Eksamistress ja banaanijook
Umbes aasta tagasi maadlesin Tartu Kunstikooli lõpueksamiga. Meil oli neli päeva, et mõõdistada ruum, joonestada selle järgi mõõtkavas joonised, mõelda välja ruumilahenduse kontseptsioon, see visandada ja lõpuks teha piiratud ajaga sellest kõigest 3D-mudel. Valmis töö tuli esitada plakatina hindamiskomisjonile. Eksaminärviga on mul alati probleeme olnud, kuid keeruliseks tegi mu aastataguse eksami hoopis idee, et koos õppides võiksime jõuda kaugemale. Jõudsimegi, kohe nii kaugele, et joonestamiseks-visandamiseks antud nädalavahetus möödus mu elu esimese korraliku pohmelli küüsis. Süüdlane oli mulle senitundmatu salavaenlane ehk koduvein.
Kuid et ma juba kord olen selline inimene, kes alla ei anna, siis sai ka dekoraatori eriala eksam tehtud, ja sealjuures korralikule tulemusele. Seda, mis toimus kodus joonestamise ajal, juhendaja õnneks ei teadnud.
Ka nüüd, aasta hiljem, on kõik eksamid edukalt sooritatud, ja ilma ühegi pohmakata. Viimase võib kirjutada kas elutarkuse või koroonast mitte täielikult taastunud organismi hoidmise alla – nii nagu kellelegi paremini sobib. Eksamistress paistab aga olevat midagi niisugust, mis läheb vanusega ainult hullemaks. Südamerütm ja tuju on jaanuaris käinud nagu Ameerika mäed. Tegelikult tegin ma enamiku eksamitest detsembris ära, nii et jaanuaris oli vaid kaks eksamit, kuid need olid detsembri omadest mahukamad ja toimusid kohapeal. Peale selle hoidsid jõulueelsed toimetused detsembris mõtted mujal, jaanuaris aga tiirleski kogu elu justkui nende kahe eksami ümber. Õpid tunni, tunned, et oled juba korralikult edasi arenenud ja palju teinud, kuid niipea, kui teed paar minutit pausi, tekib jälle tunne, et appi, raudselt jääb mul nüüd eksamil nende kahe puhkuseminuti jagu teadmisi puudu. Aju ei suuda ise ka otsustada, kas ta teab liiga palju või ei tea ta midagi, nii et parim lahendus paistab olevat õppimise asemel närveldada ja keelduda öösel magamast, et olla kindel, et õppimine sujub nii halvasti kui vähegi võimalik.
Ülikooli Raamatukogus on hea eksamiteks õppida- pole võimalust pausi ajal magama heita :)
Veebieksamitega nii hull ei olnud, viimase tilgana õudusekarikas mõjus just teadmine, et ma pean ülikooli kohale minema. Kas ma ikka jõuan õigeks ajaks? Vaataks veel viiendat korda üle, mis kell eksam ikka algab, kus see toimub jne. Ja siis, selleks, et vältida hilinemist, oled pool tundi varem kohal ja klõpsid selle ajaga pastakal nupu peaaegu küljest. Kui eksamitöö käes, siis väheneb ka paanika. Tegutseda mulle meeldib, aga ootamine on see, mis tahab mõistuse viia.
Sessi aja sisse jäi ka käik ülikooli Foneetikalaborisse, kus sai filmiklipi jaoks näideldud katses osalejat.
Õnneks annab ärevuse ja stressiga nii mõndagi ette võtta. Selle sessi uustulnuk ja tõeline hitt on soe keedetud banaani smuuti, mis kusjuures ei maitse nii rõvedalt, nagu see kõlab. :D
Minu versioon retseptist
• Tükelda banaan ja lisa sellele veidi vähem kui klaasitäis keevat vett.
• Keeda natuke aega, kuni banaan on pehme.
• Tambi banaan kahvliga katki ja sega, kuni segu muutub ühtlaseks.
• Lisa kaneeli või mett ja maapähklivõid.
• Joo soojalt.
Nimelt sisaldavad banaan, maapähklivõi, mesi ja kaneel B-vitamiini, mis aitab toota serotoniini. See aga omakorda vähendab stressi ja aitab kaasa heale unele. Banaani keetmine aitab vitamiinidel ja ka muudel headel asjadel banaani seest välja tulla. Vähemalt niimoodi sain mina asjast aru. Lõppeks aga polegi vahet, kuidas asjad töötavad, peaasi, et töötavad. 😊
Peale banaanijoogi oli mul kõige rohkem abi suhtlemisest. Võimalus elada kaasa teiste rõõmudele ja muredele aitas mõtted enda probleemidelt kõrvale saada. Kohtumised nii reaalses kui ka virtuaalses ruumis paistavad olevat see kõige parem viis, mille abil tuju rõõmus hoida. Lisaks on vähemalt minu jaoks väga oluline see, et oleks, mida meenutada. Mõne aasta pärast on loodetavasti mälestused eksamitest sulanud üheks häguseks massiks, millele tihti tagasi ei mõtle, kuid sõpradega koos naerdud naer ja kõnnitud kilomeetrid jäävad.
Kõige parem on ennast maandada looduses.
Ja kui suhtlemisest ja imejookidest ikkagi väheks jääb, siis saab tähelepanu mujale juhtida ka filmide, sarjade, küünte lakkimise, soengu muutmise ja magamisega. Seejuures aga ei tohi unustada, et ka tugeva närveldamise kiuste tasub vahepeal siiski õppida. Siis ongi lõpuks kõik hästi.
Lugemiseni!
