Sirje Lulla: mulle endale tohutult meeldib õppida
Sirje Lulla on tõeliselt inspireeriv, heatujuline ja naerusuine, ladusa suhtlemise ning julgustava hoiakuga bioloogiaõpetaja Lümanda Põhikoolis Saaremaal.
Ta on inimene, kes ei lase endale ligi enamikule meist meeldivat liigse mugavuse tunnet. Teate ju küll: see on selline mugavustsoonis viibimise mõnu, kus pärast vaeva nägemist hakkab ühel hetkel kõik jooksma ja ülearu pingutada pole vaja ning lõpuks saab tegeleda ka muude meeldivate asjadega. Niipea kui Sirje endale tunnistab, et nüüd hakkab vist juba igav, hakkab ta uuesti tegutsema. See üks on põhjus, miks ta nii palju jõuab.
Mõte kirjutada lugu bioloogiaõpetaja Sirjest küpses minu peas juba mõnda aega. Tõeliselt hea meel on tõdeda, et nüüd, kooliaasta lõpus, õnnestus meil mõttevahetuseks aega võtta. Kooliaasta Sirje kodukoolis on õpilaste jaoks just läbi saanud, kuid õpetajad võtavad veel kokku lõpetamist vajavaid kiireid asju.
Sirjest sai bioloogiaõpetaja saatuse, kokkusattumuste või juhuse tahtel, oleneb, kust poolt vaadata või millist usku olla. Sirje on Pärnust pärit, kuid sattus põhikoolis Ida-Virumaale Iisakusse elama. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia bakalaureuseõppe ja bioloogia magistriõppe ning eelmisel aastal gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistriõppe. Sirje ei soovinud esialgu enda sõnul õpetajaks saada, teda huvitas teadus. Huvi bioloogia vastu süstis temasse aga just Iisaku Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Tiina Sabolotni, kes oli sedavõrd inspireeriv, et sütitas Sirjes kindla soovi tulla õppima loodusteadusi ja geenitehnoloogiat.
Tagasi vaadates ütleb Sirje: „Meie pere kolis minu lapsepõlves üksjagu. Kui ma poleks kooli vahetanud ehk Pärnumaalt Iisaku Gümnaasiumisse sattunud, siis poleks minust bioloogi saanud, ma oleksin ajaloolane.“
Gümnaasiumijärgsed bakalaureuse-, magistri- ja seejärel juba doktorantuuriõpingud arengubioloogia õppetoolis TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis olid asjade loogiline käik – Sirjest pidi saama teadlane, arengubioloog. Kõrge lend ja pingutamist nõudev töö on talle alati meelepärane olnud. Ta nautis teadusartiklite lugemist ja pikki öötunde laboris katseid tehes.
Ülikooliajal kohatud saarlasest abikaasa siirdus aga pärast hariduse omandamist Saaremaale tagasi ja nii viis ka Sirje tee üha enam Saaremaa poole, kuhu pere elama asuski. Siiski oli Sirje juba doktorantuuri käigus asunud teadlikult läbima pedagoogilisi aineid mitte tulevast õpetajaametit silmas pidades, vaid seepärast, et need tundusid talle teaduskatsete kõrval äärmiselt huvitavad, mängulised ja vabastavad nagu sõõm värsket õhku. Tartus doktoriõpingute lõpetamine Saaremaal elava pere kõrvalt oli üksjagu keeruline, kuigi lõpuni oli jäänud veel vaid lühike samm. Aktiivne naine hakkas Saaremaal töökuulutusi lappama ja nii talle bioloogiaõpetaja koht Lümanda põhikoolis silma jäigi. Praeguseks on Sirjel bioloogiaõpetaja kogemust seitse koolitalve, mille jooksul on ta täitnud Lümandas ka klassijuhataja ja haridustehnoloogi ülesandeid. Lisaks aine tundmisele peab Sirje õpetajaameti juures äärmiselt vajalikuks piisavate pedagoogiliste oskuste olemasolu, mis aitavad tunde paremini ette valmistada ja mõtestada, miks mingit teemat tuleks õpetada sellisele klassikomplektile just selliseid meetodeid kasutades. Sel põhjusel läbis ta hiljuti ka gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistriõppe. Samuti on ta ühe õppeaasta jõudnud põhitöö kõrvalt anda rakendusbioloogia kursust Saaremaa Gümnaasiumi keemia ja tervishoiu suuna valinud gümnasistidele. Uuel õppeaastal on Sirje vastutada juba kaks selle suuna õppekursust. Nende ettevalmistamiseks võtab ta mõnuga lahti vahepeal ilmunud eesti- ja ingliskeelsed kõrgkooliõpikud ja laseb uute teadmiste tulval endast läbi voolata.
Sirjele meeldib olla tegevuses. Tema sisepõlemismootor töötab täiega ning tahtest olla pidevas arengus ja liikumises puudust ei tule. Seejuures ei karda ta suuri muutusi ja pingutust nõudvaid ülesandeid, vastupidi, enda sõnul natuke viimase-minuti-inimesena otsib ta pidevalt võimalust end proovile panna. Õpetajaamet on siin suureks boonuseks: see on amet, kus teadmiste ammutamine, uute õpioskuste omandamine ja enda koolitamine ei lõpe. Lõppenud õppeaastal, mil ta klassijuhataja tööd ei teinud, lõpetas ta näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Õpetaja – hariduse kõneisik“ ning on nüüd üks kõneisik, kes õpetajaametit positiivselt ilmestab. Samuti läbis ta Eesti Väitlusseltsis väitlusõpetaja koolituse ja hakkab uuel õppeaastal Lümandas väitlemist õpetama. Üks variant, kus ta näeb võimalust haridusellu panustada, on õpikute koostamine. Esimene pääsuke on pesast välja lennanud: Sirje koostas ülesandeid igale kooliastmele mõeldud digiõpikusse veebilehel viljakusest.ee. „Kui jätta õpikute koostamine ainult ülikooli õppejõudude ja professorite õlule, kipuvad need olema mõnes kooliastmes kasutamiseks liiga rasked,“ ütleb Sirje.
Vaimset tööd pigem õhtul ja öösel harrastava inimesena olid esimesed kooliaastad Sirjele rasked nii tundide nullist ettevalmistamise kui ka varajase ärkamise ja energia koondamise mõttes, sest koolitunnid, kus õpetaja peab klassi ette astuma ja olema Sirje sõnul särtsu täis, algavad Lümandas kell 8.15. Enne seda tuleb sõita veel 30 kilomeetrit autoga kodust Kuressaarest Lümandasse. Praeguseks on ta sellega harjunud ja kiidab võimalust koondada varahommikusel autosõidul mõtteid ees ootavaks koolipäevaks ning need õhtul jälle mõnusa autosõidu ajal endast põldude ja metsade vahele laiali raputada, et astuda koduuksest sisse abikaasa Sirjena, mitte õpetaja Sirjena. Õpetajad nagu ka paljude teiste elukutsete esindajad kehastuvad ühe tööpäeva jooksul eri rollidesse ja ametitesse ümber mitu korda: Sirjel on võimalik olla asjalik bioloog, klassijuhataja, haridustehnoloog, näitleja, psühholoog, giid, diplomaat, matkajuht, vahel ka ema. Kusjuures ühte või teise rolli tuleb mõnel päeval ümber kehastuda korduvalt. Mõistetav, et tööst, koolist ja laste probleemidest ei suuda Sirje end ka kodus vabal ajal täiesti lahti raputada, ta on selleks liiga empaatiline. Ta kiidab oma abikaasat, kes ei ole siiani väsinud olemast toetav kuulaja, et Sirje saaks end raskel päeval tühjaks rääkida ja oma koduse rolliga edasi minna. Paberitöö kõrval peab ta õpetajatöö juures kõige raskemaks just emotsionaalset kurnatust, sest hea õpetaja annab endast õpetaja ja inimesena kõik.
Sirje sõnul on õpetajatöö kõige rahuldustpakkuvam osa see, et sul on käes palju vabadust teha asju enda moodi ja selle õnnestumisel muuta õpilaste tulevikuvaadet. Täpselt nii oli temale eeskujuks ka tema enda bioloogiaõpetaja.
Kui võimalik, teeb Sirje õpilastega bioloogiatunde looduses. Klassijuhatajana võtab ta lastega ette matku igal aastaajal, näiteks oma eelmise klassiga korraldas ta mitmepäevase metsamatka sügisel, talvel ja kevadel, sellel õppeaastal aga väntas seitsmendike ja kaheksandikega rattamatkal tiiru peale tervele Hiiumaale. Mõnusate matkajuttude ja praktiliste tegemiste kaudu õpitakse metsas ja looduses hakkama saama. Sirje kiidab lapsevanemaid ja kooli toetava õhkkonna eest: siiani on tema ettevõtmisi saatnud mõistev suhtumine. Matkade ettevalmistamiseks on ta abi saanud näiteks Saaremaa Kaitseliidult ja selles kontekstis pole imekspandav, et viimane koolitus, mille Sirje ise värskelt läbis, on vabatahtlike merepäästjate oma. „Ma pean ise oskama merepäästet, kui õpilased mere äärde viin,“ tunnetab ta vastutust.
Bioloogia lahtimõtestamiseks kasutab Sirje lisaks õuesõppele palju esitlusi ja videoid ning püüab arendada lastes nii digipädevust, esitlusoskust kui ka meeskonnatöö vilumust. „Animatsioonid on suurepärased abivahendid õppimisel, puudutagu see toitumissuhteid, inimese anatoomiat või DNA replikatsiooni,“ arvab ta. „Minu kooliajal olid õpikus tekst, graafikud ja joonised, see oli kõik. Ma pidin suutma nendest aru saada. Mis saab aga siis, kui ma ei suuda biokeemilisest protsessist joonise kaudu aru saada? Siin tuleb appi animatsioon, mille kaudu saab õpilane ehk aru, miks näiteks replikatsioonil DNA kahekordistatakse või kuidas šimpansid endale toitu hangivad.“ Arengubioloogina on ja jääb tema enda lemmikuks õpetamisteemaks arengubioloogiaga seotu. Ta ei sunni õpilasi mõisteid pähe õppima, vaid hindab materjalist arusaamist, andmete analüüsi ja ka definitsioonide puhul nii oma sõnadega kui ka illustratiivsel moel lahtiselgitamist. Just nii kinnistub tema arvates õpitu. Enda koostatud õppematerjalides on ta loov igal võimalikul juhul ja moel ning kiidab kooli juhtkonda selle eest, et õpetaja saab õppematerjalide valikul ise otsustada. Tema sügavad teadmised bioloogiast võimaldavad tal õpikutes mitte kinni olla.
Sirje pooldab gretearrolikku lähenemist hariduselule: targad lapsed kasvavad hinneteta. Ta saadaks minevikku hinded, koolieksamite ja pingeridadega kaasneva stressi ning mõõdaks teadmisi komplekstestides, kus õpitust tuleb esmalt aru saada, seda selgitada osata ja teadmisi õpitust omavahel kombineerida. See on midagi ülikooli akadeemilise testi sarnast.
Meie jutust käivad läbi ka unistused, mida on Sirjel kolm. Ta unistab tihedamast sidemest akadeemiaga. Kui tal oleks võimalik töövarjutada teadlast, oleks ta päevapealt kohal. Eriliselt ootab ta katsete tegemist teaduslaboris. Lisaks unistab ta veel ühe hariduse omandamisest, mis seisab valikuotsuse taga. Samuti ootab Sirje Lümandasse praktikale noort loodusainete õpetajat, kellele teejuhiks olla.
„Väikeses maakoolis on äge,“ ütleb Sirje, kelle kooli kõige suuremas klassis on 12 õpilast, kõige väiksemas 6. Lümandas õppis sel õppeaastal kokku 76 õpilast. Sirje loodab, et väikekoolid jäävad kestma. Kogukonna tugi on selles kontekstis hindamatu väärtusega, sest kuniks vanemad on kooliperega rahul, toetavad nad kooli allesjäämist ja toovad oma lapsed Kuressaare või mõne teise suurema keskuse asemel Lümandasse, kestab ka Lümanda Põhikool. „Väikeses koolis jõuad õpetajana kordades rohkem ja iga õpilaseni. Õpetaja isiksus ja õppeaine sisu jõuab tunnis päriselt kõikide õpilaste teadvusesse mitte ainult esimestes ridades istujate puhul,“ ütleb ta. „Meil ei ole keskmistes ridades istuvate õpilaste halli massi, kelle puhul võib õpetaja eeldada, et nad püsivad tunniga kaasas, või tagumiste pingiridade õpetaja jaoks päris kaduvat seltskonda, kes tegelevad tunnis kõige muuga peale õppimise. Meil on kõik päriselt kohal ja ma saan kohe aru, kuidas õpilased ühe või teise materjali vastu võtavad,“ sõnastab ta väikekooli ühe peamise eelise suure kooli ees. „Kiiresti on märgata seda, kui keegi ei ole tunnimaterjalist üldse aru saanud. Mul on võimalus ja aeg seda õpilast kohe toetada,“ lausub Sirje.
Kas kõlab nagu unistuste tund, unistuste kool, unistuste õpetaja unistuste ametis?
Päriselt, Sirjega vesteldes ei jätnud mind kordagi maha mõte: tema on see, kes loob homse Eesti!
Loo pani kirja molekulaar- ja rakubioloogia instituudi projektijuht Teele Eensaar. Loo salvestamisel oli abiks Ermo Leuska, molekulaar- ja rakubioloogia instituudi kommunikatsioonispetsialist Lugu on salvestatud 13. juunil 2023.
Tunnuspilt loo juures on tehtud hariduse kõneisiku programmi raames.
