Uinakutest ja esimesest lumest
Eelmisel laupäeval, pärast seda, mil olin teinud kena paaritunnise uinaku mu sünnipäeval käinud endiste kursaõdede visiidi järel, sattusin ma öösel spontaanselt oma parima sõbranna Daisy juurde filmi vaatama (seda jõudsime teha vähem kui tunni, sest juttu jätkus pikemaks, mis sellest, et olime enne mu küllasattumist juba tund aega telefonis lobisenud). Kella kahe ja nelja vahel, mil mina kaebasin parajasti, kuivõrd ebaõiglane on see, et Ryanair müüs kolmeteistkümnendaks detsembriks vaid viie euroga (!!!) lennukipileteid Edinburghi (kuhu ma metsikult tagasi igatsen), aga mina ei saa minna, sest mul on sel ajal mitu eksamit ja suuremat kirjatööd, ütles mu sõbratar väga mõtlemapaneva lause: „Ülikool peakski ju olema üliõpilase prioriteet number üks.“ Vaatasime teineteisele järgnenud piinliku vaikuse ajal pikalt otsa ja purskasime naerma.
Seda, et ükski haridusasutus pole iial minu esimene prioriteet, teab Daisy ilmselt juba sellest ajast, mil me koos lasteaias käisime. Minus on selle jaoks liiga palju mingisugust hägust protesti korra ja institutsioonide vastu. Võibolla on põhjus selles, et ma jälestasin lasteaeda, võibolla olen ma loomult laisk, aga võibolla on see hoopis asjade loomulik käik. Kas on keegi iial kuulnud vanematelt ägedat lugu sellest, kuidas nad mõlemad ilusti iga päev raamatukogu sulgemiseni õppisid, eksamid sajale protsendile sooritasid ja igal öösel kaheksa tundi magasid? Julgen selles tõsiselt kahelda. Kui on valida kaheldavate otsuste, väheste unetundide ja sõprade või tubli üliõpilasena igal õhtul õppimise vahel, jääb viimane minu puhul alati vaeslapse rolli.
Konspekteerimise kõrvalt jõuab muudki teha.
Üks mu lemmikuid mõtteteri kõlab nii: „Bad choices make the best stories“. Parimaid lugusid mul jagub ja näib, et ma teen kõik endast oleneva, et neid pidevalt juurde luua. Näiteks kirjutan oma esseesid öösel, sest päeval oli vaja sõbrannadega kinno minna, kooki küpsetada, õdedega lauamängu mängida, jalutama minna, raamatut lugeda ... Samuti ignoreerin ma mõnikord tähtaegasid viimase sekundini. Senine rekord on Moodle’is kontrolltöö esitamine viisteist sekundit enne ülesande sulgumist. Kuid kõigest hoolimata olen ma siiski päris hea üliõpilane, mida näitab kasvõi see, et ma ei ostnud seda piletit Edinburghi. Ka mu õppeedukus on üpris korralik. Minu meetodid tulemusteni jõudmiseks on lihtsalt väheke veidrad (ja nagu ma teiste lugudest aru saan, peegeldavad need suuremat osa klassikalisest tudengielust).
Kogu öise filosoofilise episoodi kokkuvõttena ostsime Daisyga tund aega hiljem piletid kevadisele OneRepublicu kontserdile – sest miks mitte 😀.
Pühapäeval tegin nädalavahetuse lõbusa oleku raamatukogus kuhjaga tasa ja sain valmis keeleteaduse kolmanda mustandi, kuigi oleksin palju parema meelega kirjutanud hoopis vampiiride teemalist esseed, mille tähtaeg on novembri lõpus. Kuid teha pole midagi. Õppimise juures ongi kõige hullem see, kuidas nende lahedate ülesannete kõrval, millele tõesti keskenduda tahaks, on mingisugused hirmsad kohustuslikud tööd, mille tähtajad ilmuvad tühjast õhust ja võtavad kogu ägeda ülesande jaoks mõeldud aja. Ning siis kirjutab veel mõni sõber, et „Kuuuule, mis sa homme teed …“ Võibolla on mul lihtsalt liiga tihe graafik ja tuleks rohkem „ei“ öelda.
Küllap on igasuguseid asju, mida peaks teisiti tegema. Kes teab. Igatahes olen viimasel ajal lisaks pidevale töö ja lõbu vahel laveerimisele saanud väga lähedaseks tuttavaks ka oma kahe padja, kahe kaisuka, teki ja multifunktsionaalse öökapi ehk puudekasti pealsega. Tänu sünnipäevale on mu raamatuhunnik kolme suurepärase teose võrra kasvanud ja neid olen nüüd vaheldumisi teadusartiklitega lugenud. Juhuslikult on kirjeldamishetkel kapil ka keelatud raamatute pealkirjadega kruus. Kohe näha, et oleme sattunud kultuuritudengi tuppa. Tassi kõrval veinipudelis kõrgub kaunis kollane lillekimp või õieti pool sellest. Mul pole korralikku vaasi ja veinipudelisse mahub ainult natuke lilli, nii et teine osa kimbust tuli pärast ulatuslikku varte lühendamist mahutada mu ainukesse vaasilaadsesse pudelisse, mis on paraku suuruselt alla keskmise. Kõige lõpuks on kapil ka perfektselt ümar süsimust laavakivi või kaisukivi, nagu ma seda vahel kutsun. Korjasin selle kevadel käsikaudu pimedalt Islandi rannalt ja olen seda sellest ajast saadik pea iga õhtu käes hoidnud. Meenutab ilusaid hetki …
See kapipealne on esimene asi, mida ma hommikul ärgates näen, ja esimene, mis jääb silma enne uinumist, kuid kuidagi on viimasel ajal juhtunud nii, et neid ärkamisi ja magamajäämisi on iga paari päeva tagant rohkem kui korra-kaks. Lapsena ma vihkasin päeval magamist, kuid nüüd naudin ma uinakuid liigagi palju. Tavaliselt pole väikesest magamisest midagi, selle võrra olen siis lihtsalt pärast kauem üleval, aga sel nädalal juhtus nii, et jäin hommikul pool kümme magama ja magasin maha loengu, mis hakkas 12.15. Siis oli mul küll paha tunne, sest olgu mu suhtumine õppimisse ja ka sellesse käimata jäänud ainesse, kuidas on, nii palju võtan ma ennast ikka üldjuhul kokku, et olen vähemalt Zoomis olemas (oleme selles aines, mida ma igaks juhuks ei nimeta, kaugõppes). Nagu ikka, on just kõnealune aine ka see ainus, mida ei salvestata. Klassika :).
Kui midagi saab valesti minna, siis see ka läheb.
Kui ei taha ise uinakute eest vastutust võtta, siis süüdistan kaisukaid.
Õnneks läheb tihti ka hoopis vastupidi, et kui midagi saab hästi minna, siis see ka läheb. Nii juhtus minuga teisipäeval. Hoidsin hommikul kaksikuid, kes olid eriti vahvas tujus ja tegid nii teineteisele kui ka mulle kõvasti nalja. Siis jalutasin näljasena kesklinna poole, loenguni oli tund aega aega. Korraga hakkas lund sadama. Helbed olid väikesed ja neid polnud palju, aga see oli ikkagi lumesadu, mis aina kestis ja kestis. Ostsin endale poest Jänksi piparkoogikohukese, panin sel aastal esimest korda kõrvaklappidest mängima oma jõululaulude playlist’i ja jalutasin Toomemäele, et vaadata, kuidas advendiaeg Tartusse saabub – nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Ka see päev ei möödunud viperusteta, kuid sel pole üldse tähtsust. Tähtis on see, et sadas lund, tähtis on see, et meil on siin nii ilus ja hea.
Nii tuuakse Tartusse adventi.
Mida ma tahan selle postitusega öelda?
Tahan öelda seda, et seni, kuni maailmas on veel irratsionaalseid asju, mille üle rõõmustada, on sõbrad, hilised öötunnid, lumi ja kohukesed, lilled veinipudelis, raamatud puudekastil ning võimalus mõistlike teemade asemel oma essee hoopis vampiiridest kirjutada, ei kavatse ma kunagi päriselt suureks saada. Las ma siis magan selle ühe loengu maha, aga tulevikus on seda enam, millest lastelastele jutustada.
Kuulmiseni!
