Tartu Ülikoolis uuriti esimest korda Eestis vähktõvega patsientide infovajadust. Uuringu tulemused näitavad, et tervishoiutöötaja suhtlus patsiendiga on puudulik ja üks rahulolematuse põhjuseid on tervishoiutöötajate teadmatus patsientide infovajadusest. Patsiendid soovivad enam silmast silma nõustamist ja teavet kogu ravi jooksul.
Katrin Randviir kirjeldas Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud magistritöös „Vähktõvega ambulatoorsete patsientide infovajadus ja informeerimine – küsitlusuurimus Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus“, et vähktõbi koormab ühiskondi terves maailmas, sest see põhjustab pikaajalist või eluaegset töövõimetust ja suremust ning järjest suuremaid ravikulutusi.
Eestis haigestutakse ennetatavatesse pahaloomulistesse kasvajatesse üsna sagedasti, vähisuremus on üsna suur ning vähktõvesse haigestunute elumus võrreldes Euroopa arenenud riikidega väiksem. Vähk on meil nii haigusest kui ka suremusest tingitud tervisekao alusel vereringeelundite haiguste järel teisel kohal, peegeldas Randviir oma magistritöös Eesti olukorda.
Seniste uurimistööde tulemused on näidanud, et vähktõvega patsiendid ei ole neile antava teabega sageli rahul. Seepärast korraldas Randviir Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 2018. aasta oktoobrist 2019. aasta veebruarini ambulatoorsel vastuvõtul käinud 146 patsiendi seas küsitluse, mille eesmärk oli uurida nende rahulolu haiguse, ravi ja kõrvaltoimete kohta saadud teabe ning infoallikatega.
Infovajadus kogu ravi vältel
Randviiri sõnul on uuringus osalenud patsiendid haigust, ravi ja kõrvaltoimeid puudutava info saamisega üldiselt rahul. „Kõige enam oldi rahul informatsiooniga, mis puudutab diagnoosi ja selle tähendust ning mida jagatakse enamasti diagnoosi saamisel, enne raviga alustamist. Patsientide ootused on aga suuremad. Nad soovivad saada teavet oma haiguse kohta kogu ravi jooksul, mitte ainult enne ravi,“ kirjeldas Randviir. Vähem oldi rahul infoga haiguste põhjus(t)e, haigusest põhjustatud füsioloogiliste muutuste, teenuste logistika ning abi- ja toetusvõimaluste kohta.
Kõrvaltoimete kohta jagatud teavet hinnati suuremas osas rahuldavaks, kuid patsiendid ei olnud rahul sellega, et nad ei teadnud, kui palju nende elu ravi alustamise järel tegelikult muutub. „Näiteks ravist tingitud üldise jõudluse kaotuse tõttu ei pruugi nad enam jaksata sama palju nagu varem, vaid väsivad kiiremini. Lisaks tuleb meeles pidada, et keemiaravi on tsükliline, mis tähendab, et ravimas peab käima skeemide järgi kindlate ajavahemike tagant. See mõjutab tööl käimist – sagedamini tuleb võtta töövõimetusleht – ja rohkem on terviseseisundi muutusest tingitud ettearvamatust,“ kirjeldas Randviir.
Mida rohkem patsiendid teavad, seda kindlamad on nad vastu võtma oma raviga seotud otsuseid. „Tervishoiutöötajatel on tähtis ülesanne jagada piisavat teavet kõrvaltoimete leevendamise ja ärahoidmise kohta, mis tähendavad patsiendile tihtipeale eluviiside muutmist või kindlate piirangute seadmist. Patsiendi kaasamisel otsustamisprotsessi on positiivne mõju, sest siis saab patsient ise, eeldatavasti teadlikult otsustada, kuidas probleemidele läheneda,“ soovitas uuringu autor patsiente kaasata.
Nõustamist soovitakse silmast silma
Uuringus osalenud said enim teavet haigusest, ravist ja kõrvaltoimetest eriarstidelt, haiglas, päevaravis ja polikliinikus töötavatelt õdedelt ning eriõdedelt õe ambulatoorsel vastuvõtul. Infoallikatest kõige tähtsamaks peeti eriarstilt saadavat teavet ning kõrgelt hinnati ka eriõe vastuvõttu ja silmast silma peetavat vestlust.
Väärtuslikuks peeti ka infomaterjale, kuigi nende miinuseks on üldsõnalisus ja pealiskaudsus. „Kui tervishoius areneb arusaam, et igale patsiendile ja situatsioonile tuleb läheneda individuaalselt, tuleks kriitiliselt üle vaadata olemasolevad kirjalikud materjalid. Neid tuleks kasutada pigem vestlusi toetava infoallikana,“ leidis töö autor.
Uuringust nähtus, et peale praeguste kirjalike infoallikate vajavad patsiendid rohkem teavet sotsiaal-majanduslikel teemadel ja haigusega kaasneva halduskoormuse kohta. „Juurde tuleks koostada kirjalikke materjale majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning tugisüsteemide kohta, et patsient teaks, kuhu ja kelle poole vajaduse korral pöörduda,“ soovitas Randviir.
Uurimistöö tulemusi saab rakendada uurimisasutuses õe ambulatoorsetel vastuvõttudel, et teavet paremini jagada. „Infot peaks edastama silmast silma, rahulikus keskkonnas ning piisava aja jooksul, andes aega küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks,“ tõstis Randviir esile patsientide ootused.
Magistritööd juhendasid Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe õppetooli dotsent Kristi Rannus ja Tartu Ülikooli õendusteaduse assistent, õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu.