Autor:
Andres Tennus

Libainfo vastu aitavad haridus ja koostöö

Pandeemiatega hakkamasaamise võti peitub ühiskonna harituses. Mida me peaksime koroonapandeemia kogemustest lähtudes üle vaatama oma haridusprotsessides?

Eelmise aasta lõpul ilmus ajakirjas Trends in Microbiology Cristian Apetrei ja tema kolleegide artikkel „Covidi misinfodeemia – ei midagi uut, ent tapvam kui iial varem“[1]. „Misinfodeemia“ on tuletis sõnadest epideemia ja misinformatsioon. Eesti keeles võiks misinformatsiooni asemel kasutada terminit libainfo. See sisaldab kõiki valeinfo liike: nii tahtmatut väärinfot, teadlikku valeinfot kui ka mittetäielikku infot, mis võib teabe tarbijale jätta ebatäpse või vale mulje.

Juba 20 aastat tagasi, eelmise SARS-i laine ajal kirjeldas David Rothkop libainfo ja viiruseepideemia segunemise tulemust kui olukorda, kus „üksikud faktid segatakse hirmu, spekulatsioonide ja kuulujuttudega, neid võimendatakse ning levitatakse kaasaegse infotehnoloogia abil sujuvalt üle kogu maailma“.[2] Selle tagajärjed on väga tõsised nii majandusele, poliitikale, julgeolekule kui ka rahvatervisele.

Kuna Apetrei jt teadusteema on HI-viirus ja selle tekitatud aids, siis juhivad nad tähelepanu mõlema viiruselaine ajal tekkinud libainfo suurele sarnasusele, olgu selle näiteks maskide või vaktsiinide efektiivsuse eitamine, sobimatute ja tõestamata toimega ravimite kasutamine või ravimite kõrvaltoimete ülepaisutamine.

Nii nagu 30–40 aastat tagasi HIV puhul, pandi ka nüüd, koroonapuhangus kahtluse alla viiruse olemasolu, viiruse patogeensus ja haiguse diagnoosimine. Et teadus ei ole kunagi lõplikult valmis, vaid on protsess, siis kasutati mõlemal korral innukalt ära iga veel puuduvat teadusinfokildu.

Nüüdseks on piisavalt ilmunud statistiliselt usaldusväärseid randomiseeritud uuringuid ja metauuringuid, mis näitavad, meenutades Churchilli tuntud lauset, et tõde on lõpuks „saapad jalga saanud“. Hiljutises Cochrane’i grupi uuringus analüüsiti enam kui 300 leheküljel 41 kliinilist vaktsiiniuuringut, kus on hõlmatud 12 vaktsiinitüüpi ja enam kui 500 000 inimest.[3] Tulemused näitavad, et kõik meil kasutatud vaktsiinid aitavad ära hoida nii haigestumist, raskete sümptomitega haiglasse sattumist kui ka surma. Sealjuures on vaktsiinide kõrvaltoimed märgatavalt kergemad kui koroonasse haigestumisel tekkida võivad nähud. Professor Krista Fischeri andmetel on vaktsiinid ainuüksi Eestis hoidnud ära sadu surmasid.

Maskide kasulikkust on veenvalt tõendanud USA-s Massachusettsi osariigis tehtud uuring.[4] Sealsetes avalikes koolides lõpetas osariik üldise maskikohustuse 2022. aasta veebruaris, ent kahes koolipiirkonnas – Bostonis ja Chelseas – pidi maski kandma veel juunikuuni. See võimaldas küsida, kuidas mõjutas maskikohustuse kadumine Covid-19 juhtumite arvu. 

Kokku vaadeldi 40 nädalal 72 koolipiirkonda, ligi 300 000 õpilast ja 46 000 töötajat. Tulemused olid veenvad: mida hiljem kaotasid koolid maskikohustuse, seda vähem nakatuti neis koroonasse. „Maskidest loobumine tekitas 15 nädala jooksul 17 500 kaotatud koolipäeva õpilastele ja 6500 kaotatud tööpäeva töötajatele,“ kirjutavad autorid.

Mis aitab libainfo vastu?

Kriisidega kaasnev libainfo on ilmselt sama vana kui inimkond, lihtsalt nii õige kui ka vale info liikumine on võrreldes varasemaga tohutult kiirenenud. Tasub silmas pidada, et libainfo ei levi ainult viiruseepideemiate korral – seda võib kohata kõigis tänapäeva kriisides. Libainfo loomise ja levitamise põhjuseid võib olla väga palju, alates inimeste isiklikust tähelepanuvajadusest kuni kellegi poolt põhjalikult organiseeritud ja finantseeritud ettevõtmisteni. Hiljutisel Euroopa riikide Covid-19 teadusnõunike töökoosolekul Brüsselis räägiti Facebooki algoritmianalüüsidest, mis viitasid paljude libainfosõnumite ühisele päritolule – meie idanaabrile.

Asjaolu, et libainfo levikuks on palju põhjusi, teeb sellega tõhusa võitlemise raskeks, aga siiski mitte võimatuks. Kõige tähtsam on loomulikult korralik teaduspõhine haridus. Näiteks biomeditsiiniteadmised aitavad mõista viiruse toimemehhanisme ja luua tõhusaid ravimeid (sh vaktsiine), sotsiaalteaduslik haridus selgitab aga libainfo tekkimise põhjusi ja selle leviku viise.

Tuleb nentida, et teaduspõhist haridust ei ole kunagi piisavalt palju. Interneti inforuum on täis seinast-seina-väiteid, seetõttu peab tõene teave olema valeinfoga konkureerimiseks lihtsalt ja pidevalt kättesaadav.

Eesti teadlased ja arstid on viimase kolme aasta jooksul selles valdkonnas saanud hulgaliselt kogemusi ja teinud väga tänuväärset tööd. Eriti tõhusaks on osutunud sellised koostööprojektid nagu noorte teadlaste Facebooki algatus „Küsi teadlaselt kõike koroona kohta“.

Millega tulevikus arvestada?

Sel sajandil on erinevad SARS-i taolise viiruse lained meid juba korduvalt külastanud, ehkki, tõsi, eelmiste lainete levik ja kahju ei olnud nii ulatuslik. 2002. aastal oli meie vastane SARS-CoV, 2012. aastal MERS-CoV, 2016. ja 2019. aastal SADS-CoV ning nüüd, alates 2019. aastast, SARS-CoV-2. Ei ole ühtki põhjust arvata, et see laine jääb viimaseks.

Seetõttu on just praegu õige aeg viimase kolme aasta jooksul saadud õppetunnid igal tasemel läbi mõelda ja valmistuda selleks, kui uus kriis meie ukse taha jõuab. Loodetavasti ei taba see meid siis enam nii ootamatult.

Kriisi ajal sai selgeks, et meie haridus ei sisalda piisavalt süsteemset teadusartiklite kriitilise lugemise oskust ja laiemas mõttes arusaamist teadusliku teabe tekkeprotsessist.

Teadus vajab aega ja põhjalikkust. Kolm aastat tagasi oli Covid-19 meile tundmatu viirus – kuigi oli teatud kogemusi selle varasemate sugulastega – ning seetõttu olid esimesed teadusinfo allikad vaid kogemustega ekspertide hinnangud ajakirjanduses. Edasi saabus preprintide laine: suur hulk teadlasi tegi oma esialgsed uurimistulemused kolleegidele kiirkorras kättesaadavaks ja need muutusid tihti tõsiste teadusdiskussioonide osaks.

Paraku ei olnud need ajasurve tõttu läbinud kolleegide kriitilisi läbivaatusprotsesse ning õige pea selgus, et paljud ei suutnudki lõpuni piisavat teadusliku kvaliteedi kontrolli läbi teha ja jäid teadusajakirjades avaldamata. Küll aga tekitasid need omajagu segadust.

Kõik need eksperdiarvamused, preprindid ja isegi kiirustades publitseeritud teadusartiklid on kiirete otsuste tegemisel paremad kui mitte midagi ja seetõttu möödapääsmatult vajalikud. Selle info kasutamine nõuab aga palju kriitilisema analüüsi oskust kui need tulemused, mis on saadud põhjalikest, piisavalt suurte inimrühmadega tehtud randomiseeritud uuringutest.

Kontrollitud tulemused eeldavad palju pikemat aega. Kriisiaja suureks ja laialt levinud probleemiks osutus ka statistika olemuse mõistmine, sellel põhinev andmeanalüüs ja pädevate järelduste tegemine. Kõiki neid oskusi on võimalik õpetada ja selle peale tulebki praegu mõelda. Vastasel korral on ka tulevikus tulemuseks üha paremini leviv epideemia ja libainfot võimendava teaduse kombinatsioon.

Mida me peaksime saadud kogemustest lähtudes üle vaatama oma haridusprotsessides? On selge, et mitme olulise valdkonna spetsialistidest jäi kriisi ajal puudu – ja see ei käi ainult meditsiini kohta. Mida teha, et nad järgmisel korral olemas oleks? Kas avada uusi õppekavasid või saata noori korralike sihtstipendiumide ja lepingulise naasmiskohustusega õppima välismaale? Aega sellekohaste otsuste tegemiseks ei pruugi olla palju, sest on selge, et lõppenud pandeemia ei jää viimaseks.

 


[1] C. Apetrei et al., The COVID misinfodemic: not new, never more lethal. – Trends in Microbiol. 2022, 30, lk 948.

[2] D. J. RothkopfWhen the buzz bites back. – The Washington Post, 11.05.2003.

[3] C. Graña et al., Efficacy and safety of COVID‐19 vaccines. – Cochrane Database Syst Rev. 2022, 12, CD015477.

[4] T. L. Cowger et al., Lifting Universal Masking in Schools - Covid-19 Incidence among Students and Staff. – N Engl J Med. 2022, 387, lk 1935.

 

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.

Kaasprofessor Alar Jänes hoidmas TÜ keemia instituudis komplekteeritud tsink-ioon-hübriidsuperkondensaatori prototüüpi

Kuidas rahuldada inimkonna kasvavat energiavajadust?

Mitmekesised Eesti ülikoolid

6.–12. maini tähistasid üheskoos kuus Eesti ülikooli ja võrdõigusvolinik mitmekesisuse nädalat.
Karl Kruusamäe

Karl Kruusamäe sillutab teed inimese ja roboti võimalusterohkele koostööle