Öised mõtted surnud taimedest ja tähtede seisust
Kell on kaks minutit üle südaöö. Istun oma korteri kööginurgas ja vaatan oma surnud potitaime. Ta kuivas ära juba üle kuu aja tagasi, siis kui Covidit põdesin, aga mul pole olnud südant teda ära visata. Ikkagi parima sõbranna kingitus, isegi nimi oli tal ja puha … Ma ei pane tavaliselt taimedele igaks juhuks nimesid, just selle hirmuga, et nad võivad ära surra. Nimedega on üldse nii, et kui sa kellelegi juba nime annad, siis ta seda ka kannab või, nagu juhtus „Väikeses printsis“, võid sa ta kogemata ära kodustada. Kodustamine – see aga on sõprus ja no kuidas sa viskad sõbra kompostiämbrisse … Seepärast, armas lugeja, kas a) ära pane oma taimedele nimesid või b) ära lase neil ära surra. Lihtne loogika.
Paistab, et ennist Mökust saadud tempel püüab mu taimele midagi öelda.
Samas, uus aasta – see tähendab ju uusi alguseid. Uus aga tähendab paratamatult sedagi, et midagi peab selja taha jääma, muidu poleks uuel lihtsalt ruumi (selle loogika järgi peaksin ma endale vist uue taime leidma :)). Õnneks pole midagi muud uue semestri algusega ära kuivanud, küll aga on selja taha jäänud nii mõndagi. Ka algused on kõik puha uued. Kõige enam rõõmustab mind muidugi mu uus loenguplaan, mis hõlmab lõpuks ometi aineid, mida ma olen algusest peale õppida lootnud. Nende hulgas on sellised huvitavad ained nagu paranormaalne kogemus kultuuris, naine ja seksuaalsus folklooris ja ühiskonnas, eesti rahvajutt ning hispaania keel. Naljakas, kuidas enamiku inimeste silmis löövad laineid just kaks esimesena mainitut, kuid mina ise imestan kõige enam hispaania keele üle. Ma pole üldse keelteinimene. Kultuur ja kirjandus – iga kell, igal moel –, aga keel – sellega on teised lood. Ilma keeletoimetajata abita ei saaks vaene lugeja keskenduda mitte mu kirjutise sisule, vaid hoiaks piinlike komavigade peale kahe käega peast kinni. Kui juba mu emakeele grammatika mulle endiselt teatavaid raskusi valmistab, siis pole vist midagi imestada, et uue võõrkeele õppima asumine tundub üsna ohtliku, kui mitte hirmutava ülesandena. Eks see nii ongi. Kui olin täpipealt ainetele registreerumise alguskellaajaks ÕIS-is kohal ja jõudsin regamise nupule ära vajutada, käis peast läbi mõte: mida sa ometi teed?! Mis hispaania keel, kas sa ei võiks jätkata soome või vene keelega? Neis on sul vähemalt mingi põhi all!
Südikam osa minust aga küsis seepeale dramaatilise Kolumbia aktsendiga: „¿Qué pasa?“, saades samas vastuseks pahuravõitu „Nada“. Kui Kolumbia aktsent teile veel piisavalt heaks vihjeks ei olnud, siis jah, tõepoolest, minu hispaania keele huvi sai alguse eelmisel kevadel, mil mu tee ristus Jupiteris kõige dramaatilisema ajaloolise draamaga (et mitte öelda seebikaga), mida ma kunagi vaadanud olen – „Esclava blanca“ või meie keeli „Valge orjatar“. Umbes 60 episoodi ahastust, valu ja ilusaid kleite, kohutavalt ebameeldivad süžeepöörded, aga lugu ise nii põnev, et pooleli ei saanud ka jätta. Nagu arvata võib, pole võimalik kuulata üle 40 tunni mingit keelt nii, et midagi sellest külge ei hakkaks. Maikuuks oli mu sõnavaras umbes 15 hispaaniakeelset sõna, millega polnud ilma edasise õppeta midagi peale hakata. Ja siis korraga mainis keegi sugulastest, et näe, hispaania keel on maailmas üks kõneldumaid, ning sealtpeale tekkis kindel plaan, et tahan õppida just seda keelt, sest keel = võimalused = reisimine = põhimõtteliselt kõige parem asi üldse, kui sõbrad, šokolaad ja kirjutamine välja arvata.
Nii ma siis olengi nüüd peale folkloristikaloengute käinud ka kahes hispaania keele tunnis, mille tulemusena oskan pidada minidialoogi, mille sisuks on kaaslasega tutvumine ja tema käekäigu kohta küsimine. Hetkel saab mul minna ainult hästi, sest mulle ei jää meelde, kuidas oli hispaania keeles „halvasti“. Kui mul saab minna ainult hästi või halvasti, siis valin igal juhul esimese.
Tegelikult on aga nii, et üllataval kombel lähebki päriselt hästi. Lehitsesin aasta alguses raamatupoes Kirsti Timmeri „Taroskoopi“ ja selle järgi pidid vähemalt aasta esimesed kuud, mille kohta ma lugeda viitsisin, küll igati meeldivad tulema. Tea, kas ongi tähed minu poolt või mõjutab keelekasutus meid arvatust rohkem, igatahes on veebruar alanud mitme meeldiva üllatusega. Neist saan kirjutada juba järgmistes postitustes, kui taevased jõud peaks minu poolt olema. Nimelt läheb Skorpionil hästi, aga Draakonil jälle pidi tulema kehv aasta, ja et ma olen ka Draakon, siis on neis kahes ennustuses ilmselgelt käärid sees. Mina plaanin igatahes uskuda häid ennustusi. Kui halb tahab tulla, siis selle eest ei pääse igal juhul, seda enam on vaja positiivset ellusuhtumist, et ka negatiivsega toime tulla. (Siinkohal vabandan kõigi inspireerivate mõtteterade vihkajate ees! Tean, et vähemalt üks selline mu lugejate hulgas leidub. Kui see midagi parandab, siis on tegu mu enda mõttearendusega.) Nonii. Nüüd on kell paar minutit üle ühe, nii et olen täpselt tund aega kirjutanud. Aitab vast selleks korraks kah.
Lugemiseni!
