kateedri koosseisus. Iseseisev Eesti ajaloo kateeder (hilisem õppetool ja osakond) taastati 1989. aastal professor Sulev Vahtre juhtimisel. Aastatel 1994–2017 juhatas osakonda professor Tiit Rosenberg ja alates 2017. aastast on selles ametis professor Tõnu Tannberg.
Aastast 2012 kuulub Eesti ajaloo professuur rahvusteaduste professuuride hulka. Eesti ajaloo professuuri kohta saab täpsemalt lugeda siit.
Eesti ajaloo osakond koondab õppejõude ja teadureid, kes õpetavad Eesti ja naabermaade ajalugu muinasaja lõpust tänapäevani, et mõtestada meie suhteid Läänemere piirkonna teiste riikide ja rahvastega, kes on eri aegadel mõjutanud meie saatust, kultuuri ja vaimulaadi. Ilma Eesti ajaloo sügavama tundmiseta ja seoste loomiseta naabermaade ajalooga pole võimalik täielikult mõista ega hinnata ka üleeuroopalisi ja globaalseid sündmusi ning nähtusi tänapäeval.
Osakonna teadustegevus on keskendunud eelkõige Eesti ja naabermaade 16.–20. sajandi sotsiaal- ja majandusajaloo, kiriku, hariduse ja kultuuriajaloo, poliitilise ja sõjaajaloo uurimisele üleeuroopaliste arengute kontekstis. Ühtlaselt tugevad ollakse nii eripalgeliste allikate kui ka teoreetiliste lähenemiste kasutamisel uurimistöös.
Eduka rahvusvahelise teaduskoostöö raames on osakonna õppejõududel kujunenud tegusalt toimiv koostöövõrgustik ja sidemed välismaa kolleegide ning uurimiskeskustega. Samuti on osakonna ülesandeks ajaloodidaktika arendamine ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate ettevalmistamine.
Tutvu ka Eesti ajaloo osakonna doktorantide uurimisteemadega.
Kaasprofessor Andres Andresen uurib mitmesuguseid riikluse, õiguse, religiooni ja kultuurilooga seotud probleeme ajavahemikus 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni, aga samuti ka ajalookirjutuse ajalugu ja eesti mõttelugu. Viimasel ajal on ta muuhulgas tegelenud Rudolf Kallase elutöö lahti mõtestamisega eesti ajaloo seisukohalt. Jätkuvalt on käimas töö baltisaksa seisusliku omavalitsuskorralduse mitmete eriküsimuste selgitamiseks erinevate historiograafiliste suundade kontekstis, keskendudes sealjuures eriti 1710. aasta kapitulatsioonidele, asehaldusaegsetele ümberkorraldustele ja 19. sajandi lõpupoole reformidele.
Kaasprofessor Enn Küngi uurijahuvi keskendub Läänemere regiooni ja Eesti ajaloole 16.–17. sajandil. See on ajajärk, mida Euroopas defineeritakse varauusajana. See kätkes endas kiireid poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi muutusi, uute ideede levikut, Euroopa integratsiooni, esile kerkinud rahvusriikide ekspansiivsust, aga ka sügavaid kriise. Tänapäeva Eesti ala kuulus toona Rootsi riigi koosseisu. Käimasolevate uurimisprojektide raames jälgitakse esmajoones majanduslikke ja poliitilisi protsesse, mis mõjutasid Eesti ajaloo kulgu varauusajal. Uurimistöös on kesksel kohal arhiiviallikad.
Kaasprofessor Ago Pajuri uurimisperiood hõlmab kitsamalt Eesti esimest iseseisvusperioodi ja laiemalt 20. sajandi esimest poolt. Seejuures on kesksel kohal poliitiline ja sõjaajalugu, eriti Eesti Vabariigi sünd ja Vabadussõda (sh eesti rahvusväeosad), aga ka poliitilised arengud omariiklusaastail ja üleminek demokraatlikult riigikorralt autoritaarsele. Hetkel on käsil uurimus kolonel Ants Matsalost (1895–1945), kellest on jäänud maha mahukas käsikirjaline pärand, sh päevaraamat, mille avastas Kirjandusmuuseumi kogudest doktorant Toivo Kikkas.
Kaasprofessor Anu Raudsepp uurib esiteks erinevaid Eesti 20. sajandi kultuuriloo (haridus, kirjandus, tsensuur, õigeusu kirik) teemasid. Teda paelub aktuaalselt kirjasõna mõju, perekondlike ning kultuuriliste mõttekaaslaste tähendus vaimse enesesäilitamise ja vaimse vastupanu vahendina 20. sajandi ajaloo pöördelistel ja keerulistel perioodidel. Teiseks tema teadustöö põhivaldkonnaks on ajaloodidaktika, milles ta keskendub humanitaarvaldkonna õpikute analüüsile. Ta on uurinud eriti rahvuste ja vaenlase kuvandit. Kolmandaks uurimisvaldkonnaks on tal viimastel aastatel kujunenud sisejulgeoleku ajalugu (siseministeerium, piirivalve, politsei).
Emeriitprofessor Tiit Rosenbergi esmaseks uurimisteemaks on Eesti agraarajalugu 19.–20. sajandil (põllumajanduslikud majapidamised mõisatest ja taludest sovhooside-kolhoosideni ning perefarmide ja osaühinguteni, -uuendused, -institutsioonid ja inimesed), samuti ajaloo uurimise ja õpetamise ajalugu Tartu Ülikoolis (alates 1919. aastast tänapäevani).
Ilmar Tammisto peamiseks uurimisvaldkonnaks on varauusaegse Läänemere regiooni poliitiline ajalugu. Ta on uurinud rootsiaegse Liivimaa haldussüsteemi sisemist toimimist ja arenguid, milles põhirõhk on olnud kohaliku aadliga seotud administratiivsetel ja sõjaväelistel institutsioonidel. Tema doktoriväitekiri keskendus Liivimaa valitsemisele aastatel 1634 kuni 1680, pöörates erilist tähelepanu Rootsi riigivõimu ja baltisaksa aadli kokkupuutepunktidele ja koostööle.
Lektor Janet Laidla uurib Eesti varauusaegset ning uusaegset teadus-, haridus- ja kultuurielu. Tema doktoriväitekiri keskendus varauusaegsele ajalookirjutusele, samas on ta kirjutanud ka Tartu ülikooli ajaloost keskendudes peamiselt üliõpilaskonna ja teadusajaloole. Viimastel aastatel on teda järjest enam huvitama hakanud küsimus, kuidas kujunes naisharitlaskond Eestis kuni Teise maailmasõjani.
Lauri Kann kaitses doktoritöö 1905. aasta revolutsioonist. Tema uurimisteemad on peamiselt Eesti ajaloost 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel. Põhjalik huvi on ka varauusaja ajaloo ning poola keele ja kultuuri vastu. Ta on 8. klassi ajaloo õpiku ja töövihiku kaasautor ning on aastaid töötanud ajalooõpetajana. Samuti on ta viinud läbi õpetajatele suunatud ajaloodidaktika täiendkoolitusi.
Mann Loper uurib oma doktoritöös rahvuslikku kasvatust Eesti vabariigi eestikeelsetes üldhariduskoolides maailmasõdadevahelisel perioodil. Valminud artiklid käsitlevad rahvusliku kasvatuse küsimust ja tähtsust ühiskonnas laiemalt aastail 1920-1940 ning samal perioodil eestikeelsete üldhariduskoolide ajalooõpetuse õppekavades ja nende arendusprotsessis. Järgmisena ilmuv artikkel pühendub eestikeelsete ajaloo õpikute kirjastamisele, retsenseerimisele ja konkurentsile 1930. aastatel.
CV Eesti Teadusinfosüsteemis
Eesti ajaloo professor Tõnu Tannbergi teadustöö keskmes on Eesti ja laiemalt Baltikumi ajaloo erinevad tahud 18. sajandi algusest kuni 20. sajandi lõpukümnendini. Tema viimaste aastate üldisemateks uurimisteemadeks on olnud (1) Moskva kontrollimehhanismid ja sovetiseerimisprotsessi palgejooned (keskus-perifeeria võimuvahekorrad) Eesti NSVs ja teistes balti liiduvabariikides NSV Liidu ning Ida-Euroopa poliitiliste arengute kontekstis, (2) Baltikumi integreerimise eripärad ja tagajärjed Vene impeeriumi sõjaväesüsteemi (rõhuasetusega Napoleoni sõdade ajastule, sõjaväekohustuse ajaloole ja Esimese maailmasõja perioodile) ning (3) ühiskonna vaimuelu suukorvistamise mehhanismid ja selle protsessi institutsionaalne ning ideoloogiline raamistik hilisstalinistlikus Eesti NSV-s. Erinevate uurimisprojektide raames on valmimas mitmed käsitlused sovetiaja kirjanduselu kontrollimehhanismidest ning uurimus Vene armee komplekteerimise rahvuslikest eripäradest impeeriumi lõpuperioodil. Ühtlasi on koostamisel allikapublikatsioon eestlastest Vene-Jaapani sõjas ning Eesti vanema perioodi sõjaajaloo ülevaateteos.
Vaata Tõnu Tannbergi ettekannet "Moskva „konstitutsioonilised parandused“ 1944. aastal: liiduvabariikide „iseseisvumine“ ning selle sise- ja välispoliitiline kontekst" konverentsil "Ants Piibu päev. 100 aastat Eesti vastuvõtmisest Rahvasteliitu".
Vaata ka "Teadlane vastab: miks ei alanud perestroika peale Stalini surma?".