Mõtteid ülikoolilinnast, haaravatest õpingutest ja õpetajaks olemisest
Õpetajaks saamise teekond algab tavaliselt ülikoolis õppimisest: omandatakse endale meelepärane eriala või valitakse kohe õpetajakoolitus. Oma põnevatest õpingutest ja õpetajarollist muljetavad ajaloo teise aasta bakalaureusetudeng Mathias Matjus, eesti ja soome-ugri keeleteaduse teise aasta bakalaureusetudeng Aleksandr Petrov ning eriala „Loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis“ kolmanda aasta bakalaureusetudeng Kairi Parson.
Tartu – väike, kuid ülemaailmne ülikoolilinn
Kõigi kolme silmis on Tartu ehe ülikoolilinn. Kui Mathias on kohalik, siis Aleksandr tuli Tartusse pärast Jõhvi Gümnaasiumi ja Kairi pärast Põlva Gümnaasiumi lõpetamist. „Tartu on niivõrd mitmekülgne linn, siin võiks inimene veeta mitu elu ja ka siis ei suudaks kogeda kogu Tartut,“ kirjeldab Mathias. Aleksandrit võlub, kuidas küllaltki väikesesse linna on koondunud maailma mastaabis silmapaistev potentsiaal ja laiaulatuslikud teadmised: „Siin on loodud kõik vajalikud tingimused uute tutvuste ja suhete loomiseks, kõik leiavad endale mõttekaaslasi ka kõige kujuteldamatute eesmärkide saavutamiseks.“ Sama tõdeb ka Kairi: „Tartus on võimalik leida oma kommuun, kedagi ei jäeta üksinda.“ Tartus olemine paneb end tundma igavese üliõpilasena ja Tartu Ülikoolil on ses kanda suur roll. „Ülikool ei ole ainult õppehooned linna peal, vaid ka raamatukogu, kohvikud, pargid ja pubid,“ täpsustab Kairi. „Tähtis on ka Tartule omane mõtteviis – Tartu vaim, mis vahel ka inimesena kehastub,“ võtab Mathias kokku.
Kairi ülikoolivalikul said otsustavaks asukoht ja põhimõtted. „Tunnen, et kannan Tartu Ülikooliga samu väärtusi, nagu teaduspõhisus, inimkesksus ja koostöövalmidus. On uhke tunne omandada haridust ühes Euroopa juhtivas teadusülikoolis.“ Mathias on unistanud siin õppimisest lapsepõlvest saati: „Minu vanaisa oli ülikoolis professor ja mu perekonnal on ülikooliga palju seoseid.“ Aleksandri ülikoolivalik põhines hariduse kvaliteedil. „Tartu Ülikool seostub mulle traditsioonide ja kultuuriga. Lisaks on TÜ keeleteaduse õpetamises ja uurimises maailma parimate ülikoolide seas ning eesti ja üldkeeleteaduse instituut tuntud oma tugevate keeleprogrammide poolest.“
Ülikool kui vabadus enda eest vastutada
Üliõpilaste erialavalikud sündisid sisemisest kutsumusest. Aleksandr käis enne ülikooli astumist karjäärinõustamisel, kus jäi silma just eesti- ja soome-ugri keeleteadus. „Ma armastan eesti keelt ja tunnen huvi lingvistika vastu, mispärast sobib see eriala mulle ideaalselt. Lisaks tahtsin õppida keeli ja kaalusin õpetajaametit.“ Maailmaparandajast Kairi otsis aga eriala, mis võimaldaks tal luua kõige enam muutust: „Selleks osutus õpetajaamet. Selle eriala puhul on äge, et kursusel on koos samamoodi mõtlevad inimesed, kel on missioonitunne ja mure tuleviku pärast.“ Mathiast inspireeris ajalugu valima nii sama eriala õppinud vanem vend kui ka Juhan Liivi mõttetera „Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta“.
Ülikoolis õppimine on pakkunud üllatusi neile kõigile. Mathias nendib: „Ülikool on pannud mind vaatama enda elu täiesti teise pilguga, iga loeng on põnev ja avardab maailmapilti . Samuti sain teada, kui vähe ma tean ning kui suur on mu tegelik janu teadmiste ja tarkuse järele.“ Aleksandr avastas, et hirmul jääda ülikoolis toetuseta ei olnud üldse alust. „Minu ümber on võrratult innustavad inimesed, kes aitavad luua turvalist ja toetavat keskkonda, et igal tudengil oleks ülikoolis hea.“ Ka Kairile toovad silmadesse sära toredad kursusekaaslased ja õppejõud. „Õpingud on põnevad! Mulle tohutult meeldivad praktilised tunnid, eriti kui õppejõud on ägedad. Siis õpib kõige rohkem. Hindan seda, et mitu neist on saanud minu mentoriks ja on mulle väga oluliseks toeks.“
Erinevalt gümnaasiumist on ülikoolis vastutus täielikult õppija enese kanda. „Ülikoolis õppimine on elustiil: loengutes käimine, ühiselt lõunatamine, seltsides osalemine ja pidutsemine. Ajaplaneerimine on võti ja proovikive on võimalik vältida pidevalt panustades,“ kirjeldab Kairi. Ajaplaneerimise oskusest räägivad ka Aleksandr ja Mathias. „Teadsin, et ülikoolis on enda aja planeerimisel rohkem vabadust, kuid vabadusega kaasneb ka vastutus,“ tõdeb Mathias. Aleksandr lisab: „Alguses on küll imelik tunne, et keegi ei tuleta tähtaegu meelde ega jälgi, et tööd saaksid tehtud. Üsna peagi harjusin sellega aga ära ning õppisin oma tööde ja õpingute eest ise vastutama.“
Õpetajatöö annab iga päev tagasi
Õpetajaameti vaheldusrikkuse võlu põimib läbi kõigi kolme südame. Kairit köidab ennekõike võimalus töötada noortega ja olla neile eeskujuks: „Tahan olla inspiratsiooniks ja mängida tähtsat rolli nende maailmapildi kujunemisel. Õpilaste tänu puhtalt olemasolemise eest on päris tasu oma töö tegemise eest.“ Sama põhjuse toob välja ka Mathias. „Noortega töötamine annab tohutult energiat ja palju positiivseid emotsioone,“ jagab ta, „ning õpetab sama palju, tihti isegi rohkem.“ Aleksandr on teistega nõus: „Õpin õpilastelt sama palju kui nemad minult, saades väärtuslikke teadmisi keelest ja kultuurist eri vaatenurkadest. Mind motiveerib iga päev võimalus mõjutada positiivselt õpilaste elu ja aidata neil saavutada oma täielik potentsiaal.“
Niisamuti näevad Mathias, Aleksandr ja Kairi õpetajahariduses laiahaardelisemat kogemuste pagasit, mis aitab toime tulla ka teistes eluvaldkondades. „Võimalusi on tohutult. Õpetaja puutub kokku nii paljude eri teemadega, tema kogemused ja teadmised on laiemad kui paljude teiste erialade esindajatel,“ kirjeldab Mathias. „Tõhus õpetamine nõuab spetsiifilisi oskusi, sealhulgas erialaseid teadmisi, innustamis-, toetamis- ja juhendamisoskust, lisaks kiiret kohanemisvõimet,“ loetleb Aleksandr. Kairigi toob välja mitmekülgsed võimalused: „Mulle meeldib teadmine, et alati on midagi, mida saab veel proovida, näiteks katsetada teiste vanuseklasside või õppeainete õpetamist või õppida koolijuhiks. Olen mõelnud, et äge oleks olla ühel päeval õppejõud või hakata vabakutselisena korraldama reaalainete koolitusi.“
Neile, kel on soov ka ise õpetajana tulevasi põlvkondi kujundada, soovitavad kõik kolm justkui ühest suust olla üle kahtlusest ja kindlasti proovida. „Mine tudengivarjuks või töövarjuks päris õpetajale, et kogeda, milline nende töö tegelikult välja näeb,“ soovitab Kairi. Mathias täiendab: „Kui sinu sees on olemas õpetaja kutsumuse hääl, siis kuula seda! Isegi kui see on vaid sosin.“
Aleksandr on õpetanud eesti keelt eraõpetajana, City Keeltekoolis ja Tartu Forseliuse Koolis. Praegu õpetab ta eesti keelt Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis ja keeltekoolis Saan Targaks.
Mathias on õpetanud suviti ajalugu Tartu Katoliku Hariduskeskuse laste- ja noortelaagrites.
Kairi on Põlva Gümnaasiumi keemiaõpetaja.
