Ülikooli peahoone fuajees avati näitus „Sitikal siledad tiivad III“

13. novembrist saab peahoone fuajees näha Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia tekstiili eriala üliõpilaste valmistatud sõbakirjalisi telgedel kootud tekke, mille mustrid on kopeeritud Eesti muuseumides olevatelt tekkidelt ja vaipadelt.

Eesti rahvapärase vaiba eelkäija on olnud sõba ehk ülevise. Sõba on läänemeresoome sõna, umbes teise aastatuhande alguses tuli käibele alggermaani laen vaip ja 17. sajandil võeti kasutusele sama tähendusega alamsaksa päritolu tekk. Vaip ja tekk tähistasid nii üleviset, voodi- kui ka sõiduvaipa. Kahte viimast kutsuti rohkem tekkideks.

Sõba peeti eesti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mida kanti jaheda ilma korral õlgadel ja mis võeti öösiti katteks peale. Matusekombestikku kuulus surnu katmine sõbaga. Hiljem jäi see pigem pidulikuks esemeks, mida kanti kirikus ja pulmas. Magamiseks võeti sõba peale alles siis, kui see oli parajalt kulunud.

Aegamisi kujunes sõbast ühevärviline vaip, mis on ajalooliselt vanim vaibatüüp Eestis. Seda kooti kogu maal ning tarvitati üksnes magamiseks ja katmiseks. Ühevärvilistele vaipadele järgnesid voodivaipadena kasutusel olnud lihttriibulised lambavillatoonides vaibad. Aniliinvärvide tulekuga 19. sajandi viimasel veerandil läks ka vaipade koloriit erksamaks.

Triibuliste vaipade kujundus muutus järjest keerulisemaks, kasutusele võeti mitmesugused kirjamisvõtted, nagu sõbakirjatehnika, pind- ja naastpõime. Samuti kaunistati vaipu tikanditega. Piirkonniti domineerisid eri kirjamistüübid ja värvid.

Sõbakirjas kootud mustreid on nimetatud neile iseloomuliku kuju järgi hammas-, pandla-, lauajala-, pääsu- ehk kalasaba-, sitika- ja tünnikirjaks.

Lõuna-Eestis olid ülekaalus liht- ja kiritriibulised vaibad, millesse kooti mustri saamiseks sisse teist värvi lõnga. Valdav osa Lõuna-Eesti kirivöödilistest vaipadest on põhivärvilt sinised või punased ja värviküllased.

Põhja-Eesti vaibad on mitmekesisemate kaunistustega, hiljem kasutati ka naast- ja pindpõimet. Sagedased taustatoonid olid tumesinine (potisinine), helesinine ja valge, kasutati ka ookrit. Teistest eristuvad Virumaa valged ja helesinised vaibad.

Lääne-Eesti vaibad olid samuti triibulised, pind- ja naastpõimitud, 19. sajandi lõpust alates valdavalt rikkalikult tikitud. Ülekaalus oli punane toon.

Muhu kandis valmistati oranživärvilisi vaipu, kuhu armastati peale tikkida (linnud, ristid jm). Kihnu vaibad olid kirsipunase taustaga ja erksate lõngadega.

Sõbakirjalised tekid on valminud rahvusliku tekstiili eriala lektori Christi Küti juhendamisel.

Näitus on avatud 2025. aasta jaanuari keskpaigani.