Vanad sõnastikud valgustavad keelemaastike hämaralasid

Eesti esimesed, 17. ja 18. sajandi sõnastikud annavad keeleteadlastele väärt ülevaate tolleaegsest sõnavarast ja võimaldavad kirjeldada keelemuutusi. Ühtaegu leiame neist allikatest kultuurilooliselt põnevaid näiteid vaimulike vaadetest tolleaegsele ühiskonnale.

Eesti kirjakeele suurimast korpusest leiame miljoneid lemmasid ehk sõnade algvorme. Seni mahukaimas eesti keele sõnastikus, Eesti Keele Instituudi Sõnaveebi ühendsõnastikus on üle 164 000 märksõna. Keskmise emakeelekõneleja sõnavaras on sõnu märksa vähem. Seetõttu on sõnastikud möödapääsmatud abivahendid ka nüüdsel digiajastul: meil tuleb väga sageli järele vaadata, mida üks või teine sõna tähendab või kuidas seda täpselt tõlkida. Veelgi olulisemad olid sõnastikud aga 400 aastat tagasi, kirjutab keeleteaduse doktorant ja Eesti Keele Instituudi leksikograaf Madis Jürviste Novaatoris.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi „Teadus 3 minutiga“ raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Madis Jürviste on Eesti Keele Instituudi leksikograaf ja nooremteadur, Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorant. Teadurina uurib ta ametinimetusi ja sotsiaalseid rolle eesti vanimais, 17. ja 18. sajandi sõnastikes. Lisaks ajaloolisele leksikograafiale köidab teda praktiline sõnastikutöö: selles ametis on ta töötanud ligi kakskümmend aastat. Teda vaimustavad lõputud võimalused avastada uusi keelerikkusi, kuna sõnavarateadus on ääretult põnev ja lai valdkond, kus leidub palju seni kaardistamata alasid.