Dekoraatorist põdravereni ja tagasi

Üks mu südamesõbranna rääkis mulle juba päris tillukesena oma unistusest õppida Tartu Ülikoolis. Mida või kuidas, ei olnud tähtis, peaasi oli vaid sisse saada. Terve elu nägi ta selle nimel vaeva ja nüüd ongi ta TÜ üliõpilane, sest kõik muud võimalused olid lihtsalt välistatud.

Tunnistan ausalt, et mina pole iial ühestki õppeasutusest nii kõvasti unistanud. See ei tähenda, et ma üldse ei unistaks – vastupidi, ma teen seda palju –, aga näib, et elu jookseb ise õiget rada pidi, kui sa vaid lased sel joosta. See rada võib olla plaanitust keerulisem, isegi valusam, aga vähemalt siiani pole saatus mind veel alt vedanud. Eelmises postituses tegin paari sõnaga juttu sellest, kes ma praegu olen, kuid nüüd tehkem väike põige sinna, kust ma tulen.

Klassikaline haridustee Eestis algab põhikooliga, kulgeb läbi gümnaasiumi ja jõuab lõpuks ülikooli. Mina läksin gümnaasiumi asemel Tartu Kunstikooli, mis on Eesti ainus rakenduslikku kunstikeskharidust pakkuv õppeasutus. Lõpetasin kunstikooli selle aasta veebruaris neljanda taseme dekoraatori kutsega.

Kunstikoolis veedetud kolme ja poole aastaga jõudsid mu maailmapilt ja tulevikuplaanid mitmel korral muutuda. Esialgu oli mul kindel plaan pärast lõpetamist jätkata Pallases fotograafiaõpingutega. Ka kirjutamine oli mul juba siis veres, kuid uskusin end olevat pigem kunstnik kui kirjanik. Nagu tihti juhtub, sain ka mina pärast paari tõeliselt andeka kursakaaslasega tutvumist selgeks, et see, kui inimene on milleski hea, ei tee teda veel kohe eriliseks. See oli raske, kuid väga vajalik tõdemus, mis kirjeldab hästi rakendusliku ja akadeemilise hariduse vahet. Teoorias ootab meid kõiki midagi suurt, kuid praktika on see, mis toob suuga loodud suurte linnade asemel nähtavale käega loodud kipakad kärbsepesad.

Üks näide sellest, mida dekoraatorid käepärastest vahenditest teha oskavad. Pildil dementorite meisterdamine Tartu Ülikooli Raamatukogus toimunud Harry Potteri näituse jaoks.

Praktiline õpe sunnib õppurit oma kärbsepesale osa vaatama ja edasi pingutama, kuni suur linn lõpuks teoks saab. Meil oli vähe loenguid ja seminare, aga palju võimalusi kasutada liimipüstolit, maalriteipi ja papinuga. Uskuge või mitte, aga täpselt nende kolme tööriista abil saavad teoks pea kõik ajutised (sise)kujundused, alustades pulmaseadetest ja lõpetades vaateakendega.

Soov saada fotograafiks kadus 2019. aasta kevadel, mil viibisin kaks kuud välispraktikal Edinburghis. Seal avastasin ma tänavafotograafia võlud ja koos nendega tuli mõistmine, et kui tahan jäädvustada päris elu kaduvaid hetki, siis pole klassikaline stuudiofotograafia mulle. Tänavafotograafia aga ei too leiba lauale, samuti ei ole see midagi niisugust, mida saaks raugematu entusiasmiga päevast päeva teha, ilma et fotode kvaliteet kannataks. Samas Šotimaa seiklusi blogisse kirjutades taipasin, et sõnadega võin suuta enam kui kaameraga, ning tekkis tugevam huvi kirjandusõpetaja Karin Rummo keeletundides ülistatud kirjandus- ja kultuuriteaduste õppimise vastu.

Tudengi argipäevil ehk pilte einetest ja õppimisest.

Kaks aastat hiljem seda kõike kirja pannes ei saa ma teisiti, kui jälle kord saatusele tänulikult naeratada. Vahel teab elu meist paremini, mis meile hea on. Nüüd jõuame siinse postituse pealkirjas mainitud põdravereni, mis mõjus kindlasti nii mõnelegi lugejale päris intrigeerivalt. Ei, mina pole seda joonud, aga kas teadsite, et neenetsite jaoks on põhjapõdraveri oluline vitamiiniallikas? Enne soome-ugri kultuuride loenguid polnud ka minul sellest aimu. Või kas kujutate ette, et „Punamütsike“ on teatud versioonide järgi hoiatuslugu libahuntide ja isegi sobimatute intiimvahekordade eest? See teadmine tuleb õppeainest „Müüt ja mütoloogia“. Need on vaid kaks näidet uutest teadmistest, mille kohta ei osanud ma paari kuu eest isegi küsida, nüüd on neist saanud aga oluline mõtte- ja kõneaine nii mulle kui ka mõnelegi kursakaaslasele.

Eriti oluline on siinkohal põhjapõdraveri – see sai selgeks 7. oktoobril, mil toimus kultuuriteaduste instituudi rebaste rets. Naljakal kombel on kõige erilisemate mälestustega nii, et neid peab lihtsalt mäletama, sest sõnadesse panduna kaotavad need suure osa oma võlust. Seepärast jagan siinkohal Kirjandusmuuseumi Keldrikakandite Liisa, Gerda, Mathilda, Ingridi ja Selinda poolt püha tudengivande ettekandmise ajaks loodud lorilaulu meie retsist ja õpingutest, sest situatsioonikoomika tundub paberil lihtsalt tobe, kuid luule säilib algkujul ka pärast mitmendat lugemist.

Veel enne koitu tõusen ma,
et pesta vee ja seebiga
puhtaks tähtsad kirjanikud,
ei piisa ühest,
peskem mitu!
Hiljem minust kakand saab,
kes laulab linnas rõõmuga.

Kella kümneks toss on väljas,
olen põdravere näljas,
aga juua veel ei saa,
peab teatriteadust õppima!
Teatris oleks tore käia,
kui vaid tunniski saaks nalja.
Õnneks, Shakespeare, naljamees,
teeb nalja õpetaja eest.

Ka kirjandusest kakand hoolib,
seks ta tuli siia kooli.
Peagi teab ta, niks ja naks,
kas remarke on siin üks või kaks.

Päeva jooksul tundi pool,
etnos Getter sokki koob.
See teemaga just hästi hakkab,
sest udmurt see koob just veimevakka.

Õhtuhämaras kurb on meel,
sammun nukralt koduteed.
Ühtäkki meenub, hakkab rutt
kodus ootab laul ja jutt,
mis ajas rändama mind viivad,
kingivad mul hõbetiivad.
Lendan ära, olen kauge,
tunnen päevast veidi rauge.
Lõpuks suigun õndsalt unne,
see eriala just loodud mulle!

Unes neenetsite juurde
sõidan Siberisse suurde.
Saanil põhjapõdrad ees,
minu muumikruusike põdra sees.
Neenetsite kombel rüüpan verd sooja,
kohe-kohe panen pildi looja.

Esimesed read viitavad sellele, et meie rets algas hommikul kell 5.45. Puhtaks tuli pesta Jannseni ja Koidula kujud, ja mõni tund hiljem pidi selleks, et saada õigeks kirjanduse-kultuuritudengiks, tutvust tegema ka Kristjan Jaak Petersoni kujuga Toomel. Mis me täpselt tegime, selle jätan juba lugejaile välja mõelda, sest kuidas ma seda tegevust ka kirjeldada ei ürita, kirjapildis kõlab see väga siivutult. Laulmisest rääkivate ridade taga peidab end matk mitme olulise õppejõu akna taha, et nad lauluga äratada. Kultuuriteadustele kohaselt oli kogu üritus väga kultuurne – seega need, kes unistavad alkoholijõgedest ja piinlikkust tekitavatest lapsepõlvetraumadest, peaks pilgu pöörama kusagile mujale.