See oli üks vägev sõit!
Jah elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki
- Vennaskond
Hea lugeja! Luban, et see on viimane kord, mil ma sel aastal Vennaskonda tsiteerin. :) Õieti on see üldse viimane kord mul seda blogi kirjutada – järgmine postitus tuleb juba sügisel ja seda uuelt rebaselt, kes praegu ise veel ei teagi, et ta tulevikus siin blogima hakkab. Kuid see postitus on siiski veel minu päralt ja nagu lõpule kohane, tahaksin teha väikese tagasivaate oma esimesele ülikooliaastale.
Nende kahe semestri jooksul ei olnud mu elu kindlasti nii muretu nagu eeltoodud lauluridades, kuid tõsi on see, et olen elanud nii, nagu ise tahan. Omaette elamisega on kaasnenud palju kohutavalt toredaid, aga küsitavaid eluvalikuid; mõned väga ohtlikud pliidikütmised esimestest korterinädalatest, mil mul polnud aimugi, mida ma teen; hilised kojujõudmised ja aeg-ajalt lappesse läinud magamisharjumused; kolmteist sekundit enne südaöist tähtaega esitatud essee (ja mõni lausa peale tähtaega esitatud koolitöö – ups!) ning päääris palju ebatavalisi toitumisharrastusi. Viimastega seoses annan siinkohal edasi oma esimesed õpetussõnad tulevastele tudengitele: esimestel ülikoolinädalatel võib lõunasöök jääda asjaks, mis kogu olukorra uudsuses ära ununeb. Tegelikult on loengute vahele jäävad pooltunnid paras aeg, et jõuaks kusagilt midagi kaasa haarata, või kui oled eriti tubli, siis tasub endale lõuna üldse juba kodus valmis teha. Minul see ei õnnestunud, mistõttu on ülikoolile lähimad söögikohad näinud mind sel aastal rohkem, kui mu rahakotile meeldinuks. :)
Näide töise tudengi armuelust: valentinipäeva kohting Jakob Hurdaga
Liiga palju tööd pole hea
Õnneks on vähemalt kultuuritudengitel võimalik luua endale ise oma huvidest ja võimalustest lähtuv loenguplaan, mis võimaldab ka kooli kõrvalt töötamist. Kindlasti ei tohiks aga tööd olla väga palju – seda tundsin omal nahal. Neil nädalatel, kui tegin näiteringi, hoidsin paaril päeval lapsi ja korraldasin nädalavahetusel veel sünnipäeva, kippus kooli jaoks vähe aega jääma. See tähendas suuremat koormust järgnevatel nädalatel, mis omakorda viis selleni, et ma suutsin kaheksa kuu jooksul vähemalt neli korda haigeks jääda. Kui saate, siis hoiduge haigustest! Kui nad teid aga siiski peaksid kätte saama, tasub olukorrast võtta, mis võtta annab, sest palju neid puhkepause ülikooli aja sisse ei mahu. :)
Ka see on okei, kui vahel ei jõua! Esmakursuslased kipuvad püüdlema maksimumi, kuid ausalt öeldes leian praeguseks, et kõik, mis on üle 61 protsendi, on hästi. Hindeid tasub taga ajada siis, kui on võimalus stippi saada, muidu aga on olulisem see, mida sa õpitust omandad. Hinded ei pruugi alati peegeldada su tegelikke teadmisi; tihti on C või D taga hoopis eksamiärevus, magamata öö, stress või algav haigus, nii et ei tasu neist tähtedest suurt numbrit teha.
Veel üks teema, mille pärast on ärevust esialgu rohkem, kui tegelikult vaja oleks, on sõbrad. See on hirm üksi jäämise ees, hirm, et „mis siis, kui minul ei tulegi oma ülikooliajal selliseid vingeid lugusid nagu minu vanematel omal ajal?“. Ma võin lubada, et neid tuleb! Tuleb nii sõpru kui ka lugusid! Mõned inimesed on su ümber vaid paaril esimesel nädalal, teised ühel semestril, kuid vahet pole, kui kaua nad su elus on, tähtis on see, et just kaaslased annavad ülikooliajale värvi. Lõpuks jäävad sinuga need, kellega koos läbi elatud seiklused jõuavad ülikoolist sadade kilomeetrite ja paljude aastate kaugusele.
Koos sõpradega tuleb ka tõdemus, et jah, on väga vahva, kui saad loengus hea tuttava kõrval istuda, kuid tegelikult pole ka üksi olemisel midagi viga. Üksi olemine ei pea veel tähendama üksildane olemist. Vahel võib ka koos olemine üksildane olla. Näiteks siis, kui mõistad, et mõned kursakad tahavad midagi enamat, teised aga vähemat sellest, mida sina neile pakkuda saad. Või siis, kui sinu isiklik maailm on kokkuvarisemise äärel, aga sa oled loengus ja pead tegema näo, nagu oleks kõik suurepärane, sest mis sul muud üle jääb …
Usu endasse
Esmajoones tuleb ikkagi endasse uskuda, siis saavad lõpuks kõik tormid läbitud. Isegi need, milles sina oled vaid õnnetu kaasreisija, mitte otsene osaline. Tuleb uskuda, et saad hakkama, et teed õigesti isegi siis, kui sinus kaheldakse. Ülikool on katsetamise ja lolluste tegemise aeg, seega tuleb uskuda, et sinu ideed pole halvad (isegi siis, kui need vahel on – kust need tuleviku lood muidu tuleks!), ja siis need ideed teoks teha. Seejuures tasub proovida üha uusi asju, inimesi ja olukordi, et leida see päris enda koht.
Ja isegi kui mälestuste kogumine tähendab vahel harva külmetushaiguse saamist ja loengust puudumist, siis, uskumatu küll, aga tegelikult ei juhtu ka sellest midagi hullu. Kindlasti ei peaks puudumisest saama harjumus, aga mida ma öelda tahan, on see, et maakera pöörleb edasi ka siis, kui sa ühe loengu sisse magad. Samas, meenutades rebaste ristsetel antud vannet, siis pohmakas ei ole põhjus loengust puududa. Ööelu tuleb igal juhul elada, aga need, kes sellest hoolimata on järgmisel hommikul ikkagi loengus kohal ja ärkvel, on tegijad!
Niisiis, mida tähendab esimene ülikooliaasta? See tähendab seda, et õpid elama nii, nagu tahad. Õpid selgeks selle, kuidas õhtul enne olulist tähtaega elada nii, et muret ei pea tundma millestki (isegi siis, kui pole tööd veel kirjutama hakanudki). Õpid ära ka selle, et kuigi teised võivad sinu valikuid pahaks panna, siis seni, kuni sina ise neid armastad, pole muul tähtsust. Ja laulusõnades mainitud sõltumatus? Võimalus, et sa esimesel ülikooliaastal täieliku sõltumatuse saavutad, on igal juhul praktiliselt võimatu. Nii et selle osas ei tasu üldse pead murda.
Esimene aasta Tartu Ülikoolis – see on üks vägev sõit! Mul on hea meel, et mul oli võimalus mõned killud sellest teekonnast siia blogisse kirja panna.
Side lõpp!
