Helena Kääriäinen

Image
Helena Kääriäinen

Et tunnustada professor Helena Kääriäinenit väljapaistvate saavutuste eest meditsiinigeneetika alases teadus- ja arendustöös ning pikaajalise tulemusliku koostöö eest Tartu Ülikooli teadlastega, on Tartu Ülikool nimetanud ta meditsiinigeneetika audoktoriks.

Helena Kääriäinen on sündinud 23. juulil 1949 Helsingis. 1975. aastal lõpetas ta Helsingi Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna ja 1986. aastal omandas meditsiinigeneetika arstliku alaeriala. Doktorikraadi kaitses ta samuti 1986. aastal Helsingi Ülikoolis. Ta on pikka aega töötanud Helsingi Ülikooli Keskhaigla kliinilise geneetika osakonnas ja ka Soome terviseedendusliku vabaühenduse Väestöliitto pärilike haiguste kliinikus. Oma tööelu teises pooles on ta juhtinud Turu Ülikooli Keskhaigla kliinilise geneetika osakonda.

Professor Kääriäinen on oma meditsiinigeneetikaalases teadustöös suurelt jaolt keskendunud harvikhaiguste uurimisele, nende kliinilise pildi iseloomustamisele, uute haruldaste haiguste avastamisele ja nende epidemioloogiale. Kuna Soome elanikkond on maailma rahvaste seas geneetiliselt erandlik, oli tema teaduslik tegevus Väestöliittos pühendatud eelkõige Soome päritolu harvikhaiguste uurimisele.

Kliinilises töös on Helena Kääriäinen tundnud huvi iseäranis düsmorfoloogiliste sündroomide vastu. Ta on sel teemal korraldanud Soomes aktiivselt seminare, millest on osa võtnud paljud rahvusvaheliselt tuntud teadlased, muu hulgas Eesti meditsiinigeneetikud. Samuti on professor Kääriäinen pühendanud erilist tähelepanu geneetilise testimise psühholoogilistele teguritele ja üldrahvastiku terviseküsimuste uurimisele.

Helena Kääriäineni sidemed Tartu Ülikoolis töötavate kolleegidega said alguse enam kui 30 aastat tagasi, kui Eesti meditsiinigeneetikud käisid esimest korda end koolitamas Helsingi Ülikooli Keskhaigla kliinilise geneetika osakonnas. Hiljem on meie meditsiinigeneetikud regulaarselt osalenud Soome kolleegide korraldatud seminaridel ja haruldaste haigusjuhtude aruteludel. Eesti ja Soome meditsiinigeneetikute vahel on välja kujunenud aktiivne ja tõhus praktiline koostöö. Viimasel kümnendil on professor Kääriäinen oponeerinud Tartu Ülikoolis kolme doktoritööd ning juhendanud mitut doktoranti. 2019. aastal oli ta Eesti arstide päevadel peamine külalislektor.

Rahvusvahelises tegevuses on professor Kääriäinen kaua aega olnud üks Euroopa Inimesegeneetika Ühingu liidritest – esmalt avaliku ja kutsepoliitika komitee liige, hiljem pikaaegne seltsi peasekretär ja 2014.–2015. aastal seltsi president. Sealt on alanud ka tema aktiivne koostöö Tartu Ülikooli geenivaramuga üldrahvastiku terviseküsimuste testimise ja ennetamise valdkonnas.

Professor Helena Kääriäinen on lisaks arvukatele (158) eelretsenseeritavatele teadusartiklitele kirjutanud geneetikaraamatuid nii arstidele kui ka laiemale lugejaskonnale. Eesti keelde on tõlgitud tema raamat „Sinu geenid, minu geenid“ (Sinisukk 2004) ja tema toimetatud on meditsiinigeneetika kõrgkooliõpik „Pärilikkusmeditsiin“ (Medicina 2010). Ta tegeleb aktiivselt mitmesuguste õppeprojektidega, näiteks teeb meditsiinikirjastuses Duodecim internetikursusi geneetikast.

Praegu osaleb Helena Kääriäinen Soome Tervise- ja Heaoluinstituudi teadusprofessorina uuringus P5, kus vaadeldakse, kas inimesed tahavad oma geenidest tulenevaid haigusriske teada saada ja peavad neid teadmisi oma tervise seisukohalt kasulikuks. Projekti eesmärk on suurendada ka tervishoiutöötajate teadmisi geneetilistest riskiteguritest ja haigustest.

Haridus- ja Teadusministeeriumi 2023. aasta keeleteo auhinna üleandmine. Pildil Tartu Ülikooli vivaariumi juhataja Sulev Kuuse ning haridus- ja teadusminister Kristina Kallas.

Ülikooliõpik „Rakubioloogia“ valiti Haridus- ja Teadusministeeriumi 2023. aasta keeleteoks

Sõna "eetika" värvilise kujundusega

Kadri Simmi koostatud „Praktilise eetika käsiraamat. Õpik kõrgkoolidele ja gümnaasiumidele“ võitis 2023. aasta parima eestikeelse õpiku auhinna 

Vikipeedia artikli kirjutamise välkvõistluse võitjad Mihkel Köster ja Liis Köster

Üliõpilased täiendasid taas Eesti arhitektuuri ajalugu Vikipeedias