Inimesed teevad plaane, jumalad naeravad
Tegelikult võiksin oma pealkirja ümber sõnastada järgmiselt: „Inimesed teevad plaane, koroona naerab“. Kui üks neetud viirus järjepidevalt juba kaks aastat inimkonda räsib, siis peaks ju olema loogiline, et varem või hiljem jääd talle ka ise hambusse. Kuid võta näpust! Mingil kummalisel põhjusel tabavad ka ootuspärased hädad ikka üllatusena. Arvatavasti seepärast, et kõigest hoolimata surun vähemalt mina oma hirmu enamasti alla vana hea mõtteviisiga, et minuga seda ei juhtu. Kuid fakt on see, et juhtub.
Minuga läks kohe nii toredasti, et olin haige nii jõulude kui ka aastavahetuse ajal. Kahekümne kolmandal jäi kurk valusaks. Jõululaupäeval tegin iseenda ja õdede pärast vapra näo pähe ja väitsin endale, et mul ei ole algavat nohu ja kõik on super. Esimesel jõulupühal oli selge, et mul ikkagi on lisaks muule ka nohu, kuid juba ainuüksi traditsiooni pärast ja trotsist jõulude ajal haige olemise vastu käisin perega metsas matkal. Seda, et nüüd olengi ise sellesse kurikuulsasse haigusesse nakatunud, ma siis veel ei uskunud.
Õnneks on looduses viibimine seaduse järgi ka koroonapositiivsetele lubatud, nii et kuigi ma olin toona veel õndsas teadmatuses, ei rikkunud ma õnneks ühtegi seadust. Õhtuks oli toss täiesti väljas, nina kinni ja kuulda oli ka köha algeid. Nii see läks. Tänu kahele vaktsiinidoosile jäid sümptomid tavalise vinduva külmetushaiguse piiridesse, kuid olemine oli sellegipoolest niru ja kuigi tänaseks on mu karantiin juba läbi, ei saa salata, et jõud ega hea enesetunne pole veel naasnud.
Looduses on ikka hea, isegi tõbisena :)
Positiivset testitulemust nähes tahtsid mulle alguses pisarad silmi tulla, sest juba teist aastat järjest tuli sõpradega tehtud vana-aastaõhtu plaanid ära jätta. Kuid arvestades haiguse vinduvat iseloomu, viiruse levitamise võimalust ja karantiinikohustust, peaksin olema suisa tänulik, et haigestusin juba läbipõdenud pere keskel, mitte kaasüliõpilasi täis auditooriumis eksamil olles. Arvatavasti oleks üksinda põdedes kõik tundunud hullemana, kui see tegelikult oli, eriti kui mu südametunnistusel olnuks veel terve hulk võimalikke nakatunuid.
Taevake! Lasin silmadega üle just kirja saanud lõigu ja avastasin, et see kõlab suisa tapvalt masendavalt. Tegelikult on mul ju paljude teistega võrreldes kõik väga hästi. Hea on juba ainuüksi see, et kuigi nohu pärast lõhnataju ikka jukerdab, siis aasta oodatuima söögikorra ajal polnud mul vähemalt maitse tundmisega mingit probleemi. Ka uus aasta saabus oodatust vahvamalt. Kas oli asi siis südaöö võluväes, rakettide tervendavas võimes või raviomadustega lastešampuses (kui immuunsüsteemil juba on käed tööd täis, ei tasu seda alkoholiga õrritama hakata), kuid õue jõudes tabas mind paariks tunniks imeline energiapuhang, mille toel sai noorema õega esmalt aias ja seejärel meie koduses köögis kella kolmeni öösel tantsu vihutud. Täitsa planeerimata, aga sugugi mitte halb lõpplahendus.
Sundvõimalus kodus olla lasi vee peale ka muidu tihedale sotsiaalsele kalendrile ning see osutus üllatavalt kasulikuks. Nagu olen juba varem maininud, siis on sõbrad ja nendega seotud plaanid mu nõrkus – isegi siis, kui 10. jaanuaril on hulga veel valmimata kirjutiste tähtaeg ja sellest paar päeva edasi tulevad järgemööda kaks eksamit. Kes see ikka saab päevast aega õppimisele kulutada? Tuleb välja, et koroonas olev tudeng saab. Oleksin ma vaevelnud kõrge palaviku käes nagu mu õeke novembris, oleksin olnud küll kenas jamas, sest paluda koroona pärast õppejõult pikendust, kui endal oli terve sügis, et asjad ära teha, oleks väga piinlik. Õnneks lugu nii hull polnud.
Katke Krossi "Keisri hullust"- vahel mulle tundub, et raamatud tulevad meie juurde kindlatel hetkedel kindla põhjusega...
Tegelikult on koroona mu produktiivsusele hästi mõjunud. Jah, väikelapse kombel olen ma pea iga päev päevatudu teinud ja ka tundide kaupa lihtsalt niisama pikutanud, kuid vahepealsete energiapuhangute ajal olen teinud ära 2/3 tegemata kirjatöödest, lugenud läbi kolm raamatut ja isegi maaliga alustanud (viimati kasutasin oma pintsleid vist suvel). Nii et igas asjas on ka midagi head. Kuid ma valetaksin, öeldes, et mul pole hea meel, et perearst mu karantiini täna lõpetatuks kuulutas. Esimesel võimalusel lasen ka kolmanda süsti ära teha. Mine tea, milliseid uusi tüvesid see kevad veel tuua võib …
Kui selle postituse lugejate hulgas peaks olema veel keegi, kes ei ole end vaktsineerinud, siis tasuks seda kindlasti teha. Nagu siinne kirjutis tõendada võib, aitavad vaktsiinid siiski haigust kergemini põdeda (ka kergemal kujul on koroona siiski väga ebameeldiv!).
Olgem terved!
